Tartu Linnamaraton

Eriolümpialastega

Poole suvest oli jooksutrenniga pigem kehvad lood ja ma süüdistan selles oma metsaläinud Rakvere Ööjooksu, mis tuju/moti alla tõmbas. Võibolla oligi üht sellist kogemust ka ellu tarvis, et õppida raskematest ja nõmedamatest hetkedest üle saama. Küll aga tähendas see, et Tartu Linnamaratonile registreerisin end 10 km distantsile, mitte poolmaratonile nagu eelmisel aastal. Marttil on viimasel ajal prioriteedid natuke teises kohas olnud kui jooksurajal, seega tema tuli rõõmuga raja äärde kaasa elama. Liinal jäi TM tervise tõttu ära, seega olin seekord kakkude pundist stardis täitsa üksi.

Korralikumat trenni olin uuesti teinud augustist ja eriti korralikku septembrikuus. Igatahes olin sellest 10k-st elevil ja valmis minema mõnusat rada ja head jooksutunnet nautima. Õnneks ei pidanud seekord ka milleski pettuma, sest ilm oli sügiseselt kaunis - 16-17 kraadi sooja, päikseline ja jooksurada palistasid kollased tamme- ja punased vahtralehed.

Stardi eel

Ka jooks oli võrdlemisi hea. Miskipärast hakkas mul juba 2,5 km peal kergelt pistma, vaatasin kella, ja oih! Tempo oli tunduvalt kiirem kui olin planeerinud. Ma püüdsin ikka stardist peale kohe tempoga piiri pidada, et alguses üle ei pingutaks, aga tunne oli nii hea, et see osutus kohati päris keeruliseks. Eks mul 7.-9. kilomeeter tulidki sellevõrra jällegi veidi aeglasemad, aga kogu jooksu keskmiseks tempoks sain 7.30 min/km ja see oli täpselt see, mis eesmärgiga ma sinna starti üldse läksin.

Kui üldse millegi üle natukene nuriseda, siis selle üle, et Karlova ja Ülejõe/Supilinna piirkondades oli vähe kaasaelajaid. Enamus olid kogunenud ikkagi kesklinna ja kaarsilla lähedusse. Mujal olid pigem mõned üksikumad, kes vaatasid pealt ja väga kaasa ei elanud (vabandust, kui nüüd kellelegi ülekohut tegin ja ta väga elavalt kaasa elas; ju ma ei kuulnud).

Kuskil 200 meetrit enne finišit, kui ma ikka mõnusa lõpuspurdiga tulin, hakkas mul aga nii rõvedalt pistma, et ma pidin väga aeglasele sammule tõmbama. Hetkeks hakkas isegi pea ringi käima ja mõtlesin, et kas tõesti panen suts enne finišijoont pildi taskusse, aga jalutasin ettevaatlikult edasi ja enne viimast kurvi, kust sai juba punasele vaibale keerata, sain ikka jooksusammu üles võtta, et ilusti lõpetada.

Martti jäi oma ägeda jõusildiga Tartu Maratoni fotograafi kaamerasilma ette

Lõpuaeg (netoaeg; minu kella järgi): 1:16:24

Kilomeetriajad:

1. 7:22
2. 7:40 (siin sees oli see kole Karlova tõus)
3. 7:26
4. 7:24
5. 7:24
6. 7:23
7. 7:40
8. 7:47
9. 7:42
10. 7:12