Tegelikult, kui Sportosest vaadata, siis osalesin 2006. aastal SEB Tallinna Sügisjooksul 10 km distantsil, aga selle aega vaadates võib eeldada, et ma enamuse maast jalutasin, seega ma seda 10-aastase "saavutust" nagu väga arvesse võtta ei tahaks. :D
Rakvere Ööjooksu 10 km distantsile panin end kirja märtsi keskel mõttega, et mai keskpaigas jooksen 7 km Maijooksul ja mis see siis ära ei ole kuu aega hiljem 10 joosta. Millega ma aga ei arvestanud, oli fakt, et mul keset aprilli jooksuhoog veits raugeb ja Maijooksu lõpetan küll eesmärgipäraselt, aga pärast terve õhtu tugevalt krambitavate säärtega. Seega ma ei tea, mismoodi Martti mind Rakverre sõiduks autosse sai, aga terve tee olid ainsad mõtted mu peas "miks ma siin olen" ja "äkki ma ikka ei lähe starti". Starti ma ikkagi läksin ja ära ma selle 10 km jooksin (okei, natukene kõndisin ka). Ise ka ei suutnud uskuda.
Stardis oli olemine muidugi ärev, sest olin ikka päris närvis, kas jaksan. Rajast polnud mul aimugi ja kuna Rakvere linn on mulle üldiselt ka väga võõras, siis ma ei teadnud isegi, kui mägist profiili oodata. Olin raja küll enam-vähem Garminis valmis joonistanud, aga päriselus on ju teine asi.
Kuna tegu oli mu elu esimese ööjooksuga, siis oli väga põnev näha, mille vahvaga kaasaelajad raja äärde olid tulnud. Ööjooksudel nimelt on alati raja servad täis igasuguseid elamuspunkte. Rakveres olid selleks näiteks poistekoor, puhkpilliorkester, tuletõrjeauto veekahuriga (ilm oli soe), tüdrukute tantsurühmad, trummarid ja palju muud. Sellised elamused andsid energiat ikka juurde ja raskematel hetkedel aitasid tähelepanu eemale juhtida.
Mõnel korral ma ikka kõndisin ka natuke (peamiselt ülesmäge). Umbes 500 m enne lõppu sattus mu lähedusse üks tüdruk, kes oli vähemalt sama läbi kui mina ja kes kippus ka ikka kõndima jääma vahepeal ja kellele ma siis ergutuseks paar head sõna ütlesin. Mulle endale läheb hästi korda, kui ka võõrad inimesed toetavad, hüüavad ja kaasa elavad ja see tundus seal hetkes kuidagi nii õige.
Finiši eel oli vaja joosta finišikoridorile vastupidises suunas tänava lõpuni, ümber ringtee ja siis sealt vastassuunas tagasi finišikoridori. Seal lõigul olin ma küll juba täitsa surnud, aga ei lubanud endale enam kõndida ka, sest finišeeruda tuleb ju ikka ilusti jooksusammul ja rõõmsa näoga (mida ma ka tegin). Ja kui olin juba medali kaela saanud ja oma pudi-padikotiga Martti leidsin, tikkus paar pisaratki silma, sest ma ei suutnud ise üldse uskuda, et selle 10 km ära olin jooksnud ja veel endale seatud eesmärki täites (alla 1h 20min). Lõplikuks (ametlikuks) ajaks tuli mul 1:18:51 ja mu enda Garmini järgi (kus vajutasin aja käima alles stardijoont ületades) 1:16:53.
