Sügisjooks oli üritus, mida me loomulikult ei saanud vahele jätta. Algselt oli plaanis, et see on esimene 10 km jooks, kus jookseme Martti ja Liinaga kolmekesi, aga see juhtus juba augustis Ülemiste Ööjooksul. Küll aga tabas meid Sügisjooksul teistsugune üllatus(pakkumine): kuna issi on Eestis Hoka brändisaadik, toimetas ta muuhulgas ka Hoka tossude teatud mudelite katsetamiseks pakkumisega Sügisjooksu tervitusjooksul ja pakkus meile Marttiga oma 10 km distantsi läbimiseks samuti teistsugust mudelit proovida. Haarasime võimalusest kinni ja saime mõlemad võistluseks Hoka Mach X3 tossud. Martti ägedad neoonkollased ja mina imeilusad neoonroosad.
Oma kaunite laenatud Hoka Mach X3 tossudega
Ausalt öeldes oli see jooks võrreldes Ülemiste Ööjooksuga palju raskem. Ilm oli päris palav ja tunne ei olnud miskipärast kõige parem. Tõenäoliselt oli asi osaliselt (või siis väga suurel määral) selles, et olime eelmise öö maganud väga kehvasti (kodust eemal võõras kohas) ja unetunnid jäid liiga lühikeseks (alla 5h).
Stardi eel
Rada oli iseenesest mõnus ja huvitav. Lihtsalt minek ei olnud hea. Geelid kulusid kõik ära, ka kofeiiniga variant, mille igaks juhuks olin taskusse pistnud. Paar kilomeetrit enne lõppu pidin end ikka väga tagant utsitama, et terveks kilomeetriks kõndima ei vajuks. Viimane kilomeeter mööda Toompuiesteed ja üles Falgi teele oli täielik piin. Kuidagi suutsin end sundida ikka tempot 7 min/km kandis hoidma, sest teadsin, et kohe-kohe saab see õudus läbi.
Mäkketõus finiši eel - see oli ainus nõme asi korralduse juures!
Rõõm selle üle, et tehtud sai
Naljakas lugu juhtus ka - Martti püsis minust terve võistluse eespool, aga (nagu ta pärast rääkis) viimastel kilomeetritel oli tal ikka väga raskeks läinud ja kuidagimoodi õnnestus mul napilt enne lõppu temast mööda joosta nii, et ma isegi ei näinud teda. Muidu oleks kindlasti ju ergutanud ja koos üle finišijoone tulnud, mis oleks nii vahva olnud. Finišis oli live-kaamera üleval ja pärast vaatasime sealt, et ma tulin vaid mõned sekundid enne teda üle finišijoone. Ametlike tulemuste järgi oli meie tulemuste vahe täpselt 16 sekundit. Finiši järel medali- ja veesabas seistes hõikas Liina mulle, et Martti seisab sealsamas ja ma panin teda (ja tema mind) alles siis tähele! Liina arvas juba, et me olime tülli läinud. :D
Kakukolmik