Sibulatee kalapuhvetite päev

Ma ei teagi, miks, aga me Marttiga ei ole eriti suured nö suvadel üritustel käijad. Aga see Sibulatee kalapuhvetite päev sattus mulle lihtsalt Facebookis ette ja mõtlesime, et miks mitte käia ja teha üks tore päev. Eelnevalt uurisin välja kõik, mida mingid puhvetid pakkusid, ja tegin plaani. Kokku oli neid 15 ja lõppude lõpuks me poleks ju elu sees jaksanud igal pool midagi süüa! Valisime välja 4.

Esimeseks peatuspaigaks sai Peipsi Caravani puhvet, kus olime planeerinud võibolla et kõige rohkem süüa. Võtsime maitsmiseks ühe suitsukalasalati, kaks ahjukohapraadi, ühe sibula- ja ühe kalapiruka ning kaks erinevat koogilõiku (kõrvitsa-toorjuustu ja toortatrarulli). Ja ausalt ka, see esimene puhvet jättis juba sellise elamuse, et minu poolest me oleks võinud terve ülejäänud päeva seal seda suitsukalasalatit õgida. See oli lihtsalt niiiiiii hea! Muidugi ahjukoha ja koogid olid ka ülimaitsvad. Sibulapirukas oli... Sibulapirukas. :D Kalapirukas maitses minu jaoks täpselt nagu tavaline liha-riisipirukas. Martti ikka tundis seal kalamaitset ka kuskil.

Teiseks sõitsime Kokora perenaiste puhvetisse, kus olime plaaninud proovida sibulajäätist. Lisaks haarasid meie pilgu veel järjekordsed kaks koogilõigukest. No seal sai küll nalja. Istusime oma ampsudega õue ja maitsesime siis seda sibulajäätist. Algul oli jäätis nagu jäätis ikka, aga siis lõi nii tugeva sibulamaitse suhu, et jube. Meile ei maitsenud. Ma püüdsin sellest väikesest jäätisepallist poole sisse kühveldada, et vähe viisakamat muljet jätta, aga Martti ei suutnud peale kahe ampsu seda enam vaadata ka. Siis tulid laua teise otsa juurde 3-4 naisterahvast sibulajäätisega ja proovisid. Kiitsid täitsa, et nii huvitav ja päris hea jne, mille peale üks neist ütles, et "Ah, sa söödki imelikke asju!". Igatahes nüüd on see veidrus proovitud ja rohkem ei taha, aitäh!

Vasakul sibulajäätis

Veel käisime Puhvet Pool 7-s, kus maitsesime juustusuppi kohaga, kalakotlette ja imeimehead porgandipirukat. Kotletid olid head, aga ei midagi väga erilist. Juustu-kohasupp oli aga küll väga maitsev! Sealne seltskond oli väga lõbus, aias mängis muusika ja vene keelt kõnelevad tädikesed püüdsid meid meelitada ikka igat söödavat asja ostma.

Kõige lõpuks käisime läbi veel Prääniku tarekesest, sest seal oli lubatud kõige paremaid kodutehtud pirukaid. Neid ostsime endale mõned koju kaasa, et õhtupoole maiustada. Sealt ostetud õuna-kaneelirullid olid ikka nii rikkalikud ja maitsvad, et kahju oli, et kummalegi vaid ühe võtsime...

Valge Reps

Katku tõttu on Valge Reps vahepeal ära jäänud, aga nüüd otsustas selle aasta magistri esimene kursus, et vahet pole, teeme nüüd kevadel ta ikkagi ära (muidu toimub see alati detsembri alguses). Ma kaalusin tükk aega, kas minna või mitte, aga lõpuks otsustasin, et kuna Elise ja Kristeli kursus korraldab ja nad ise ka nagunii seal, siis lähen ikka.

Pidu oli täitsa vahva. Toimus mingi korbi ruumides, kus ma polnudki veel sattunud (varem on Valge Reps toimunud Sakalas või ERMis). Seltskond oli hea, mis siis, et ma ei teadnud reaalselt mitte ühtegi rebast ja ka teiselt kursuselt vaid mõnda üksikut nägu. Osalesime traditsioonilisel viktoriinil, mille võitsime, aga meie meeskonna nimi oli Kindel Võit, nii et mida me ikka ootasime. :D Auhinnaks natuke nodi ja suur Regio Eesti kaart. Tänks, Regio. Veinitasime ja jutustasime Kristeliga üsna ööni ja seejärel tuli Martti mulle järgi.

Terminaator 35!

Kohe, kui sügisel Termika sünnipäevakontserdi pileteid müügis nägin, ostsime endale kaks pääset, et osa saada sellest Eesti suurimast rokkshowst, mida meile lubati. Mina olen Termika fänn olnud vist juba lasteaiast saati, kui emme kodus ikka nende lugusid kuulas. Mäletan hästi neid 1997. ja 2001. aasta albumite kaasi ("Kuld" ja "Risk"). Ja 2007. a albumi "20" sain minu mäletamist mööda CD kujul 12. sünnipäevaks. Lapsepõlvelemmik on "Ütle miks", mis mulle siiani väga meeldib, aga lemmikute hulka on lisandunud "Torm", "Ainult sina võid mu maailma muuta", "Ingli puudutus" ja "Loomade farm".

Kontsert-show oli ülivinge! Saku Suurhallis saime kokku ka Merli, Rauno, Hendriku ja ühe nende sõbraga, kellega oli ülitore tervet õhtut nautida. Kontsert kestis üle 3h ja lõpuks olime ikka väga väsinud, sest loomulikult olime me terve aja pigem lava ees. Kontserdil olid ka mõned külalisesinejad (Jaagup Kreemi tütar, Ott Lepland, Hendrik Sal-Saller ja veel üks-kaks muusikut, keda ma varem ei teadnud).

Naljakas oli see lugu ka, mis suurhalli ees parklas toimus - me jõudsime pigem varakult, et kindlasti parkimiskoht saada, aga autod olid seal parkinud nii segamini, et reaalselt me ei saanud isegi aru, kus mingi rida peaks olema, seega me parkimise lihtsalt kuhugi teiste juurde.