Kadusin ära

Tänane päev pole olnud just parimate hulgas. Hommik venis. Otsustasime kella 12-13 vahel hakata Lagedile sõitma, et enne Tartusse minekut auto pidur korda teha (midagi tuli kuskilt lahti, mina neid autoasju ei jaga) ja autole väike survepesu ka anda.

Olime Ülemistele jõudmas, kui mul tuli mõte, et selle asemel, et poolteist tundi auto "remonti" jälgida, võiksin ma hoopis Ülemiste keskuses tšillida ja võibolla leiaksin omale isegi vajaolevad kinnised kevadsuvised jalanõud. Pärast saaks Martti mind sealt peale võtta ja Tartu maanteed mööda edasi minna.

Martti viskas mind Ülemiste keskuse külje peal asuvas bussipeatuses maha, aga kuna meie taga oli buss, mis tahtis peatusse keerata, siis tegin mahaminekuga kiirelt. Alles minut hiljem, kui tahtsin kella kontrollida, et oskaksin poodlemisel ajaga arvestada, avastasin, et telefoni olin suutnud autosse unustada. Telefoni kaante taskusse jäi ka mu pangakaart. Super. Seega polnud mul mitte midagi teha peale window shoppingu ja passimise, kuna isegi pooleliolev raamat ununes auto tagaistmele.

Seega veetsin poolteist tundi Ülemistes niisama. Natuke käisin poodides,aga eriti tuju ei olnud. Pooleteise tunni pärast leidsin voldiku Ülemiste keskuse plaani ja teenustega. Seal oli märgitud ära "tasuta tahvelarvutite kasutamise võimalus". Jess! See oli mu võimalus Marttiga ühendust saada, et ta mind leida oskaks.

Proovisin tahvlis Facebooki logida. Turvalisuse eesmärgil olin aga mõni nädal tagasi oma Facebooki parooli ära vahetanud ja uut ei suutnud mitte kuidagi meenutada. Selleks, et uut tellida, pidin sisse logima oma meilikontole. Selleks aga oli mul vaja autentimiskoodi, mida saan ainult telefoni kaudu. Woohoo. Viimaks tegin lihtsalt uue ajutise FB konto ja lisasin mõned sõbrad, et nende kaudu abi saada. Paarkümmend minutit hiljem oli kadunud Kreete leitud.

Lagedil saime tuju tõsta survepesuriga autot pestes. :)