Koroonapäevik #9 - langesin

Nonii. Mul õnnestus kah kolm aastat hiljem see korontsik endale külge saada. Üsna kindlalt tean ka, kuskohast.

- L, 1. aprill -

Olin lähikontaktne. Hee, hea aprillinali!

- E, 3. aprill -

Algasid haigussümptomid (kurk pisut kähe, väike köha, peavalu). Lõuna paiku tegin koduse kiirtesti, mis oli positiivne. Õnneks olin lähikontaktsusest teada saanud juba eelmisel õhtul, seega jäime mõlemad igaks juhuks kodukontorisse.

- T, 4. aprill -

Magasin halvasti (ärkasin u 5.30 ja lebasin ligi tunni niisama kuni 6.30 jälle kaheks rahutuks tunniks uinusin). Kohe hommikul kraadisin 38 kraadi palavikku. Alustasin haiguslehte ja mulle öeldi, et kuni 8. aprillini ei tohi ma nina isegi kodust välja pista. Terve päev ikka väga halb olla, palavikus ja pikali. Energiat null.

- K, 5. aprill -

Palavik langenud alla 38, pisut juba parem, aga köha hakkab tulema.

- N-R, 6.-7. aprill -

Palavikku ei ole, aga köha on aina hullem.

- L-P, 8.-9. aprill -

Endiselt köhin. Ükski ravim ei aita ka köha lahtisemaks muuta. Energiat on juba rohkem, tegelesin isegi natuke aiaasjadega.

- ülejäänud aprill -

Köha venis ja venis. Lõhnataju oli mitu nädalat ära, mis oli väga veider tunne. Vaikselt hakkas tagasi tulema, aga see võttis kokku vähemalt kuu aega. Ka köha lõplik taandumine võttis vähemalt mitu nädalat. Ei soovita seda jampsi!

Eurovisioon

Meil on Marttiga see Eurovisiooni vaatamine juba suhte algusest alati traditsioon olnud ja enamasti oleme ikka püüdnud endale seltskonda juurde tekitada, et toredam oleks. Seekord tuli meile külla Elise, kellega tegime suure snäkilaua ja veetsime ülimalt meeleoluka õhtu.

Minu arvates oleks ikka Käärijä oma Cha Cha Chaga võitu väärinud, sest Loreeni lugu oli praktiliselt koopia 2012. a loost ja Cha Cha Cha oli ikka palju ägedam ja meeldejäävam. Aga no mis sa teed, kui žüriid teistmoodi arvavad.

Matk Pühajärvel

Martti vajas oma magistritöö kirjutamise vahele väikest tuulutust ja peavärskendust, seega otsustasime teha ühe väikse matkapäeva Pühajärvel ehk kõndida ümber Pühajärve. Kokku tuli seda nalja 14 km ja ausalt öeldes olime lõpus ikka päris läbi. Aga väga tore oli! Eriti siis, kui rajatähised suunasid meid maailma kõige kõrgemale ja järsemale trepile, et mäe otsa ronida. Aga kangus meie sees ei lubanud seda mäge vahele ka jätta.

Hirmus trepp