Mul on väga-väga kaua olnud unistuseks üks kord päris Oma Kodu omada. Arvan, et see unistus võttis rohkem kuju gümnaasiumi ajal, kui Kalamaja korterist majja kolisime. See on mul kogu aeg vaikselt kuskil kuklas elanud ja ma pole sellele väga palju tähelepanu pööranud, sest pole õige aeg olnud - koolis vaja käia, siis ülikool, tudengielu jne. Aga ühel hetkel hakkas kuidagi tekkima mõte, et tegelikult võiks ju tasapisi uurima hakata ja end kinnisvaraturul pakutavaga kursis hoida.
Selle aasta kevadel hakkasime rohkem vaatama, et milliseid kohti pakutakse ja mis meile meeldida võiks. 4. mail tegime kodupangas läbi laenunõustamise, et kaardistada enda võimalused ja täpsemalt aru saada, mida laenu saamiseks vaja on ja millega arvestada tuleb. Saime palju targemaks. Tegelikult oli silmapiiril juba üks maja Kambja alevikus, mida ka vaatamas käisime ja millesse kohe ka armusime. Olime valmis sellest majast oma kodu tegema.
Saatusel olid aga teised mõtted ja kuigi olime juba laenutaotluse sisse andnud, napsati juuli keskel meie unistuste maja meilt nina alt ära, sest omaniku jutule tuli keegi tuttav/sõber, kes tahtis ise maja osta. Loomulikult tegi asjade selline käik meid kurvaks, aga hoidsime pea püsti ja otsisime edasi. Käisime vaatamas veel nelja-viite maja, mille hulgas oli vanemat sorti väike maja Kambja alevikus, alles ehitamata uusarendus Haaslaval, suure köögi ja rohkete magamistubadega peremaja Ülenurmel ja keskmine kodu Tartu lennuvälja läheduses. Siin-seal oli asju, mis meile meeldisid, aga mitte ükski polnud selline Vau.
Seejärel jäi otsimine katki umbes 1,5-2 kuuks. Olin kv.ee-s sisse lülitanud otsiagendi, mis saadab meile sobivate kriteeriumidega majade kuulutused meili peale, aga suuri lootusi ma ei hellitanud, et midagi sobivat peatselt turule tuleb, kuna kõik kuulutused olid meil risti ja põiki läbi käidud, mõnedes kriteeriumides olime järgigi andnud.
Kuni saabus oktoobri keskpaik. Üks maja, mille kuulutust olime ka varem vaadanud, aga liiga kõrge hinna pärast kõrvale jätnud, tuli müügile varasemast odavama hinnaga. Läksime maja vaatama. Selgus, et kuna omanikud on hinnas tublisti alla lasknud, oli huvilisi nagu seeni pärast vihma. Meile loomulikult maja tohutult meeldis, seal oli kõik olemas ja selline nagu me olime soovinud - normaalne planeering, aias ruumi tegutsemiseks jne.
Olime juba siis üsna kindlad, et see on See Õige. Mitu tundi hiljem, kui olime asja veel vaaginud ja omavahel arutanud, saime aru, et kui praegu ei tegutse, jääme oma kodust ilma ja kes teab, kas leiame veel midagi sama head. Juba selle maja leidmine tundus nii uskumatu, sest esimene maja, millest ilma jäime, oli juba nii ideaalne tundunud ja olin juba seda kaotades mõelnud, et me ei leia midagi sama head. Ei leidnudki, sest leidsime parema!
Helistasime omanikule tagasi ja ütlesime, et see on meie Kodu. Ja sealt hakkasid asjad veerema sellise kiirusega, et appi! Veel samal õhtul saatsime välja viis laenutaotlust. Tasapisi hakkasid neile vastused tulema ja saime nii positiivset kui negatiivset. Lõpuks jäi sõelale üks pank, kellega olime algusest peale tundnud, et asjad sujuvad. Taotluse täitmine oli üks lihtsamatest ja mugavamatest ja suhtlus käis kiirelt ning kenasti.
Vähem kui kaks nädalat pärast maja esmast vaatamaskäimist olid asjad liikunud nii kaugele, et panime kinni notariaega. Tol hetkel ei olnud ikka veel kohale jõudnud, et me päriselt saame selle maja, mis meile nii väga meeldib ja millest ilmajäämine oleks meie koduotsingu teadmata ajaks edasi lükanud. Selle (kokku umbes kuu) aja jooksul oleme tundnud elevust, hirmu, (ootus)ärevust, põnevust ja kõike mis sinna vahepeale jääb.
14. oktoobril käisime maja esimest korda vaatamas ja 9. novembril oli notar. Võibolla need õiged asjad käivadki nii ruttu. Nüüd on meil Oma Unistuste Kodu. Ma arvan, et ma pole kunagi nautinud nii väga kodus olemist kui praegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar