Mõtlesime meie (Martti, ema ja mina), et võiks ühel ilusal päeval Aegnale sõita ja seal ringi hängida. Kuna seal on väga ilusad rannad ja muudki huvitavat, mida teha, olin väga elevil ja teadsin, et sellest tuleb üks vahva päev. Pakkisime natuke piknikku ka kaasa, et Aegnal olevate hiiglaslike kivide otsa ronimiseks ikka energiat oleks, ja suundusime kalasadamasse. Mis aga juhtus, oli see, et me laeva peale ei saanudki. Nimelt oli mingi loodusmaja või loodusring broneerinud endale peaaegu terve laeva, et oma lastega Aegnale sõita ja seal midagi ette võtta. Olime veidi pettunud, kuna plaan oli olnud hiilgav, aga mis meil üle jäi, kui midagi muud huvitavat välja mõelda. Iseenesest oleksid nad ju võinud veebi üles panna, et kohad on broneeritud, siis poleks nii suurt hulk inimesi sinna kohale roninudki.
Esialgu mõtlesime siis, et sõidame Mäo lähedale kilplaste teemaparki. Kuidagi aga sai see idee otsa ja keerasime autonina hoopis Jägala joa poole. Mingit moodi suutsime me sõita Jägala joa vähemkülastatavale kaldale, aga seal pool oli ka väga lahe. Harjutasime lutsu viskamist ja istusime murul ja näksisime kaasavõetud piknikku.
Nii näeb see kosk küll veidi hale välja...
Natuke õudne oli seal serva peal kõlkuda
Edasi tahtis Martti sõita metsa, kus ta vanasti vanavanematega mustikal käis. Mõeldud-tehtud! Parkisime end kuhugi lampi kohta metsa ära ja jalutasime metsas ringi. Martti korjas mulle kõrre otsa mustikaid ja nii mõnus oli kogu linnavärgist eemal metsa sees olla.
Kõrre otsast mustikaid
Päeva lõpetuseks sõitsime sinna samasse lähedale Punakivi randa, kus solberdasime niisama jalgupidi vees, kaevasime jalgadega liiva sisse kraave ja vaatasime, kuidas sipelgad tegutsevad.
