esmaspäev, 29. september 2014

Teadlaste öö

Sel aastal olin Teadlaste ööl korralduse poole peal - olin vabatahtlik Tallinna Tähetornis, kus korraldasime astronoomiateemalist orienteerumismängu.

Kohale jõudsin ma reede õhtul kella viieks nagu kokku lepitud. Teised kolm tüdrukut jõudsid ka üsna pea ja Mario jagas meile ülesanded kätte. Mina ja üks teine tüdruk läksime kaugemaid orienteerumispunkte paika panema, teised kaks tüdrukut panid lähemad punktid üles. Tegime siis kahekesi tiiru ära, peitsime punktid ära ja läksime tähetorni kommi sööma.

Iga punkt tähistas üht Päikesesüsteemi objekti, kas siis planeeti või asteroidi ja nende omavaheliste kauguste suhe oli enam-vähem sarnane sellele, mis päriseltki. Igas punktis oli üks küsimus vastava objekti kohta, millele tuli õigesti vastata. Mängijaid tuli isegi päris palju ja kõigile meeldis väga, s.t emotsioonid tagasi jõudes olid vägagi positiivsed. Nii enne kui pärast said huvilised ka tasuta tähetornis ringi vaadata, binokliga linna vaadata (ilm oli üsna pilvine, nii et taevast vaadelda ei saanud). 

Vabatahtlikega istusime raamatukogus ja sõime küpsiseid ja ajasime niisama juttu. Martti jõudis ka Tallinna selle aja peale ja ta tuli mulle tähetorni järgi. Käisime viiekesi veel pimedas punkte maha võtmas ja saime paalju nalja :)) Kokkuvõttes, väga vahva õhtu oli!

Vabatahtlikud abilised

esmaspäev, 22. september 2014

Puhkuse lõpp

Reedel oli väike istumine sõpradega Martti pool. Kohale tulid Joosep, Männik, Liisa ja Raki. Ma olin kolm suurt taldrikutäit pirukaid teinud, mis läksid päris ruttu. Männikule maitsesid eriti spinati-juustu omad, jeiii. Umbes kella 1 paiku tuli Samuel ka oma tüdrukuga ja lõpuks nägime tema ka ära :) Kahjuks olin ma selleks ajaks juba nii väsinud, et suutsin Martti süles enne Samueli lahkumist magama jääda.

Eile käisime Marttiga piljardit mängimas ja siis otsustasime ise hamburgereid teha ja  Matrixit vaadata. Kotletid tulid nii head ja pistsime kõik pintslisse. Ma magasin Matrixi esimesest filmist vist umbes 2/3 maha ja viimase filmi final fight'ist ka osa. Täna koristasime ja pakkisime Martti asju ja sahmerdasime ringi. Nii kurb oli hüvasti jätta jälle, aga teadmine, et näeme teineteist juba varsti, annab jõudu. Kui veab, siis see nädalavahetus. Kui mitte, siis järgmine või ülejärgmine. Eks näis :)


Mini-SOS + Valgus kõnnib Kadriorus

Laupäev-pühapäev olime lihtsalt koos ja nautisime seda, et kallis on jälle Tallinnas ja kodus. Koolinädal läks kiirelt. Neljapäeval ma koolis ei käinud, kuna ma käisin Männi pargis üritusel Mini-SOS. See kujutas endast nö maastikumängu lasteaia- ja 1. klassi lastele. Meie oma Punase Risti punktis tutvustasime lastele raamatut "Oskame olla" ehk rääkisime neile, et süstlaid ei tohi maast üles korjata ja võõraste onude-tädidega ei tohi kaasa minna, kui nad kutsuvad ja helkurit peab kandma jne. 

Nad olid enamuses väga armsad. Üks lasteaiarühm reaalselt kogunes täiesti minu ümber - üks poiss kallistas mind terved 10 minutit ja üks tüdruk näppis mu käevõru ja mõni kuulas mu juttu kah :) Vahepeal saime Kaitseliidu telgis võileibu ja teed ja siis tegime veel 6 gruppi. Kokku oli neid rühmasid-klasse 12 igale ühele (e mina sain 12, Liis sain 12 ja venekeelne punkt sai 12). Lõpuks saime Lilialt tänutäheks šokolaadi ja tegelt see päev oli niii tore. :)

Õhtul läksime Kadriorgu, kus toimus iga-aastane üritus "Valgus kõnnib Kadriorus". Luigetiigi juures oli Maarja kontsert, mis oli nii ilus. Vaatasime küünlaid ja päikeseloojangut ja kuulasime ilusaid lugusid "Vana vaksal" ja "Homme". Pärast kõndisime pimedas pargis ringi ja käisime trummi-show'd ka kuulamas, mis oli väga võimas. Lõpukontsert (Traffic) ei tekitanud mingeid ülevaid emotsioone, aga tore oli ikka. Lahkusime enne ilutulestikke, et enne suurt massi trammi peale jõuda ja koju saada. Olime mõlemad hirmus väsinud. Ja kodus ootas mind kirjutamist vajav kirjand... (Mille valmis sain!)




Üllatus

Reedel sõitsime Marttiga korra minu juurest läbi ja näitasime minu kodustele sõdurpoisi ära ning seejärel Martti vanaema 70. juubelile. Keegi peale tema ema ei teadnud tema tulekust ja see pidi olema suur üllatus kõigile. Ja oii, kuidas ta vanaema ja vanaisa reageerisid, kui me sisse astusime. See oli nii seda väärt. Isegi Martti emal tuli pisar silma, kui ta suur laps uksest sisse astus täies sõdurivormis. :)

Saime head sööki ja kõigiga juttu ajada. Pärastpoole tantsisime ka. Kui Martti oma ema tantsule kutsus, siis istusin reaalselt tooli peal ja tundsin, et olen ta üle niiiii uhke. Ta nägi nii hea välja, selline pikk ja oma sõdurivormis...


pühapäev, 21. september 2014

Sõdurivanne

Eelmisel reedel käisin Võrus Kuperjanovis Martti SBK (Sõduri baaskursus) vande andmist vaatamas ja ühtlasi teda "koju toomas".

Hommikune ärkamine kell 5:30, uhhh. Jõudsime Krislini ja Kertuga natuke enne kümmet Võrru. Vihma sadas. Sättisime end siis värava taha sabasse. Seekord saime suurest peaväravast sisse minna, mitte sealt, kus külastuspäevadel. Saba oli õnneks kaheks jaotatud kompaniide kaupa, nii et saime üsna ruttu end sisse registreerida. Seejärel oli umbes 45 minutit Sõdurikodus ootamist.

Kui meid viimaks kokku koguti, et riviplatsile juhatada, oli õnneks vihm üle jäänud ja närvid olid vist kõigil päris laes. :) Kui mööda teed riviplatsi poole liikusime, avanes meile vaatepilt, mida ma vist kunagi ei unusta. Ligi 400 sõdurit suurel platsil üles rivistatud - see oli midagi. Ja kui nad siis kõik kooris "Tervist, härra leitnant!" hüüdsid, siis käis küll külmavärin läbi keha.

Paar kõrgemat tegelast pidasid seal kõne, teiste hulgas kaplan (kaitseväe kirikutegelane vms). Mõned said kiituskirjad ja nimetati ära tublimad rühmad (Charlie I ja III rühm olid parimad, Martti on Charlie II rühmas). Siis andsid nad vande ja laulsid Eesti Vabariigi hümni. Rivistus lõppes paraadmarsiga riviplatsilt ära. 

Sõdurid läksid oma ruumidesse ja külalisi jaotati selle järgi ära, millises kompaniis nende lähedane on. Üks Charlie leitnantidest tegi meile väikese tuuri Kuperjanovi pataljoni maadel. Nägime ära söökla, laoruumid, õppehoone, laatsareti ja elumajad. Sööklasse ja Charlie kompanii eluruumidesse saime sisse ka vaadata. Elumajas tegi juba igaühe oma sõdur neile ise tuuri ja näitas asju ja kohti. Üks vend oli koridori peal ka täisvarustuses ja maskeeringuga, et vähe huvitavam oleks külalistel. Relvasid nägime ka - AK-4, kuulipildujat ja veel mingeid asju.

Sõduritel tuli seejärel lõunaaeg ja nad tegid meile show-offiks 20 pumpa maja ees (tavaline on 15 enne sööki). Ma läksin Vivianne ja Geilyga SK'sse ootama, aga varsti peksid kõrgemad vennad meid sealt välja ja ütlesid, et ootaksime väljas. Istusime Martti autos natuke aega ja kui aia tagant mingid rühmad paistma hakkasid (ikka parajalt sai oodata neid!), läksime värava taha passima.

Kõigil olid nii õnnelikud näod peas, kes sealt väravast välja tulid. Mul oli kahju neist, kes seletuskirjade tõttu pidid veel koristama jääma Kuppi. Martti võttis veel kolm kaasvõitlejat auto peale ja asusime teele Tartusse, seejärel Tallinna. Peale Tartut tuli Marttile ja ühele, kes ei läinud Tartus maha, vabadusetunne peale ja me tegime mingis bensukas peatuse, et nad saaksid jäätist osta ja vabadust nautida natuke. :)

(Kes nägu tunneb ja hoolikalt vaatab, leiab pildilt Martti üles.)


(Mõlemad pildid võetud Õhtulehest, fotograaf: Mari Luud. Asjakohast uudist saab lugeda siit.)

kolmapäev, 10. september 2014

Raamist välja & kondid peale

Sel nädalal (8.-12. sept) toimub Tallinna Noortenädal "Raamist välja", mille raames on tohutult palju ettevõtmisi, üritusi ja igasugu lõbusaid asju. Lotta kutsus mind ka paarile asjale ja nii ma leidsingi end eile Coca-Cola Plazast tasuta filmi vaatamas. 

Tegu oli briti filmiga "Side by Side". See rääkis õest ja vennast, kelle vanemad on surnud ja kes elavad oma hullu vanaemaga. Tüdruk on jooksja, poiss arvutimängufriik. Õele ülikoolis stipendiumi pakutakse ja ta võtab selle vastu, et tema ja venna elu natukenegi paremaks läheks. Vanaema annab aga poisile kirja, mis on adresseeritud nende vanaisale, keda nad pole kunagi näinud. Nad võtavad ette pika tee Šotimaale, et vanaisa üles leida. Film on paksult täis humoorikaid seiku ja mulle hullult meeldis see film :)

Täna käisime Lottaga aga Doris Kareva juhendatud loovkirjutamise töötoas. Kokku oli meid umbes 15. Tegime sellist ülesannet, et igaüks kirjutas A4 peale ühe sõna, mis neile midagi tähendas vms ja siis keerasid lehe serva alla, et seda näha poleks. Seejärel kirjutasime kümme sõna, mis esimesega kuidagi seondusid. Siis vahetasime lehed suvaliselt ära ja igaüks kirjutas neid kümmet sõna kasutades mingi teksti, ükskõik, kas luuletuse, jutu, stseeni teleseriaalist jne. Vahetasime paberid uuesti ära ja lugesime kõik jutud ette ning kommenteerisime neid. Sain Doris Karevalt kiidusõna, et mul on head seotud laused ja mõnus lugeda/kuulata ja et mul on lootust edukaks saada kirjutamise alal :P

Küsisime pärast Lottaga õhupalle ka ja kodus sai heeliumiga nalja tehtud :) Väga-väga toredad päevad olid mõlemad, nii eilne kui tänane. Vaatamata sellele, et olen kurgu natuke ära külmetanud. Loodetavasti läheb ruttu paremaks, kuna Martti tuleb reedel üheksaks päevaks Tallinna! :) Sain täna rõõmsa uudise, et ta sai KÕIK oma SBK eksamid tehtud ja saab seega "kondid peale" (ehk õige Kuperjanovi embleemi õlale, mis kujutab musta vappi luukerepea ja kontidega. Praegu on neil noortel kõigil lihtsalt mustad vapid ja "kontide pealesaamine" on täitsa auasi :)). Kurb kuulda, et pooled mehed Charlie kompanii 2. rühmas kukkusid läbi, aga õnneks saavad nad eksameid uuesti teha. :)

teisipäev, 2. september 2014

Teadmiste päev

Eile algas piduliku aktusega minu ja Laura kaheteistkümnes ja ühtlasi viimane kooliaasta. 

Saime pisikesed 1. klassi astuvad mudilased käe kõrval aulasse viia, mis oli väga armas. Neid oli nii palju (kolm paralleeli) ja nad nägid nii nunnud välja pisikestes koolivormides :D

Aktuse teemaks oli Nukitsamees. Jan mängis Nukit ning Elise ja Kaarel Itit ja Kustit. Aktus oli väga lõbus, eriti siis kui Nuki saiade ja rätipoisiga ringi kargles ja Iti juukseid süüa üritas. Kuustiku kõnes jäi kindlasti kõigile vastsetele abiturientidele meelde lause "Hakake ometi kord õppima!".

Peale aktust võtsime oma lapsed jälle käekõrvale ja viisime nad trummipõrina saatel pika rongkäiguga Luise tänavale algklasside majja. Tüdruk, kes mul käe otsas oli, jutustas mulle oma kassist ja kaladest ja sellest, kuidas ta käib külmkapist jääkuubikuid söömas. :)