neljapäev, 17. september 2015

Oleme ühikas. Elus.

Oleme Marttiga ühikas elanud umbes kolm nädalat. Selle ajaga oleme suutnud experience'ida juba päris palju alustades vee aeglasest soojenemisest ja lõpetades kleepuvate põrandatega, mis kleepuvad isegi siis, kui neid iga nädal pesta.

Meie tuba asub ühika viiendal korrusel maja nurga peal, mis tähendab, et meil on kaks välisseina ja kaks korteri/koridori poolset seina. Meil on ka rõdu ning aknad on päris suured. Rõduukse vahelt on tunda, kuidas sealt reaalselt puhub külma õhku tuppa, nii et oleme oma sooja ja paksu suleteki üle väga õnnelikud.

Korter ise on meil tegelikult väga normaalne. Korralik wc, vannituba (vanniga!), köök elektripliidiga ja suur esik. Olin eelnevalt kuulnud, et ühikates ahju pole, nii et igasuguste ahjuroogade ja kookide valmistamise mõtted olin juba eelnevalt maha matnud, kuid üllatus-üllatus, meil on ahi ka, mis on lihtsalt super (alles eile tegin ahjuvormi).

Üks veidi negatiivne asi on aga see, et maja siseseinad ei ole just kõige paksemad. Rääkimist ja muusikat väga läbi ei kostu, küll aga vaiksel ajal (öösel) igasugu muid "huvitavaid" hääli. Mõned päevad (ööd) tagasi saime kõhutäie naerda, kui üks paar üpris häälekalt seda täiskasvanute asja toimetasid...

Ma olen meie Tartu-koduga väga rahul. Meie tuba on suur, meil mõlemal on ruumi siin olla ja oma asjadega tegeleda. Iga päev saab viiendale korrusele marssida (mis on tõeline kirss tordil, kui oled hommikul juba Lossi mäe otsa roninud, et loengusse jõuda) ning see on jalgadele hea trenn ikka, eriti mulle, kes ma olen viimasel ajal väga ebasportlik olnud. Tuleks seda asja parandada. Ma hakkan ujumas käima või midagi, luban!

Vesi läheb meil soojaks väga aeglaselt, nii et duši alla minnes tuleb kõigepealt kraan lahti keerata, siis käia toas rätikut otsimas, puhtad riided valmis panna, juustest ja kaela-käte ümbert kõik vidinad ära võtta ja lemmiklugu ära kuulata ning siis võib kontrollida, kas vesi on juba soe. Päriselt ka, ma ei liialda.

Oma korterikaaslastega ei ole me veel väga palju suhelda jõudnud, sest nad on vahepeal kummitused ja kaovad ära ja siis ilmuvad jälle lampi välja, olles mitu päeva kadunud olnud. Ma ei saa isegi aru, kus nad käivad kõik see aeg, aga ju neil siis pole vaja nii palju kohal olla. Magistrandid ikkagi ju, fancy värk.

2 kommentaari:

Martti Kakk ütles ...

Meil põrandad kleepuvad?

Kreete Kakk ütles ...

Käi üks päev paljajalu ringi, siis tunned ;-)