Sõdurivanne

Eelmisel reedel käisin Võrus Kuperjanovis Martti SBK (Sõduri baaskursus) vande andmist vaatamas ja ühtlasi teda "koju toomas".

Hommikune ärkamine kell 5:30, uhhh. Jõudsime Krislini ja Kertuga natuke enne kümmet Võrru. Vihma sadas. Sättisime end siis värava taha sabasse. Seekord saime suurest peaväravast sisse minna, mitte sealt, kus külastuspäevadel. Saba oli õnneks kaheks jaotatud kompaniide kaupa, nii et saime üsna ruttu end sisse registreerida. Seejärel oli umbes 45 minutit Sõdurikodus ootamist.

Kui meid viimaks kokku koguti, et riviplatsile juhatada, oli õnneks vihm üle jäänud ja närvid olid vist kõigil päris laes. :) Kui mööda teed riviplatsi poole liikusime, avanes meile vaatepilt, mida ma vist kunagi ei unusta. Ligi 400 sõdurit suurel platsil üles rivistatud - see oli midagi. Ja kui nad siis kõik kooris "Tervist, härra leitnant!" hüüdsid, siis käis küll külmavärin läbi keha.

Paar kõrgemat tegelast pidasid seal kõne, teiste hulgas kaplan (kaitseväe kirikutegelane vms). Mõned said kiituskirjad ja nimetati ära tublimad rühmad (Charlie I ja III rühm olid parimad, Martti on Charlie II rühmas). Siis andsid nad vande ja laulsid Eesti Vabariigi hümni. Rivistus lõppes paraadmarsiga riviplatsilt ära. 

Sõdurid läksid oma ruumidesse ja külalisi jaotati selle järgi ära, millises kompaniis nende lähedane on. Üks Charlie leitnantidest tegi meile väikese tuuri Kuperjanovi pataljoni maadel. Nägime ära söökla, laoruumid, õppehoone, laatsareti ja elumajad. Sööklasse ja Charlie kompanii eluruumidesse saime sisse ka vaadata. Elumajas tegi juba igaühe oma sõdur neile ise tuuri ja näitas asju ja kohti. Üks vend oli koridori peal ka täisvarustuses ja maskeeringuga, et vähe huvitavam oleks külalistel. Relvasid nägime ka - AK-4, kuulipildujat ja veel mingeid asju.

Sõduritel tuli seejärel lõunaaeg ja nad tegid meile show-offiks 20 pumpa maja ees (tavaline on 15 enne sööki). Ma läksin Vivianne ja Geilyga SK'sse ootama, aga varsti peksid kõrgemad vennad meid sealt välja ja ütlesid, et ootaksime väljas. Istusime Martti autos natuke aega ja kui aia tagant mingid rühmad paistma hakkasid (ikka parajalt sai oodata neid!), läksime värava taha passima.

Kõigil olid nii õnnelikud näod peas, kes sealt väravast välja tulid. Mul oli kahju neist, kes seletuskirjade tõttu pidid veel koristama jääma Kuppi. Martti võttis veel kolm kaasvõitlejat auto peale ja asusime teele Tartusse, seejärel Tallinna. Peale Tartut tuli Marttile ja ühele, kes ei läinud Tartus maha, vabadusetunne peale ja me tegime mingis bensukas peatuse, et nad saaksid jäätist osta ja vabadust nautida natuke. :)

(Kes nägu tunneb ja hoolikalt vaatab, leiab pildilt Martti üles.)

(Mõlemad pildid võetud Õhtulehest, fotograaf: Mari Luud. Asjakohast uudist saab lugeda siit.)