Teel ajakirjanikuks

Eile oli mu esimene tööpäev Äripäevas. Algul tutvumine, väike tiir maja peal, asjade kättesaamine jne. Siis mingi hetk sain juba omale loo, mida tegema hakata. Jamasin sellega tükk aega, aga ei saanud ühtegi inimest kätte, kellelt oleks kommentaari vaja olnud, niisiis pidin selle tänaseks jätma. Täna peale lõunat sain oma üllitisega ka valmis ja see on juba üleval (jee!).

Kreete esimene artikkel Äripäevas

Pildil Äripäeva asutaja Hasse Olssoni kujuga

Wiiiiii

Ülikooli kandideerimise lugu

Ühel ilusal juunikuu päeval esitasin SAIS-is avalduse ajakirjanduse&kommunikatsiooni erialale õppima pääsemiseks. Teadsin, et sinna erialale saamiseks tuleb läbida mitu takistust, aga mul polnud aimugi, millesse täpselt ma end seganud olen. Nüüd on aimu ja nüüdseks selle sisseastumise tee läbinuna olen küll megaõnnelik, et see tehtud sai. Sest kerge see polnud.

Jätkus see lugu peale avalduse esitamist sellega, et tuli oodata 7. juulit, mil toimus akadeemiline test. Testi jaoks oli aega 3 tundi ja see sisaldas 150 küsimust, mille hulgas oli nii keelt, matemaatikat, loogikat kui lugemist. Päris hirmus. Olin enam-vähem poole peal, kui märkasin, et vaid tund on jäänud ja panin mingi hullu turbo tööle. Sain enam-vähem tehtud. Kaks päeva hiljem sain teada, et tulemusele 67p 100-st. Jess! Edasisaamiseks oli vähemalt 40p tarvis.

Järgmiseks katsumuseks oli 10. juulil toimunud erialakatse kirjalik osa. Kõigepealt tuli vastata neljale leheküljele valikvastustega küsimustele nii ajaloo, ühiskonna kui kultuuri kohta. Küsimused olid umbes sellised, et millal toimus Waterloo lahing, kes on praegune Kreeka peaminister, millal algas Eestis Vene tsaarivõim jne. Poolte küsimustega mängisin bingolotot.

Edasi tuli kergeim osa - pidin vastama küsimustele enda kohta. Mis kooli ja suuna ma lõpetasin, kuidas hinded lõputunnistusel olid, mis tulemused ma riigieksamites sain, mis teemal uurimistöö tegin jms. Ning siis erialased küsimused, kus pidi mõtlema ja oma analüüsi- ja arutlusoskust näitama.

Ja nüüd 13. juulil käisin uuesti Tartus, et 20 minutit vastuvõtukomisjoniga vestelda ja neile näidata, et ma tõesti tahan Tartu Ülikooli õppima saada. Algas see vestlus sellega, et istusin sinna umbes 8-liikmelise komisjoni laua taha maha ja siis lasid nad mul algatuseks kohe kolm küsimust neilt endilt küsida. Siis pommitati mind igast suunast nii uurimistöö kui Šotimaa teemadel ja sekka küsiti isegi, et miks meie koolilehe Westposti hind nii kõikuv oli (viisin neile uurimiseks pataka Westposte ja ka oma Postimehe artikli Šotimaa vahetusaastast).

Ja nüüd üleeile hommikul logisin SAIS-i sisse ja ohhoo, üllatus-üllatus, erialakatse tulemused olid ka juba kandideerimispunktidele lisatud ning olin kandidaatide pingereas täpselt 50. kohal! Nimelt 50 õpilast võetakse ajakirjanduse&kommunikatsiooni erialale vastu. Jeeeeee! Just 5 minutit tagasi kinnitasin õppimatuleku ära.

Nüüd varsti algavad mu seiklused tudengina ja loodetavasti ootavad mind ees veel ägedamad aastad kui siiani olnud on. University, here I come!

U23 EM

Eelmisel nädalal toimusid Kadrioru staadionil U23 Euroopa Meistrivõistlused, kus mina olin meediakeskuse vabatahtlik. Kaks korda saime enne võistluste algust ka kõigi vabatahtlikega kokku, et sportlaste kinkekotte ette valmistada ning infot saada, aga põhiline möll käis ikka võistluspäevadel.

Neljapäeval, kui toimusid enamjaolt kvalifikatsioonid ja poolfinaalid, olin ma meediaruumis, printisin stardinimekirju ja võistluste tulemusi ja jooksin nendega ajakirjanike tribüüni ja meediaruumi vahet.

Reedel käisin Tartus erialakatset tegemas, aga laupäeval sain omale hoopis vastutusrikkama ülesande - flash quotes'ide tegemine sportlastega. Nimelt laupäeval toimus juba päris palju finaale ning nende võitjatelt ja mõnel juhul ka 2. ja 3. koha saavutajatelt tuli kohe nende rajalt saabudes võtta kiirkommentaar võistluse käigu ja tulemuse kohta ning siis joosta ülemisele korrusele ja see kibekiiresti arvutisse sisestada, et ajakirjanikud kohe peale finaali lõppemist sportlase kommentaare kasutada saaksid.

Flash Quotes

Pühapäeval istusin ühe teise vabatahtliku Marisega peamiselt meediaruumis laua taga ja andsime fotograafidele veste välja, mis andsid neile õiguse staadionile pildistama minna ja lahendasime igasugu muid probleeme, mis ajakirjanikel tekkisid (näiteks otsisime neile õigeid startliste ja aitasime kohvimasinat kasutada). Samuti käisime ka selfie-tõstukiga staadioni kohal pilti tegemas.

Selfie-tõstukil

Igatahes super kogemus oli ja isegi pisarateni väsitav neljapäev ei suutnud mu üldmuljet rikkuda ja olen üdini rahul, et sinna vabatahtlikuks kandideerisin. Ja muidugi eestlane Janek Õiglane võitis kümnevõistluse pronksi, mida oli lihtsalt ülim tunne vaadata pühapäeval. Hoopis midagi muud kui telekast :)

"Ehitame ühe suure tammi...

...ja siis lammutame selle jälle maha. Tekkinud hiidlainest hävinevad kõik sakslased!"

("Malev" 2005)

Sain paar päeva tagasi proovida midagi täiesti uut - ehitasime Marttiga nende maakohas jões olevat tammi. Eks seda oli juba enne päris palju tehtud, aga tegime pääris palju juurde. Nautisin seda ülimalt. Lõpuks hakkas meil mõlemal aga selg valutama, niiet pidime ära lõpetama.

Eelmisel nädalal käisin ka sel aastal esimest korda meres ujumas (Pirital). Chillisime Maria ja Kaija Liisiga niisama rannas, mängisime liiva peal poomist ja kella 17 paiku tuli Martti ka ning siis käisime ujumas ja pärast sõime jäätist ja mängisime minu juures Eesti mälumängu (guess who won?!).

Kohustuslik ranna-selfie

Kes teeb, see jõuab

Viimastel päevadel on nii kiire olnud, kogu aeg on midagi teha. Täna on mul esimene päev üle mitme päeva, kui mul mitte midagi teha pole. Algse plaani kohaselt pidime Mariaga kokku saama, aga ta on täna tööl, seega tegin väikse koristuse oma kooliasjades.

Leidsin mõned pildid ka, mis niisama tehtud. Alustades varasemast... Nii käis gümnaasiumi lõpuaktuseks ettevalmistamine:

Esmaspäevaõhtul jõudis Liisi Colombiast koju, käisime lennujaamas vastas. Teisipäeval käisin koolis lõpupilte kätte saamas ja doonoriks ka. Õhtul oli vabatahtlike kokkusaamine - olen järgmisel nädalal toimuvatel U23 kergejõustiku meistrivõistlustel meediakeskuses vabatahtlik.

Eile käisin Liisi pool, veetsime palju aega õues, jalutasime, muljetasime, rääkisime kõigest. Nina on mul nüüd päikesest roosa :)

Nii hea sind jälle näha!

Eile õhtul käisin Marttiga ka tema maakohas, kus tähistasime tema vanaisa sünnipäeva.

Jep, see maitses sama imeliselt kui ta välja näeb!

Scotland vol. 4 - Drumlanrig ja the Letter Quest

Niii, jupp aega hiljem, aga parem hilja kui mitte kunagi. Viimased päevad Šotimaal võtsime veidi rahulikumalt, aga tegevuseta ei jäänud needki. Käisime Marttiga Drumlanrig Castle'i juures, jalutasime seal metsas umbes 4-kilomeetrise ringi ja tegime (obviously) lossiga selfie't. Käisime ka jõe äärest läbi, kus näitasin Marttile üht Andy Goldsworthy skulptuuri. Saime jalutades ka korraliku vihma kaela, aga see meie tuju ei morjendanud. Marisele vastu kõndides (kui ta meile autoga järgi tuli), kõndisime mööda põldudevahelist teed ja laulsime eesti keeles ja ühed kohalikud mehed vaatasid meid kummaliste nägidega :)

Kuna esimene kord, kui Martti, Iona ja Taraga mäe otsas käisime, meil paberit-pastakat kaasas polnud, ei saanud me mäe tipust leitud kirjakeste purki midagi jätta. See viga tuli aga parandada ja käisimegi veelkord sama mäe otsas. Ilm oli väga udune ja pilved olid hästi madalal, seega kaunis vaade oli seekord üleni valge.

(Kirjutasime selle nii nagu oleks kirjutanud esimesel mäe otsas käigul.)

Tipupilt vol. 2

King of the Sheep

Kokkuvõtteks oli super reis ja Martti juba ütles, et saab nüüd palju paremini aru, miks ma Šotimaad armastan ja miks sinna minna tahan. Ta juba isegi ütles, et läheks tagasi.

Aitäh, Maris, et meid nii lahkelt vastu võtsid ja selle eest hoolitsesid, et meil igav ei hakkaks. Ei hakanud. :)

Scotland vol. 3 - lehmad

Vaatasin, et ilus päikeseloojang täna ja võiks siiasamma künka otsa minna, et pilti teha oma valges pitskleidis... Igatahes, mis juhtus: me kõndisime ja kõndisime ja siis järsku lehmad tõstavad pead ja tulevad meie poole. Ja piiravad meid sisse. Sõna otseses mõttes. See ei olnud eriti fun enam (kuigi me naersime ka). Helistasime Marisele, kes tuli meid pidžaamas ja kummikutes päästma.