Lohe ja Lulu

Natuke muretsesime, et kuidas Lulu ja Lohe üksteisega lepivad ja harjuvad. Lulu osas olime pigem arvamusel, et ta väga vaenulik ei ole, sest ta on nii sõbralik ja pigem rahumeelne kassike. Sellegipoolest hoidsime neid algul pigem eraldi aladel ja lasime järelevalve all vahepeal üksteisega tutvuda. Algul oli ikka väga naljakas, kui tõredad nad üksteise vastu olid. Karvad läksid ikka nii turri ja sisisesid-kõhisesid üksteise peale ja andsid käpaga jne.

Uksealused mängud

Kogu tutvumine võttis umbes nädal aega, mille jooksul magas Martti kõik ööd elutoas, sest me ei saanud kasse ööseks kokku lasta ja kui kassid olid eraldi, aga meie kahekesi magamistoas, hakkas eraldi olev kass mäuguma (või Lohe puhul piiksuma-vääksuma) ja ust kraapima, nii et lihtsam oli ka mõned ööd eraldi tubades magada.

Lulu oli juba paari päevaga Lohega nii leppinud, et keeras end Lohe ees selili (kõht ülespoole olek näitab usaldust) ja proovis Lohet mängima kutsuda. Lõpuks, umbes nädala möödudes oli aga Lohe ka uue eluga nii harjunud, et lasi juba Lulut enda lähedusse ja Lulu sai juba Lohekest emalikult limpsida. Sõprus oligi sõlmitud :)

Lohe saabumine

Juba tükk aega olime mõelnud, et Lulul võiks üks sõber olla, kellega mängida saaks. Muidu on tal jube kurb ja igav, kui meie näiteks terve päeva linnas tööl oleme ja tema siin üksi ringi longib. Natukene kahetsesime, et kohe Lulut ja tema õde koos ei võtnud, aga tol hetkel tundus see õige otsus. Ja tegelikult tagantjärgi ikkagi ka, sest nüüd on meil neid vingerpussitajaid kaks!

Teise kiisu leidsin Facebookis kassigrupis ja järel käisime tal Pärnumaal. Neljase pesakonna emme oli kurvalt auto all elu kaotanud, kui ta beebid alles 2-nädalased olid, aga õnneks oli teine kiisuemme, kellel oli endal ka neli poega ja kes meie kiisu pesakonna samuti enda hoole alla võttis. Valisin meie kiisu välja juba maikuus (sündinud on ta 1. mail), seega pidime ootama juuni lõpuni enne, kui saime ta koju tuua. Ja nüüd on ta meil olemas - väike Lohe! Nimi sai selline seepärast, et Lulu on meie väike haldjaprintsess (Tolkieni Luthieni järgi) ja igal printsessil peab ju enda Lohe ka olema. Pealegi tundus Lohe lihtsalt nii äge ja naljakas nimi, mida kassile panna.

Esimene perepilt Lohekesega

Juba algusest peale paras suslik

Lulu opp

Panime Lulule kevadeks steriliseerimisopi aja, aga enne opi kättejõudmist jõudsime ikkagi üle elada ühe jooksuaja. Lulu kräunus ikka kuskil kümme päeva päris hullusti, käis ringi ja püherdas maas, upitas peput üles ja küsis peikat. Algul oli seda päris naljakas vaadata, aga üsna ruttu hakkas mul Lulust kahju, sest ta ise ka väga aru ei saanud, mis temaga toimus - instinktid rääkisid tema eest.

Opile minnes oli kogu Petcity kliiniku personal väga sõbralik ja professionaalne. Pidin veel ära täitma vormi, et olen opiga nõus, Lulut kaaluti ja vaadati üle ning sinna ta jäigi. Meie suundusime nautima meeldivat laupäeva.

Lulule järgi minnes oli ta juba narkoosist üles ärganud ja pikutas oma puuris, opijärgne vest seljas. Opp läks igati hästi, komplikatsioone polnud ega midagi, aga Lulu nägi nii uimane ja õnnetu välja. Viisime oma beebi koju. Kui ta puurist vaikselt välja tuigerdas, siis kukkus ta põhimõtteliselt kohe pikali ja ei saanud enam ise püsti. Tal võttis ikka aega, et kõndima hakata. Vest piiras tema liikumisvõimet ka korralikult (ta ei saanud joosta), mis oli muidugi hea, sest jooksmine oleks ta haava lahti tõmmanud.

Vesti hoidsime tal seljas kümme päeva, et haav võimalikult hästi ära jõuaks paraneda. Naljakas oli ka see, et kuna tal oli käpa sees kanüül olnud, siis oli ühest kohast natuke karvu ära aetud ja seetõttu tundus ta käpp ekstra peenike. Karvad olid loomulikult ka poole kõhu pealt aetud, mis vesti ära võttes paistis kuidagi kurb. :D Kui vesti eemaldasime, sai Lulu kohe aru, et vabadus on saabunud, ja tuiskas mööda elamist ringi nagu pöörane. Ta polnud päris ammu saanud korralikult joosta ja mängida.

Perelisa

Tegelikult juhtus see beebi praktiliselt kohe kui olime maja ostnud ja tema oli ka põhjus, miks me end väga ruttu uues kodus sisse seadsime - korteris polnud meil lubatud kassi pidada, aga meile oli väike must-valge ümmarguste silmadega karvakera juba südamesse pugenud.

Lulu hoiukodupilt. Kuidas saab selline kiisu mitte südamesse pugeda?!

Mina olin kindel, et tahan kassi võtta kas varjupaigast või hoiukodust, et üks õnnetu kodutu kiisu saaks endale päris oma kodu ja pere. Oma Luthieni (hüüdnimega Lulu) saime Cats Help MTÜ kaudu Harjumaalt hoiukodust. Lulu on umbes 3-kuune kiisu, kes leiti koos õdede-vendadega kuskilt märjast ja külmast paarinädalastena ja algul kardeti, et nad ei jäägi ellu. Õnneks olid nad kõik väikesed võitlejad.

Autos, teel koju

Lulu oli hoiukodus koos oma õega, kellega nad olid äravahetamiseni sarnased, välja arvatud must kriipsuke õe ninal. Kaalusime tükk aega, kas võtta nad äkki koos, aga lõpuks otsustasime siiski ühe kiisuga alustada. Koduteel lasin Lulul suure osa teest enda otsas ronida ja tududa. Tegu on ühe ääretult julge ja uudishimuliku kassiga!

Uue kodu võttis ta väga kiiresti omaks. Ei põgenenud voodi alla, vaid uudistas kõikjal ringi. Algul lasime tal ainult magamistoa ja vannitoa vahet käia, aga teisel hommikul tegime juba uksed lahti, sest ta ei võõrastanud eriti (loe: üldse). Esimese öö magas ta meie patjade vahel. Liivakastil oskab ta ilusti käia ja mängib ka (väga) suure innuga. :D

Lulu uut kodu avastamas

Magus uni