Roheliste Rattaretk on iga kevade tippsündmus, mida terve talve ootame - seekord oli siis Pandiveres. Laura ja Ramses puhusid tandemile auru sisse ja läksid sellega.
Reede hommikul alustasime Tamsalust. Jube ilus ilm oli ja nii mõnus oli mõelda, et kolm päeva toredat matka ees. Esimeseks päevaks oli 56 km sõitu. Esimene peatus oli vist Kaarli talus, kust issi ostis ka kohalikku rukkileiba. Nii mõnus leivalõhn oli seal kõikjal. Esimene pikem peatus oli Vao tornlinnuses. Vao tornlinnus ehitati 14.sajandil kaitse-eesmärgil, aga kuna sõda kunagi sinna oma hävitustööga ei jõudnud, on linnus tänaseni säilinud. See oli suur kandiline kivimürakas, kus olid kitsad järsud trepid. Seal tutvusime ka Naelamehega (nimi tuleb sellest, et tal oli alahuules neet, mis oli naela moodi).
Kiltsi mõisa juures tegime teise pikema pausi (poole lõunast sõime Vaos, teise poole Kiltsis). Kiltsi mõisas tehti meile ekskursiooni ka - vaid kaks aastat tagasi oli mõisa alt avastatud suured kivikäigud, mis olid põnevad. Ja räägiti ka luukambrist - kamber, kuhu sõja ajal pandi naised ja lapsed, et neid kaitsta ja kui mõis vaenlase kätte langes, ei leidnud vaenlased kambrit üles ja naised-lapsed surid lihtsalt ära.
Üldse oli esimesel päeval (no tegelikult kogu retke jooksul) palju peatusi. Järgmine oli kalakasvanduses, kus nägime maailma kõige lahedamat hüljest nimega Poiss. Vahtis veest välja ja ootas kuni pildistatakse ja imetletakse teda ja siis ujus delfiini stiilis ringiratast. Korra vinnas end kaldale ka. Äntu järvedest ühes käisid Laura ja Ramses ujumas ka, mina sõitsin edasi, ma ei teadnudki, et nad läksid, kuna issi ja Laura-Ramses sõitsid tandemi tempos ja mina omas tempos.
Esimese päeva lõpupoole läks juba päris mägiseks, muudkui üles-alla ja muidugi vastutuult kah. Lõpuks olin suht surnud, kui Emumäe otsa väntasin. Oligi nii nagu issi oli ennustanud - mäest läks üles terve rivi väsinud rattureid, rattad käe kõrval. Laagris ootasin umbes 45 minutit issit, Laurat ja Ramsest, kellest olin nende ujumaskäigu tõttu ees :) Siis ootasime pakiautode avanemist ja panime laagri püsti. Võtsime ka Karudele telgikoha, kui kohale jõudsid, aitasime ka neil maja püstitada (mis oli meie omast kõrgemgi!).
Õhtul niisama chill ja lebo. Lauraga käisime veel vaatetornis, kuhu viis puukujudega kaunistatud allee. Kujud olid ülilahedad - puust hobune, motikas, metssiga, kala, kukk jnejne. Õhtuseks esinejaks oli Põhja-Tallinn. Pannkooke ei jõudnudki teha, kuna issi oli liiga väsinud selleks. Lauraga käisime kontserdil ka. Põhja-Tallinn pole väga minu stiili, kuna mulle ei meeldi räppmuusika, aga päris tore oli ikkagi. Magama kobides oli päris palav ja päikesest põlenud käed kuumasid ka korralikult.
Laupäeva hommikul siis tavaline "Laager, ärka!" ja lastelaulud kõlaritest. Söök, vetsusabas passimine ja asjad kokku. Ees ootas ligi 80 km sõitu. Aii, tagumikud olid niiiii valusad ikka. Huvitavamad peatused olid Simuna meteoriidikraater, Struve meridiaani otspunkt ja Pedja jõe alguspunkt. Ahjaa, teise päeva alguses tekkis kohe tore ratturite lugemine ka - istusime bussipeatuses, kuna meil oli nii palju aega ja otsustasime, et loeme 30 mööduvat ratturit ära ja siis hakkame minema. Selle süsteemi järgi said nii mõnedki inimesed omale numbri külge, mille järgi me neid ka pärast ära tundsime. Seda mängu mängisime ka Simuna meteoriidikraatri juures, seal lugesime 50-ni. Tekkisid inimesed numbritega 15, 28, 33a ja 33b (hiljem lihtsalt a ja b) ja 50 (Naelamees!).
Veel jupp maad sõitu ja käisime Rohu raketibaasidest läbi. Mina sattusin seal kuidagi issist, Laurast-Ramsesest ette. Seal polnud enam kuigi kaua Eiprisse sõita, seal oli lõunapaus organiseeritud. Ostsime friikaid ja lihavärki ja istusime nagu tsiviliseetidu inimesed, laua taga. Mingil hetkel jõudsid Karud ka sinna. Kella 15-ks oli organiseeritud fosforiiditeemaline väitlus, esialgu kuulasime, aga see ei köitnud meid väga, nii et otsustasime edasi minna. Teisel päeval rohkem mingeid tähelepanuväärseid peatusi polnudki - lõpp läks nii ruttu ka, mööda asfalti :)
Laager oli Pariisis. Seal tegime Karudega eriti toreda laagripaiga - panime käigutee keskelt kinni ja meil oli endal mõnus siseõu. Korraldaja käis ütlemas ka midagi, aga kõrvalt sai mööda küll :) Pealegi, käigu otsast pandi tee täiesti kinni (Naelamees!). Laupäeva õhtul esinesid Kukerpillid. Rahvas oli nii energiat täis ja tantsisid nii pööraselt, et lavaesise põrand läks täiesti katki, selle peale aeti rahvas sealt minema :) Peale kontserti pidi veel näidatama filmi "Roheliste Rattaretk 25", aga nagu selgus, oli film koju unustatud. Ahjaa, enne kontserti tegime pannkooke ka - telkide eest oli nii mõnus olemine meil. Karud tegid mustikakisselli ja selline idülliline õhtu oli.
Öö oli suht hull - külm. Ärkasin nii palju kordi lõdisedes üles ja olin pettunud, et ikka veel hommik ei ole. Hommikul oli muidugi raskusi magamiskotist välja saamisega, kuna väljas oli veel külmem. Vetsusaba oli "meeldivalt" pikk. Rajameister arvas aga, et oleks tore inimesi kohe hommikul üllatada ja kolmanda päeva rada algas kohe järsu mullase tõusuga. Edasi ´läks mõnus single-track, mis lõppes Sadulamäel. Seal esines Jaan Tätte, mis oli lihtsalt ülimõnus. Sealt edasi jäi veel vähe (kolmandal päeval oli kokku vaid 40 km sõitu).
Tee peal külastasime Paemuuseumit, kus olid jälle väga järsud trepid ja üldse kitsas nii suure rahvasummaga. Aga muuseumi torni tipust avanes ilus vaade ümbruskonnale. Siis kiire lõpuspurt (natuke sai veel mägede otsas üles-alla panna, päris võhmale võttis) ja lõpetamine Koit Toome saatel. Sõime ja asusimegi koduteele :)
Kokku tuli siis ümmarguselt 175 km. Ülimõnus retk oli. Armastan Roheliste rattaretke ikka nii väga. Nüüd on jalad kanged ja homme on kindlasti mõnus kõndida. Tegelt olen juba viimane tund aega, mil seda juttu siin kirjutasin, haigutanud ja lähengi nüüd otse tuttu.
