Õpetajatepäev

Käisime Liisiga eelmisel reedel Tallinnas, et õpetajatepäeva puhul Westholmi külastada. Alustasime oma teekonda juba kell 6 hommikul, et bussiga Tallinna sõita. Don't ask, miks me nii varakult minna tahtsime, aga mina igatahes olin väga elevil :)

Koolimajja jõudsime kuskil kella 9 ja 10 vahel, sest astusime Virust läbi, et paar lilleõit kaasa osta. Koolimajani jõudes meenusid juba need hommikud, kui mitu õpilaspiletita tüüpi passisid välisukse taga, kuna nad olid oma kaardi maha unustanud ja turvamees ilma sisse ei lasnud - ka meie saime turvalt vastu pead, et kus uksekaart on, aga saime ka ruttu andeks, kui ta aru sai, et me oleme vilistlased (appi, see sõna paneb mind end nii vanana tundma!).

Käisime koolimaja peal ringi ja lugesime seintele üles pandud õpetajate tsitaate. See on Westus iga-aastaseks traditsiooniks, et mõned agaramad koguvad tundide ajal õpside tsitaate kokku ja siis prinditakse neist naljakamad välja ja pannakse õpetajatepäeval mööda koolimaja seintele laiali. Seal oli nii vana klassikat kui ka uuemat kraami.

Nii väga tore oli oma endiseid õpetajaid näha, nendega juttu rääkida ja kolme aasta muljeid jagada, mis toimunud on. Täpselt selline tunne oli, et õpetajad pole terakestki vanemaks jäänud, ikka samasugused rõõmsad, vahvad ja armsad. Aktuse ajal tuli reaalselt pisar silmanurka, kui kõnet kuulasin, õpetajate etteastet ja abituuriumi tehtud filmi vaatasin. Mul on nii hea meel, et ma selles koolis käisin, sest see on 100% reaalselt parim kool üldse! Hea, et ma peale 9ndat klassi kuhugi mujale sisse ei saanud :D

Kui koolis suurem möll läbi sai, kõmpisime Liisiga Balti jaama. Liisi läks sealt bussi peale, et veel kodus käia enne õhtust bussi Tartusse ja mina jäin oma rongi ootama. Korra kaalusin isegi pileti tagastamisega tegelemist ja varasema ostmist, aga otsustasin, et pole vaja ja võin selle paar tunnikest niisama ka veeta. Vaatasin Balti jaama uues turuhoones ringi (polnud sinna veel sattunud) ja leidsin sealt paar armsat väikest käsitööpoodi, kus oli tore ringi vaadata.

Kojusõit rongiga oli ülimalt tülikas, sest rong oli puupüsti rahvast täis. Mind suruti seisma kuskil kahe vaguni ühenduskohas mingi toru otsa, aga jõudsin ikka elusa ja tervena Tartusse koju tagasi. Siin on ikka kõige parem olla :)

Juubel ja esimene lennu kokkutulek

Reede õhtul sõitsime juba Tallinna, et laupäevahommikul aegsasti oma tegemisteks valmis olla. Laupäev algas sellega, et ärkasime liiga hilja ja pidime suure jooksuga end valmis seadma, et linnas Mariaga, kes suveks Šotimaalt Eestisse tuli, kokku saada. Jõle veider oli Tallinnas olla jälle - me ei satu sinna kuigi tihti. Ja veel veidram oli seal jalgsi (ühistranspordiga) liikuda. Eks me ole vist automugavusega nii ära harjunud. Tallinnas võttis bussisõit ka nii palju aega! Tartus jõuaks selle Mustamäe-kesklinn ajaga vist küll teise linna otsa välja sõita.

Igatahes saime Solarises kokku ja tegime Vapianos hommikusöögi. Mina otsustasin puhtalt võrdluseks võtta pasta bolognese. Pean ausalt ütlema, et mulle maitseb sama roog omas kodus tehtuna rohkem. Aga sellel polnud kah viga. Martti sõi lasagnet, mille kohta ütles samuti, et minu tehtud on tsipa parem. Oh well. Ma suutsin tema lasagnevormiga veel sõrmeotsa ära põletada...

Edasi liikusime Apollosse, kuna me kõik kolm armastame raamatupoodides käia. Ja mis seal parata, me ei suutnud sealt ka tühjade kätega lahkuda. Ma valisin endale raamatu "The Light Between Oceans", millest on ka film tehtud. Ma pole seda filmi veel näinud (see on vist päris populaarne?), tahan enne raamatu läbi lugeda. Ja minu meelest on raamatud asi, mida võib alati endale juurde osta. Ma olen ju selline, kellele meeldib enamusi raamatuid korduvalt lugeda, et lugu meelde tuletada või uuesti oma lemmikseiku läbi elada.

Jep, me olemegi veidrad

Pärast paari tundi Martti juures chillimist saime kolmekesi Rainiga Magistrali keskuses kokku, et Martti ja Raini vanaisale 75ndaks juubeliks kingitus leida ja siis viskasime Maria Ülemiste keskusesse ära ning suundusime ise Lagedile. Kohale jõudes selgus, et catering'il läheb veel veidi aega, kuna nende autol oli kumm tühjaks lastud. Viimaks see tüüp ikka jõudis ja vabandas ette-taha, aga ta oli tore, nii et andsime andeks :) Toit ise oli täitsa hää ja pärast mõningast lauas passimist liikusime Martti ja Rainiga üles korrusele.

Otsustasime Marttiga siiski ka mu lennu kokkutulekult läbi käia, kuna mina väga tahtsin ja Regina, kellega ühendust võtsime, oli ka huvitatud. Kella 21 paiku võtsime tema ja ta sugulase peale ja sõitsimegi poolteist tundi kuhugi mudaauku Raplast edasi. Kui viimane teelõik välja arvestada, siis oli väga tore ja tegelikult oli nii vahva kõiki näha ja kuulda, kuhu elu endisi lennukaaslasi viinud on. Rääkisime palju juttu, tegime suurt lõket ja lihtsalt tundsime end hästi. Öösel hakkasime tagasi sõitma, kuna Reginal ja ta sugulasel oli järgmisel hommikul vaja tegudele asuda. Õnneks mudaauku kinni ei jäänud ja jõudsime elusalt tagasi.

Osa kokkutulekul viibinuist

Pühapäeval käisime veel Lagedilt läbi, kus saime auto seebi ja survepesuriga puhtaks pesta. See oli seal mudarajal sõitmisest ikka nii hull, et auto ei paistnud sopakihi alt peaaegu väljagi. Tegime mõnusa suure pesu ja pärast nautisime sünnipäevapeost alles jäänud toiduga lõunat värskes õhus.

Öö tähtede all

Käisime Marttiga Westholmi jõuluballil, sest miks mitte. Vilistlased on sinna alati oodatud ning Liisi veenis meid tulema, kuna tema oli seal fotograaf.

Ball oli väga ilus. Iga kord, kui seal käinud olen, on see kuidagi lummanud mind - kuidas suudetakse aula ikka nii ilusaks teha. Suupisted olid nämmad (okei, iga aasta on), muusika oli mõnus, ainult et avavalsiks mängima pandud lugu ei olnud kohe üldse valsiks sobilik lugu. Rütm oli nii vale ja meil Marttiga läks küll samm pidevalt segamini, kuigi valsi põhisammu oskame me hästi.

Liisil oli nii hea meel meid näha ja meil oli väga tore. Peale balli käisime veel jupp aega linnas ringi koos Liisi ja ühe tema YFU sõbrannaga (samuti Liisi). Siis tulime Martti juurde, mängisime sõnamängu ja alles mitu tundi peale keskööd vajusime ära.

Ülikooli kandideerimise lugu

Ühel ilusal juunikuu päeval esitasin SAIS-is avalduse ajakirjanduse&kommunikatsiooni erialale õppima pääsemiseks. Teadsin, et sinna erialale saamiseks tuleb läbida mitu takistust, aga mul polnud aimugi, millesse täpselt ma end seganud olen. Nüüd on aimu ja nüüdseks selle sisseastumise tee läbinuna olen küll megaõnnelik, et see tehtud sai. Sest kerge see polnud.

Jätkus see lugu peale avalduse esitamist sellega, et tuli oodata 7. juulit, mil toimus akadeemiline test. Testi jaoks oli aega 3 tundi ja see sisaldas 150 küsimust, mille hulgas oli nii keelt, matemaatikat, loogikat kui lugemist. Päris hirmus. Olin enam-vähem poole peal, kui märkasin, et vaid tund on jäänud ja panin mingi hullu turbo tööle. Sain enam-vähem tehtud. Kaks päeva hiljem sain teada, et tulemusele 67p 100-st. Jess! Edasisaamiseks oli vähemalt 40p tarvis.

Järgmiseks katsumuseks oli 10. juulil toimunud erialakatse kirjalik osa. Kõigepealt tuli vastata neljale leheküljele valikvastustega küsimustele nii ajaloo, ühiskonna kui kultuuri kohta. Küsimused olid umbes sellised, et millal toimus Waterloo lahing, kes on praegune Kreeka peaminister, millal algas Eestis Vene tsaarivõim jne. Poolte küsimustega mängisin bingolotot.

Edasi tuli kergeim osa - pidin vastama küsimustele enda kohta. Mis kooli ja suuna ma lõpetasin, kuidas hinded lõputunnistusel olid, mis tulemused ma riigieksamites sain, mis teemal uurimistöö tegin jms. Ning siis erialased küsimused, kus pidi mõtlema ja oma analüüsi- ja arutlusoskust näitama.

Ja nüüd 13. juulil käisin uuesti Tartus, et 20 minutit vastuvõtukomisjoniga vestelda ja neile näidata, et ma tõesti tahan Tartu Ülikooli õppima saada. Algas see vestlus sellega, et istusin sinna umbes 8-liikmelise komisjoni laua taha maha ja siis lasid nad mul algatuseks kohe kolm küsimust neilt endilt küsida. Siis pommitati mind igast suunast nii uurimistöö kui Šotimaa teemadel ja sekka küsiti isegi, et miks meie koolilehe Westposti hind nii kõikuv oli (viisin neile uurimiseks pataka Westposte ja ka oma Postimehe artikli Šotimaa vahetusaastast).

Ja nüüd üleeile hommikul logisin SAIS-i sisse ja ohhoo, üllatus-üllatus, erialakatse tulemused olid ka juba kandideerimispunktidele lisatud ning olin kandidaatide pingereas täpselt 50. kohal! Nimelt 50 õpilast võetakse ajakirjanduse&kommunikatsiooni erialale vastu. Jeeeeee! Just 5 minutit tagasi kinnitasin õppimatuleku ära.

Nüüd varsti algavad mu seiklused tudengina ja loodetavasti ootavad mind ees veel ägedamad aastad kui siiani olnud on. University, here I come!

Keskharitud

Eelmise nädala neljapäeval sain õigusega Westu vilistlaseks. Aktus oli tore, üks kõne oli kuidagi igav, aga muidu polnud hullu. :D Mulle ei tulnud imekombel kordagi pisarat silma (erinevalt põhikooli lõpuaktusest), isegi mitte siis, kui Regina ja Oliver laulsid "All of Me'd". Ma püüdsin muidugi mitte võtta seda kui kurba asja, et ma kooli lõpetan. Eks ikka jään igatsema kooliskäimist, klassiruume, klassikaaslaseid, õpetajaid jne, aga tegelikult tähendab see koolilõpp ikkagi seda, et nüüd olen ma avatud uutele seiklustele ja ei tea, mida elu (ülikool) toob.

Parima klassijuhatajaga, keda tahta võiks!

Tähistasime suure sööminguga sõprade ja pere seltsis

Joosepi lõpetamisel käisime ka reedel

"Meheks iial sa ei saa, kui pole olnud ajateenija."

...nii kõlavad Terminaatori laulusõnad :)

27. mail sai Marttist ajateenija asemel reservväelane. Nii et kui sõda tuleb (ptüi, ptüi, ptüi), on ta miinipilduja meeskonnaülem ja karjub "tuld!". Igatahes tähistasime reservi tagasihoidlikult koogiga :)

Esimene külastuspäev Kuperjanovi JVP-s (27.07.14); SBK

Suurõppus Siil

Lõpuks reservis!

Sama nädala reedel toimus Tartus kuperjanovlaste (moperjanovlaste) lõpupidu. Mina läksin ka Tartu, aga eeskätt eesmärgiga minna koolimeediakonkursi lõpuüritusele. Meie kooli raadio sai kooliraadiote hulgas 2. koha, Westpost peab aga järgmiseks kevadeks veel arenema, et esikolmikusse mahtuda. Millalgi sain kokku Lauraga, korjasime endaga kaasa veel Lotta ja Udo ning ühinesime Pirogovi pargis Marttiga. Peagi tuli ka Peep ja me rändasime kuuekesi mööda Tartut :)

Ilmselt Tartus käimise tõttu jäin ma aga haigeks, nii et laupäevahommikust kolmapäevani olin Martti juures palavikus-kurguvalus. Nüüd pole palavikust juba paar päeva haisugi ja kurguvalu on peaaegu taandunud.

Täna veetsin imelised viis tundi Kristiine keskuses, mille tulemusena sain endale 12. klassi lõpuaktuseks kleidi ja kingad. Ilusad. Kes näha tahab, tulgu lõpetamisele (18. juuni kl 16 - õnnitlemine u kl 17:30) või vaadaku peale aktust pilte, mis üles tulevad :)

Kingad said igatahes sellised (vihje: kleit ei ole kingadega sama värvi)

Martti sai omale suveks tööotsa laotööd tehes. Maria tuleb homme hilisõhtul/öösel Šotimaalt suveks Eestisse ning nädalavahetusel juba näeme! Tuleval teisipäeval on mul koolieksam ja samal päeval plaanis Tahkusele minna. Ja juba kahe nädala pärast lahkun ma JWG-st abituriendina ja saan vilistlaseks!

Yello nautis täna päikest

Riigieksamid - tehtud!

Täna oli mul viimane riigieksam. Eesti keel oli ära juba aprilli lõpus, inglise keel 4. mail ja täna oli matemaatikaeksam. Väga hullusti ei läinud, ma arvan, aga mõnda asja ikka ei osanud teha. Ei taha lootusi liiga kõrgele ajada... :D Nii hea on olla! :)

Nägu mul ka täitsa paraneb juba päikesepõletusest. Fototõestus:

Üleeile-eile

Täna

Öised mõtisklused augulisel maanteel

Istun pimedas bussis ja loksun vaikselt Läti maanteel Riia poole. Selles imelises Ecolines'i bussis on need pisikesed telekad, mis iga istme seljatoe taga on ning kuulan sellest muusikat. Vaatasin enne mingit filmi, kus kaks täiesti erineva eluga meest oma kehad vahetasid. See selleks.

Sometimes you feel infinite. 

Like when you're the only one awake.

Sellistest natuke kahtlastes kohtades tulevad tihti kõige kummalisemad mõtted pähe. Meenutasin oma gümnaasiumiaega ja sain aru, et jään väga suurt osa sellest igatsema. Iga teismeline vingub pidevalt selle üle, kui tüütu ja nõme on ikka koolis käia, aga tagantjärele mõeldes ei ole see üldse nii nõme.

Mulle ei meeldinud need koolipäevad, mil sain enne esimest tundi aru, et Lotta (jälle!) kooli ei tule tervislikel või muudel põhjustel. Ma arvan, et need viimased kuud ma suutsin koolis käia vaid seetõttu, et tahtsin näha inimesi, kes need koolisveedetud tunnid lõbusamas ja huvitavamaks tegid.

Tundun endalegi praegu imelik, et pisar silma tungib selle teksti kirjutamisega. Aga tegelt ka, ma hakkan keskkooli väga igatsema. Nii imelik on mõelda, et ma ei näe enam, kuidas direktor mööda koridori oma pikkade sammudega kiirkõnnib või kuidas eesti keele õpetaja ütleb väga tungival toonil "Ei ole 'OKEI'!", kui keegi on seda viimast sõna kasutanud.

Mõelda vaid, et vähem kui pooleteise kuu pärast võin end nimetada Westu vilistlaseks... 'Vilistlane' kõlab nii vanalt. Millal ma nii vanaks sain juba? Ma ei ole veel kakskümmendki!

Ma ei jää igatsema seda kullipilku, millega füüsikas jõllitati neid, kes julgesid silma hetkeks kinni lasta, aga ma jään igatsema neid naeruhetki, kui õpetaja suitsetas klassi ees terve sigareti, et laserikatset teha. Ma ei jää igatsema seda, kuidas ühiskonnaõpetuses olid vahel ikka sellised teemad, mis mul aju krussi keerasid, aga jään igatsema neid hetki, mil terve klass diskuteeris õpetajaga erinevate erakondade vaadete üle.

Ma jään igatsema neid tunde, kui õpetajal oli nina kriidine ja terve klass ei öelnud vaikiva nõusolekuna seda õpetajale tunni lõpuni ja itsitasime vaikselt pihku. Ja neid tunde, kui mitte keegi ei saanud aru, mida tegema peab ja igaüks tegi midagi randomit.

Nii paljusid asju jään igatsema... Gümnaasiumiaeg on megalahe aeg ja ma olen sellest vist lõpuks aru saanud.

4 nädalat reservini

See nädal on võrdlemisi tegus olnud.

Esmaspäeval oli eesti keele eksam. Loodetavasti läks see hästi. Kirjanditeemad olid nii kohutavad - liiga ühekülgsed ja originaalsuseks väga ruumi jäetud poldud. Kirjutasin sellest, miks Eesti rahvastik väheneb, mida selle parandamiseks tehtud on ja kas lahendused on tulemuslikud olnud. Valida sai veel teaduseetika teemat, rahvusvaheliste suhete mõju Eesti kodanikele ja Eesti tänapäeva elu-olu kirjeldamne läbi nüüdisaegse kirjanduse ja filmikunsti. Ko-hu-tav!

Teisipäevaõhtul sain Marttilt kõne, et ta saab linnaloale juba kolmapäevaõhtul. Kolmapäeval käisin veel koolis konsultatsioonides ja veendusin, et matemaatikas olen ma ikka täielik idioot.

Neljapäeval vaatasime Marttiga "Vabad mehed" vahelejäänud osasid. Õhtupoole käisime kinos vaatamas "Unfriended", mis pidi olema õudusfilm, aga tegelt oli pigem kohati creepy, kohati natuke rõve ja poole ajast lihtsalt naljakas. Huvitavaks tegi filmi see, et kogu film toimus arvutiekraanil Skype'i kõnes. Ehk me rohkemat ei näinudki kui ühe tüdruku arvutiekraani 2h.

Reede hommikul suutsime end üles ajada juba enne kella 11. Läksime natukene hulluks ja ostsime endale kontserdipiletid 2016. aasta jaanuariks. Upsi. Imagine Dragons, here we come! Aga vahel peab endale midagi toredat lubama ka ja pealegi olime me esimese 500 ostja seas, mis tähendab, et saime piletid soodushinnaga. :) Käisime ka Marttiga ta maakohas, kus aitasime veidi kevadtöödel - Martti kaevas peenraid ja ma korjasin sealt umbrohtu välja, et end kasulikuna tunda.

Peenraid kaevamas

Kartulipanek

Laupäeval ärkasime liiga hilja!!! Kell 13:21 ajasin end vist voodist välja. Igatahes oli meil laupäevaõhtuks teater planeeritud. Käisime Draamateatris vaatamas komöödiat "Tuhk ja akvaviit", mis oli vägagi lõbus. Ita Ever parem kui kunagi varem ja üldse oli tegu ühe laheda tükiga, kust ei puudunud psühhiaater ja kunagine armuke, keda mõlemat arvati olevat tapetseerijad.

Ja täna hommikul asus Martti juba Võrru tagasiteele. Homme algab suur kaitseväelaste ja reservväelaste õppus Siil, mis kestab 4.-15. mai. Mul on homme inglise keele eksam ja 11. mail lähen ma Zakopanesse! Can't wait.

Viimane koolikell

Täna kõlas siis JWG abiturientidele lõpukell ehk meil oli tutipäev! :)

Eile õhtul olime Lauraga juba elevil ja tänane hommik möödus täiega laes emotsioonidega. Nii hea tunne oli lihtsalt. Hommikul väike küpsisetort ja siis kooli. Võinoh, Lotta juurde, kuna seal puhusime oma õhupalle täis ja chillisime natuke niisama. 

Nii armas oli näha koolis põlvikute ja värviliste lipsudega kaunistatud patsidega tüdrukuid ja lühikeste traksipükstega poisse... Algul tegime väikest lauluproovi ja siis läksime klassidesse jooksma. Meie koolis on nimelt selline traditsioon, et tutipäeval võtame kõik kätest kinni ja jookseme igast klassist lauldes läbi (ja pritsime veega :).

Siuke nunnu siis :P

Lottaga

Kuidas siis ilma Hello Kitty mullitajata saaks :)

Aktus oli nii ilus ja armas. Kui meie saatsime 1. klassid septembris kooliteele, siis nemad saatsid meid nüüd ära. Nad lugesid meile luuletust ja tõid kingitused (pulgakommililled ja paberist lepatriinud, mille tiibade alla on kirjutatud 'tuult tiibadesse'. Kuustik pidas kõne, klassijuhatajad pidasid kõne, 11ndikud ja meie ka.

1. klassidelt kingituseks

Regina ja Oliveri lauldud "All of Me" oli nii ilus, et võttis pisara lahti ja tekitas reaalselt tunde, et see ongi nüüd viimane koolipäev. Nüüd veel ainult vaja eksamid edukalt läbida ja ongi lõpetamine! Lotta lahistas vaikselt (loe: nii, et pisarad voolasid ja silmad punased, päriselt ka) nutta mu kõrval ja see oligi päriselt see hetk, kui me viimast korda niimoodi koos olime, kuna lõpetamisele Lotta ei tule (reetur selline :D).

Peale klassis koogi söömist läksime Lotta ja Lauradega läbi vanalinna mäkki, et Happy Meal'i süüa. Tee peal vaatasid kõik turistid meid muigega ja mõned isegi küsisid, mis värk on; seletasime neile, et see on selline eesti traditsioon viimase koolipäeva puhul.

Ja muudest saavutustest ka: olen kooli suunaeksamist vabastatud. Nii paljud on küsinud, mida see tähendab, nii et seletan siinkohal ka ära. Koolieksam koosneb kahest osast meil - 30% ja 70%. See 30% on raudvara test, kus on valikvastustega küsimusi igast õppeainest ja mida peavad läbima kõik. 70% aga on suunaeksam, mille iga õpilane valib vastavalt oma suunale (mul siis valik bioloogia, geograafia, füüsika ja keemia), aga motivatsioonikirja kirjutades võib end sellest vabastada. Muidugi peavad mingid vastavad saavutused olemas olema.

Sain aktusel ka kiituskirja inglise keele Spelling Contesti 2. koha saavutamise eest.

NING ma sain meili, et sain omale koha noorteprojekti, mis keskendub kommunikatsioonile ja mis toimub Poolas Zakopanes!!! Päeva parim uudis lihtsalt :)

Ja midagi sellest nädalast ka:

Eile oli klassivennal 20. sünnipäev

Meie kõige viimane tund üldse!

Jep, viimasel nädalal on ikka vääga palju puudujaid...

Rõõmus Reede

Eilse kohta saan öelda, et see oli tõeliselt tore päev.

Päike paistis ja ilm oli kena.

Filosoofias esitlesime oma esseesid teemal "mida tähendab olla vaba inimene" ning kuigi mul (ja paljudel veel) olid juba x-id ees, siis õpetaja arvas, et ei võta mult hinnet alla nagu mõnel, vaid paneb viie, kuna mul oli nii originaalne ja huvitav ettekanne :)

Sain õhtupoole Marttilt kõne ja ta ütles, et ta sai laatsast välja. Ja et ta saab väga tõenäoliselt järgmisel nädalavahetusel linnaloa. Küll üsna hilja, aga ikkagi! Juba üle nelja nädala pole näinud üksteist.. :(

Ja midagi humoorikat eKoolist. Õpetajal oli vist igav või midagi, aga mina talle küll kolme samateemalist arutlust ei teinud :)

Viimane kevadvaheaeg EVER

Teisipäevast neljapäevani olin Kambjas/Tartus. Teisipäeval läksime emmega Kambjasse ja lihtsalt olime. Mängisin Kaspariga (4,5a), Juhan (1,5a) võõrastas veel liialt.

Juhani ja Kaspariga

Kolmapäeval oli siis Tartu Ülikooli lahtiste uste päev. Emme tõi mind linna ära ja ma jalutasin Raekoja platsi juurest TÜ peahoonesse. Seal aulas oli mess, kus sai iga teaduskonna juures käia, flaiereid võtta ja juttu rääkida. Ma käisin sotsiaal- ja haridusteaduskonna ja majandusteaduskonna juures. Vaatasin Üliõpilasküla ja mingi ettevõtlusasja juurde ka. Üldiselt aga olen ma seda infot juba TÜ kodulehelt nii palju vaadanud, et kõik on juba üsna peas :)

Siis mõtlesin, et mul on veel aega enne kui Lossi tänaval olevas sotsiaal- ja haridusteaduskonna hoones loengud hakkavad ja jalutasin kaubamaja juurde. Siis sain teada, et Laura on peahoones ja jalutasin sinna tagasi. Mingi pool JWG abituuriumist oli seal ja ajasime veidi Kristeli ja Mai-Liisiga juttu. Lauraga tegime ka veel tiiru sees ära ja siis ta läks oma teed.

Ma jäin Kristeli ja Mai-Liisiga ning meiega ühines veel paar 11ndikku. Käisime söömas Ränduri Pubis ning pärast läksin ma Lossi 36 hoonesse kuulama loengut, kus tutvustati kõiki sotsiaal- ja haridusteaduskonna erialasid. Tahtsin Marju Lauristini loengut ka kuulama minna, aga Lauristin ei saanud kohale tulla :(

Selle asemel läksin Apollosse. Mind ei tohi enam raamatupoodi lasta!!!! Vähemalt rahakotiga mitte. Ostsin Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni". Õhtul sain Einariga tagasi Kambjasse.

Neljapäeval olin ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal tudengivari. Hommikul oli Priit Pulleritsu loeng 'uudise sotsioloogia'. Seal vaatasime nende koduseid töid ning Pullerits lasi teistel kommenteerida ja kommenteeris ise, mis kuskil hästi/halvasti on.

Edasi läksime Werneri kohvikusse, kus on maailma parimad koogid. Istusime seal tunnikese, rääkisime ülikoolist, raamatutest ja muust. Ja kuna olin kokku leppinud, et koju saan Marttiga, kes Võrust tuleb õhtupoole, siis läksin ka tööle kaasa ja olin töövari ka kohe otsa :)

Ta töötab ühes tantsukeskuses kommunikatsiooniassistendina. Ülemus andis talle ülesanded kätte ja ütles mulle, et kui ma viitsin, siis ma võin aidata jne. Ma lõikasin siis mingeid kangaid ruutudeks, kuna neil on suur esinemine tulemas ja neid oli vaja seal. Pärast määrisin tennisepalle mingi pimedas helendava möksiga kokku. See oli tore :)

Kuue paiku läksin Lõunakeskuse juurde ja sain auto peale. Ausõna, autotäis sõduritega 2h sõita on omamoodi kogemus. Nad lõhnavad veidralt, kui mitte avatud krõpsupakkide ja muu sellise järele, siis sambla ja higi järele. Kuskil 20km Tallinnast otsustasid nad hakata karaoket laulma ja meil oli päris lõbus sõit :D

Kevad aias

Täna oli kuidagi hea päev - sain inglise keele jutustamise viie, mis on minu puhul nagu suht suur saavutus :D Tavaliselt väldin jutustamise õppimist ja jutustama minemist nii palju kui võimalik.

Midagi humoorikat vahepeal: leidsin täna koolis poiste wc-ukselt sellise sildi:

Ja koju jõudes leidsin aiast kevadet:

Kolme kooli miiting

Igal aastal EV iseseisvuspäeva eel on Jakob Westholmi Gümnaasiumil, Gustav Adolfi Gümnaasiumil ja Tallinna Reaalkoolil traditsiooniline kolme kooli ühismiiting Reaali Poisi kuju juures, et mälestada neid meie koolide õpilasi ja õpetajaid, kes kord Vabadussõjas langesid.

Tseremoonial osalevad mainitud kolme kooli abituriendid. Kuna minagi sel aastal abiturient, siis sai reedel Reaalkooli juures käidud. Hea tunne oli seista Poisi juures spaleeris koolimüts peas. Mulle isiklikult meeldib väga koolimütsi kanda ja sellega mööda linna liikuda. Tekitab hoopis uhkema tunde, et olen JWG õpilane.

Miitingul pidasid kõne nii Tallinna linnapea Edgar Savisaar kui JWG direktor Rando Kuustik. Kuju jalamile asetati kaks suurt pärga ja kolme kooli ühendkoor laulis ilusaid isamaalisi laule (sh "Põhjamaa", mis alati nii ilusasti kõlab).

Eesti, GAGi, Tallinna ja JWG lipud

R. Kuustik kõne pidamas

Mina paistan ka seal kujust vasakul :)

Varivalimised JWG-s

Harjumaal on esimese valimispunkti valimispäev läbi saanud. Käisin oma koolis, Westholmis Anna-Mariaga varivalimisi läbi viimas ja meil oli väga tore. 13-17aastaseid noori käis valimas 71 - jeeeee! :) Aga pildid räägivad enda eest.

Noored, tulge kõik varivalima! :)

Valimisteks valmis!

Teadlikud (?) valijad kandidaate uurimas

Isikukoode on tore trükkida :) Numbrid läksid lõpuks sassi juba.

"Te ajate mulle une peale..."

...ütles üks õpetaja mulle ja Lottale täna koolis.

Meil on nimelt stiilinädal ja tänase päeva teema oli "pidžaamapäev". Nii armas oli näha kooli peal pidžaamade, hommikumantlite, pleedide, patjade ja kaisuloomadega inimesi. Isegi mitmed õpetajad võtsid stiilipäevast osa ja kandsid pidžaamasid.

Kahe suure vahetunni ajal olid aulas "tudutunnid", mis kujutas endast seda, et aulas oli hämar, palju tulukesi ja mõnus muusika ning inimesed said moodustada omale toolidest ringe ning lihtsalt magada.

Aulas

Tudutunnil suss kaissu

Füüsika klassis sai veel viimseid uneminuteid nautida

Tulukesed ja tuduringid