Tänast päeva saab kirjeldada sõnadega nagu vinge, põnev, seikluslik, emotsiooniderohke ja ülilõbus. Kuigi tänasesse päeva kuuluvad muuhulgas ka 12h käigus olemist, suur väsimus ja VÄGA korralikud päikesepõletusrandid, siis tegu oli sellegipoolest ühe lõbusama ja ägedama päevaga sel aastal.
Hommikul kl 9 sõitsime Regio kambaga Ridali lennuväljale. Algul tutvusime niisama inimeste, loomade ja oludega, seejärel aga pidi meil programmi järgi toimuma kolmetunnine esmaabikoolitus. Olin algul mõelnud, et oh issand, kas ma pean eesootavast vahvast päevast esimesed 3h kulutama mingeid slaide vahtides ja kuulates, kuidas erinevaid kehaosi siduda, aga õnneks oli koolitus vabas õhus ja vormis ning koolituse läbiviija oli väga energiline, mõnusa jutu ja hea huumoriga naisterahvas, kellega need paar tundi lausa lendasid mööda.
Muidugi oli päeva suurimaks atraktsiooniks purilennukiga lendamine. Lennurajale läksime ühe- ja kahekaupa järgemööda, sest purilennukeid, millega meid lennutati, oli kaks. Purilennuk, teadupärast, on siis lennuk, millel puudub mootor ning õhku saab selle mootorlennuki taha trossi/köiega aheldatuna.
Jõudis siis minu kord kätte. Ma vist olin kõigist kõige rohkem elevil. Mul ei olnud ausalt hirmuraasugi, ainult suur elevus ja põnevus ja nii väga tahtsin juba taeva alla saada! Selga pidi panema langevarjukoti, mis lennutajate sõnul nii "madalatel" kõrgustel täiesti mõttetu pidi olema. Istusin siis lennukisse, mind tõmmati rihmadega kinni ja lend võis alata. Ütlesin piloodile, et minuga võib igasugu trikke ja asju ka teha (olime enne maa pealt näinud, kuidas mõnega tehti).
Mootorlennuk tõmbas meid üles ja tegi suure kaare ümber lennuvälja. Olime kuskil 600 m kõrgusel ja kiirust oli keskmiselt 135 km/h. Siis eraldusime mootorlennukist ja jäime omal jõul (olgu, tõusvate õhuvoolude jõul) liuglema. Piloot keeras mul pilti natuke viltu ka, tiireldes ühe tiiva otsa ümber, aga muud "ekstreemset" minuga ei juhtunud. Mul oli sellest natuke kahju, sest oleks mingit vinget surmasõlme tahtnud kogeda, aga tegelikult oli see sõit niisama ka vahva.
Hiljem muidugi selgus, et keegi regiolastest oli kuskil sõna poetanud, et ma olevat trikitamist tahtnud ja teine piloot, kes trikivärki ka tegi, korjas mu kõige lõpus veel teisele sõidule peale ja siis sain ikka kõhu õõnsaks ja pähe mõtte "kas ma nüüd kukungi alla" :D See oli nii vinge, et ma olekski võinud sinna jääda!!!
Ülejäänud päeva jooksul tegime süüa, sõime, ajasime juttu ja mängisime mõnusa seltskonnaga lauamängu. Päev oli tõesti väga-väga äge, väsitav, palav, lõbus jne. Paremini ei saakski üks suvine päev mööduda :) Ja seltskond oli muidugi ka super!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar