Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

...millal sina tuled?

Tegelikult jõudiski juba kätte!

Uuesti ülikooli!

See suvi möödus väga... huvitavalt. Rääkimata sellest, et Iona ja Joe Eestis käisid ja muud seiklused, millest juba kirjutanud olen, on veel üks lugu, mille siia talletan.

Juba veebruaris-märtsis hakkasin tundma, et see kutseka värk ei ole ikka minu asi. Kogu see süsteem seal oli väga ebaorganiseeritud, keegi ei teadnud vahepeal, kes kus peaks olema, õpetajad jalutasid kohvitassiga vastu, kui mõni hilineja tundi kiirustas ja tegid näo nagu neil poleks aimugi, et nad peaksid samal ajal hoopis tundi andma. Otseselt mingeid kasulikke oskusi mina sealt ei saanud, enamus minu teadmistest-oskustest tuli Liinaga töötades.

Pikalt heietada ei taha. Tegin juba kevadel otsuse, et seda kooli mina ei lõpeta. Võibolla oli terake ka seda, et kutsekool tundus mulle kuidagi... samm allapoole ülikoolist tulnuna. Ei peaks ehk, sest kutsekoolid on tegelikult olulised ja paljudele kindlasti õigem valik kui ülikool, aga vot mulle ei sobinud. Tundsin end natuke nagu oleksin tagasi gümnaasiumis või põhikoolis - koridorid olid täis pigem nooremaid, kellel elu veel nii selgelt organiseeritud ei ole.

Igatahes siis hakkasin mina mõtisklema, et mida ma siis peale hakkan enda eluga ja esimeseks valikuks jäi kaalukausile majanduse eriala Tartu Ülikoolis. Et siis oleks ikkagi sarnane eriala ja nii. Muidugi, ebakindel nagu ma olen, pidin midagi ka teiseks valikuks panema, et tagavaravariant olemas oleks. Mul on vist TÜ erialade nimekiri küll peas nüüd juba - ma olen seda nii palju sirvinud ja uurinud. Kaalusin inglise keelt ja kirjandust, ajalugu, infokorraldust ja veel siit-sealt erinevaid asju. Lõpuks siis jäin geograafia peale, sest... ma ei teagi, miks täpselt.

Geograafiasse sain kohe sisse oma eksamipunktidega, aga majandusega pidin ikka jupp aega ootama. Panin geograafiasse "jah" ära, et kui majandusse ei saa, siis saaksin ehk vähemalt geo kõrvalt majanduse aineid võtta ja järgmisel aastal uuesti sisse astuda ja siis ained üle kanda. Võttis aega mis ta võttis, aga augustis sain lõpuks siis majandusse ka sisse. Mina aga olin miskipärast juba täitsa kindel, et ega ma enam majandusse saa ja olin geograafiaga juba "leppinud". Kuid ajapikku hakkas mulle see geograafia mõte nii meeldima, et siin ma nüüd olen - homme on esimene koolipäev ja majandusest pole enam haisugi.

Kila-kola-kleepsumajandus

Igaühel on lapsepõlves mingid omad mängud ja omad maailmad. Kes mõtleb enda jaoks reaalseks mõne raamatu- või filmimaailma, kes loob täiesti enda oma. Aga alati on mängu osaks vähemal või suuremal määral ka majandus ja kauplemine.

Väikestel (algkooliealistel) lastel ei ole veel kuigi arenenud rahalist mõtlemist/tunnetust ja neil on väärtused hoopis teistes asjades. Minu lapsepõlves oli oluliseks valuutaks näiteks kleepsud. Igaühel oli oma käega katsutav pangakonto ehk kleepsualbum. Tõsi, me ei kaubelnud kleepsudega küll teiste asjade vastu, vaid ainult kleeps kleepsu vastu, aga minu arvates oli seegi põnev ja mingil määral arendav - kui saad kelleltki mingi ägeda kareda pinna või sädeleva kleepeka, siis paneb ikka mõtlema, kas ja kui mitme "igavama" kleepsu eest oled valmis seda edasi "müüma".

Teiseks mänguks arenes meil teises klassis kila-kolavahetus. See tähendas seda, et igaüks, kes mängus osaleda soovis, pidi kodust kaasa tooma enda pisikest varandust. See võis tähendada põhimõtteliselt kõike: kirevaks värvitud kivikesi, üllatusmunade seest saadud jubinaid, mänguautosid, mererannast korjatud lihvitud servadega klaasikilde, põnevaid teokarpe, paberist väläja lõigatud lumehelbeid ja kõike muud taolist, mis täiskasvanu jaoks ehk tundub väärtusetu prügina.

Meil oli kooligarderoobi ühes nurgas suur madrats ja seal me siis vahetunniti istusime, laotasime oma varandused enda ette laiali ja kauplesime.

"Ma annan sulle selle ägeda kollase Porsche, kui sa annad mulle oma spinneri."

"Ei, mul on ainult üks spinner, ma tahan veel midagi peale Porsche."

"Sa võid veel lisaks valida kas selle, selle või selle vahel."

"Porsche ja need kaks. Kas nii sobib?"

"Olgu."

Sellised olid minu vahetunnid 2. klassi aegu. Tundub nii hirmus kaugena, kuigi ma ei ole veel üldsegi nii vana. Teises klassis käisin ju vaid... 16 aastat tagasi! See on peaaegu kolmveerand mu elust. :)

Moosid, moosid

Kaks aastat oleme Marttiga keetnud endale talvisemaks ajaks mustikamoosi, aga sel aastal otsustasime midagi muud katsetada. Seega... Lihtsalt tuleviku pärast saab see jutt siia talletatud, kuna püüdsin leida eelmiste aastate moosikoguseid kuskilt ja ainsaks infoks olid moosipurkide pildid (õnneks taaskasutame purke, seega saime nende järgi ka kogused arvutada).

Sai siis ostetud ühe toreda naisterahva käest 2kg vaarikaid ja 2kg musti sõstraid. Algul kätte saades tundus neid jõle vähe,, aga tegelikult saime vist kahekordse moosikoguse võrreldes eelmise aastaga. Puhastasime ja otsustasime teha esimese poole moosi samamoodi nagu me oma mustikamoosi tegime ja teise poole moosi mingi reaalse retsepti järgi.

"Meie stiil" tähendas siis seda, et marjad tuli pudrunuiaga puruks tampida, natukese veega keema panna ja siis millalgi moosisuhkur juurde panna. Siis keetsin kuni vahtu hakkas tulema, korjasin vahtu nii kaua kuni seda põhimõtteliselt enam eriti ei tulnud ja siis moos kuuma veega puhtaks pestud purkidesse ja kaaned kõvasti kinni.

Retsepti järgi tehtud moosi puhul panime algul keema sõstrad veega, lasime neil umbes 10 minutit keeda ja siis lisasime vaarikad ja moosisuhkru. Ja siis veel umbes pool tundi keeda. Ahjaa, sinna panin umbes 1-1,5 teelusika jagu kaneeli ka. Muu siis samamoodi

Kokku saime siis 5,37 liitrit moosi, mis jagunes ära 8x300ml ja 9x330ml purkidesse. Mina suurematesse purkidesse eriti teha ei taha, kuna me oleme ainult kahekesi ja muidu läheks osa moosi halvaks, sest me lihtsalt ei söö nii palju korraga ära. 

Igatahes sai see lugu nüüd siia dokumenteeritud. Täna hommikul avasime ühe kaneeliga tehtud moosi purgi, et seda pudruga süüa ja olime tulemusega väga rahul! Tuleb magus talv :)

Seiklused Amazonis

Oma esimese Kindle'i (Kindle Keyboard) sain 9. klassi järgsel suvel, kui isa USAs käis ja selle mulle mu malevapalga eest tõi. Ilus valge, roosade kaitsekaantega. Olin selle üle nii õnnelik - kasutasin seda palju, see reisis minuga Šotimaale kaasa ja kuigi mulle väga meeldib paberraamatuid lugeda, siis Kindle on selline ülimugav ja mõnus asi, mida omada. Kuni see lootusetult katki läks. Lihtsalt. Jäi kinni screensaveri peale, ei aidanud restart ega midagi. Jätsin ta sinnapaika, lausa mitmeks aastaks.

Eile öösel aga ei tulnud mul absoluutselt und ja mõtlesin, et mis ikka, võtan Amazoni customer service'iga ühendust ja kurdan muret. Teadsin tutvustelt, et mõnel puhul on nad vana Kindle'i tagasi saades uue ostmiseks allahindlust pakkunud. Kirjutasin neile ja sain pea kohe ka vastuse. Nad lasid mul mõnda asja testida Kindle'iga ja lõppotsus oli siis, et see on lootusetult surnud (lisaks sellele, et ta on kinni screensaveri peal, on ekraanil väga suur hulk surnud piksleid ja arvuti seda kui device'i ka ära ei tundnud).

Kuna ma nende arust ikka neile väärt klient olen (hihi), siis pakkusid nad mulle uue lugeri ostmiseks 15% allahindlust ja seda vana nad kah tagasi ei tahtnud. Olin rõõmus, sest Kindle on siiski tsipa kallis asi tudengi olematu rahaga ostmiseks. Läksin mina siis rõõmsalt omale uut Kindle'it valima, tahtsin näha, missuguse hinnaga ma selle saaksin. Kui tuleb punane kiri, et seda toodet Eestisse ei shipita. No tore küll. Olin selleks hetkeks natuke pissed off ja kirjutasin neile uuesti customer service'isse, et mis mõttes ja et kas oleks ikka kuidagi mingi moodus, kuidas seda saada. Nad arvasid, et ainult USA aadressiga saab või võibolla UKst tellides, aga siis jään ma sellest 15% soodukast ilma.

Jätsin selle asja sinnapaika ja läksin magama. Hommikul hakkasin läbi mõtlema kõiki oma sõpru-tuttavaid, kes parasjagu kuskil välismaal viibivad ja saaksid mulle ehk abiks olla. Maria Šotimaal, Ode Luksemburgis, Kerttu-Liis USAs. Ode kahjuks aidata ei saanud, Marialt ei jõudnud ma veel küsida, kui sain Kerttult juba vastuse, et ta annab rõõmuga mulle oma USA aadressi, kuna tuleb augustis koju ja saaks mu Kindle'i endale kohvrisse pista küll.

Lõpuks siis asjad lahenenud ja läksin uuesti tellimust vormistama. Mul vedas. Parasjagu täna oli käimas Amazon Prime day, mis tähendas, et kõik Amazon Prime kasutajad saavad paljudelt asjadelt korralikku allahindlust. Ma aktiveerisin 30 päeva tasuta prooviversiooni, kuna see tegi mu välja valitud Kindle'i veel ligi 30% soodsamaks. Lõpuks vedas mul nii hästi, et lisaks sellele 30-le lisandus veel eelnevalt saadud 15% ja mul oli 2011.a sünnipäevast mõni dollar gift card balance'it jäänud, seega sain umbes 116 € maksva komplekti (Kindle Paperwhite + kaitsekaaned) 68 € eest. Milline võit! Ja mina olen augusti lõpus uue Kindle'i omanik.

74 miljonit sipelgat

Eile tuli selline huvitav mõte, et kui me juba Meenikunno rabasse minemas oleme, siis miks mitte teha seda päikesetõusu paiku. Esiteks on siis loodus palju huvitavam ja teiseks pole siis veel nii palav. Idee võeti rõõmuga vastu ja nii et kella 3.30 paiku sõitma hakkasimegi.

Ma pole kunagi varem nii varajasel kellaajal rabas käinud. Ja see vaatepilt oli ikka midagi muud kui nö tavaline. Muidugi veelgi huvitavam oleks ehk olnud kl 4 paiku, kui kõik on uduga kaetud, aga ka suur tõusev oranž ketas, mis kattis kõik oma kuldse valgusega üle, tekitas muinasjutulise vaatepildi.

(foto: Iona)

(foto: Iona)

Veidi üle poole matkaraja läks läbi metsa, aga selle püüdsime me läbida nii ruttu kui võimalik, sest meid ajas taga metsik parv sääski, kärbseid ja parmusid ja iga kord, kui seisma jääda, oli sul neid vähemalt kümme korraga kallal. Avastasime aga, et seal metsas on TOHUTULT palju sipelgapesi. Infoviit ütles, et ühes sipelgapesas elab umbes 2 miljonit sipelgat - meie nägime 37 pesa, millest umbes 3-4 olid väikesed ja ülejäänud lihtsalt hiiglaslikud.

Iona ja Joe saabusid Eestisse!

Juba üle poole aasta olin oodanud, et Iona ja Joe tulevad juuli alguses Eestisse ja meil saab palju huvitavaid seiklusi olema. Nüüdseks oleme juba umbes kaks nädalat koos veetnud. Tallinnas käisime ilmselgelt vanalinnas jalutamas, näitasin neile igasugu olulisi kohti ja ehitisi ja rääkisin nii palju, kui oskasin. Joe soovil käisime KGB kongide muuseumis. Samuti tegime tiiru Kadrioru pargis ja presidendilossi ümbruses. Tahtsin neid lauluväljakule ka viia, kuna see on ikkagi üks olulisemaid kohti Eesti ajaloos, aga seal käis parajasti Õllesummer, nii et jääb mõneks teiseks korraks.

Teel Kiek in de Kökist Neitsitorni

Lihtsalt keskaegsed Iona ja Joe

Ühe päeva veetsime Eesti Vabaõhumuuseumis, kus sai mõnusalt jalutatud, muistsetest eestlastest põnevaid lugusid kuuldud ja loomulikult külakiigega kiigutud. Seal näidati ka väikest filmi kunagistest pulmakommetest, mis oli väga... lõbus ja samas ka silmi avav.

Külakiik kontrollitud ja kiidetud