Teist aastat jooksuüritustel käimine tähendab, et esimest korda on võimalik samadel radadel enda aegasid paremaks joosta. Selle lootusega läksime ka Rakvere Ööjooksule (eelmise aasta 10 km ajaks 1:16:53). Olgu siis kohe öeldud, et see lootus läks täielikult aia taha.
Tundsin ise, et ettevalmistus oli nagu üsna okei olnud (alati saab paremini!), aga võistluspäeval vedas mind alt mu oma keha. Täpsemalt siis kõht. Umbes kolmandal kilomeetril, esimese joogipunkti kandis, tundsin esimest korda, et midagi on kahtlast. Sealsamas oli üks välikäimla ka, aga tol hetkel mõtlesin, et ah vast ei ole midagi hullu ja jooksin edasi.
Stardi eel
Noh, järgmised 2 km otsisin ma meeleheitlikult mingitki kohta, kus end kergendada saaks, sest ma keeldusin selleks oma pükse kasutamast. Lõpuks ma siis märkasin ühes hoovis rida välikäimlaid. Jooksin kähku sinna ja proovisin ühe ust lahti tõmmata, aga loomulikult oli see nipukaga kinni tõmmatud. Nii ka järgmine. Rohkem ei hakanud ma vaatama, vaid keerasin taas jooksuraja suunas.
Õnneks olid sealsamas ühed kaasaelajad, ilmselt kohalikud, kes hõikasid mulle, et vetsuderivi teist otsa prooviksin. Ja seal oligi täpselt üks lahtise uksega välikäimla! Isegi paberit oli! Oh, ma pole vist iial nii õnnelik olnud ühe kitsa haisva putka üle.
Sealt edasi oli küll kõhus parem tunne, aga kogu jooks oli minu jaoks täielikult rikutud. Ma ei leidnud enam mõnusat tempot, tegin kõnnipause, olin üleüldse nõrk/väsinud. Kui siis viimasel mõnesajal meetril Liina kaasa elades minu kõrvale sörkima tuli, ei olnud minus enam mitte midagi muud alles kui vaid soov sellest neetud finišijoonest üle saada ja koju sõita.
Finiši järel
Aeg tuli 1:23:10. Isiklik rekord jääb järgmist aastat ootama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar