EGEA secret santa

Osalesime Tartu egealastega kõikide EGEA entityte vahelises secret santas, mis tähendas põhimõtteliselt seda, et iga entity tegi mingile teisele entityle jõulupaki (ja samamoodi siis sai iga entity kelleltki paki). Meie paki saajaks sai loosi teel valitud EGEA Brno ja seda pakki kokku panna oli juba väga tore. Mõtteid oli meil palju, mida sinna sisse panna ja viimaks sai kingi sisse siis paar suurt Kalevi šokolaaditahvlit, paar pakki Kalevi komme, Vana Tallinn, kamajahu koos valmistamisjuhisega ja minu kootud suur jõulukuul kirjaga "Brno".

EGEA Brno oli väga õnnelik meie paki üle (foto: EGEA Brno)

Meie saime paki Hollandist ja seal oli paar pakki mingeid huvitavaid küpsiseid ja siis mingi kohalike kuklite valmistamise jahusegu ja pudel mingit magusat liköörilaadset asja, mis oli kahjuks kehva pakkimise tõttu katki läinud (ja ka nimetatud jahusegu ära uputanud). Aga pole hullu - me saime neilt ka kena postkaardi, mille saime EGEA rõdule riputada ja tore ettevõtmine oli see kõik sellegipoolest.

Meenutusi 2018ndast

Üks segapuder mälestustest eelmisest aastast - kirjutan suvalises järjekorras nii nagu meelde tuleb.

• Majas tehti tõsine remont - kogu maja soojustati, vahetati ventilatsioon, vannitoatorustik, aknad, gaasimõõtjad, paigaldati majja kesk-veesüsteem, seega saime oma nõmedast gaasiboilerist lahti. Loodetavasti saame kommunaalides nüüd ka mingit arvestatavat vahet näha.
• Käisime Samueli ja Lauraga Rootsi kruiisil, mille põhisihtkohaks oli seekord üks äge raamatupood Stockholmi kesklinnas.
• Ostsime endale järgmise aasta suveks lennukipiletid Dublinisse Iirimaale, et veeta seal nädalake ja käia Riverdance'i etendusel.
• Käisime emaga ERMis rahvariiete näitusel (ja muudes saalides muidugi ka), mis oli mega äge ja mulle väga-väga meeldis.
• Vahetasin (JÄLLE!) eriala - õpin nüüd siis Tartu Ülikoolis geograafiat, aga hetke seisuga tundub küll, et siia ma jään. Isegi füüsika kontrolltööd olen läbi saanud, mis on suht ime :)
• Veetsime hästi toreda pulma-aastapäeva-pildistamise päeva/õhtu Laura ja Kaspariga.
• Iona ja Joe käisid Eestis ja tegime palju toredaid asju koos - käisime päikesetõusu-rabamatkal, muuseumides, jalutamas jne.
• Käisime Liisiga JWGs õpetajatepäeval, mis oli hästi vahva!
• Sain endale uue Amazon Kindle'i.
• Alustasin autokooli ja juhilubade tegemisega.

Eredamaid hetki siis nii palju praegu. Kokkuvõtlikult oli väga tore aasta, täis igasuguseid huvitavaid seiklusi ja muutusi, millega nüüd uuel aastal jätkata tuleb.

(fotod: Kaspar Koolmeister)

Mõtted uueks aastaks

Täpselt aasta tagasi sai paar tagasihoidlikku mõtet/eesmärki kirja pandud ja siinkohal vaatangi need üle ja panen mõne uueks aastaks ka.

Eelmise aasta meenutus:

* 24 raamatut loetud!

* Bullet journalit pidasin edukalt kuni augusti lõpuni, seega 2 kuud jäi puudu.

* Kooliga on jah keeruline lugu, et ikkagi vahetasin uuesti eriala, aga arvan, et see jäi nüüd päriselt ka viimaseks.

* Autokool - alustasin, aga ei lõpetanud, see jääb siis nüüd uude aastasse.

Uueks aastaks siis ka paar mõtet:

* Loen läbi vähemalt 30 raamatut!

* Lõpetan autokooli (ja saan juhiloa kätte)!

* Jõuan ülikoolis 3. semestrisse!

* Lõpetan Stardew Valley kaardi tikkimise!

* Alustan endale rahvariiete tegemist!

meenutus suvisest ERMis käigust

Aastavahetuse seiklused

Tundub ehk natuke veider, et me pakkisime sel korral aastavahetuseks kompsud kokku, vaaritasime sööki kaasa ja sõitsime Tallinna, et seal istuda, süüa, lauamänge mängida ja ilutulestikku vahtida, aga miks mitte.

Mina küpsetasin kuskil 5-6 tundi pirukaid (porgandi-, singi-juustu- ja spinati-fetarulle) ja koos Marttiga tegime valmis ka kaks pikka toru kirjut koera. Laura ja Kaspar tegid suure hunniku kartulisalatit. Sõit Tallinna oli väga vahva, mängisime sõnamängu ja naersime ikka vääga palju.

Tallinnas seadsime end mõnusasti sisse, sõime, mängisime lauakaid jne. Emme tuli ka meile ja meil oli viiekesi väga õdus olemine.

Nõks enne keskööd läksime rõdule ilutulestikku imetlema, säraküünlaid põletama ja šampust jooma. Vaade oli kaunis. Taevast sadas paksu lund ja vaade kesklinnale oli küll veidi piiratud, aga sellegipoolest nägime säravat värvidemängu.

EGEA piparkoogiõhtu

Eilseks oli kalendrisse märgitud EGEAlastega koos piparkoogitegu ja muidu jõulutamine. Kokku saime ühe korporatsiooni ruumides, kus oli mõnusalt ruumi, et piparkooke küpsetada, jõulukaarte meisterdada ja niisama aega veeta.

Õhtu oli väga muhe, täis jõulumuusikat, nalja ja sõpru. Sõime kringlit ja muud kraami, mis kolmapäevasest doonorluseüritusest alles olid jäänud, ja muidugi sai mandariine, piparkooke ja glögi.

Merli ja mina

Pidasime maha ka väikese koosoleku ja isegi jõuluvana käis :) Olime omavahel kõigi soovijatega teinud Secret Santat ja hinnapiiri asemel määrasime ainsaks kriteeriumiks, et kõik kingitused peavad olema isetehtud, mitte mingid suvalised nipsasjakesed poeriiulilt. Mina kinkisin enda kootud sokid ja paar isetehtud mesilasvahaküünalt ning enda pakist leidsin kodus küpsetatud muffinid :)

Emma ja Margarita

kogu EGEA kamp, kes õhtu lõpuni vastu pidas

(kõigi fotode autor Hanna-Ingrid Nurm)

Valge Reps

Tegu siis mingil määral rebaste ristimise lõpetamisena, aga samas piduliku peona osakonna sünnipäeva puhul. Esiteks oli meile antud ülesanne välja mõelda ja esitada geograafia-teemaline näidend. Meie esitasime nö uudistesaate, kus olid erinevad geograafiateemalised lood ja pälvisime publikult palju kiitust ja suure aplausi. Kuulsime, et meie oma oli viimase aja üks paremaid olnud!

Hetk näidendist: reporter küsitleb kohalikke äsjalangenud meteoriidi osas

Elise ja Kristeliga

Ühe osa õhtust moodustas ka rebaste geograafiks löömine. Võtsime ritta ja üks õppejõud küsis igaühelt ühe või paar küsimust (minult näiteks, et mitu riiki on maailmas ja siis veel midagi jätkuks...). Saime igaüks gloobusega pähe ja kuulsad sõnad "Saagu sinust geograaf!" :)

Toimus ka geograafia-alane viktoriin, mis oli nii keeruline, et meil polnud väga lootustki. Pidu jätkus meeleolukana, sai tantsida ja lõbutseda. Muuhulgas nägin ära ka oma Pärnu maleva rühmajuhi, kes on geograafia eriala lõpetanud ja oli vilistlasena samuti peole tulnud. Vahva!

Geograafide Must Reps

Viinakuu esimeses pooles olime (kes rohkem, kes vähem) valmistunud Mustaks Repsiks aka rebaste retsimine (kuigi ma eelistan sõna "ristimine", siis seekord oli tegu vist... mõlemaga?). Kogunesime punasesse riietatuina ja plekkpurkidest meisterdatud kolisevate sabadega Hurda parki. Seal saime esimeseks ülesandeks, et keegi peab ühes šampusepudeliga Hurda kuju otsa ronima ja vahujoogiga kuju pea ära "pesema". Selle au said endale Kristel ja Elise.

Järgmiseks seoti meid kolmekaupa kokku ja ülesandeks oli Maa-ameti juurde joosta. Seal saime natuke keelekastet ning edasi viis tee trepist alla ja siis teisest trepist üles Toomemäele. Alustuseks tuli meil Struve meridiaankaart tähistava monumendi vahelt läbi ronida, et oleksime ikka korralikud geograafid ja seejärel saime mööda Toomemäge igasuguseid harjutusi teha. Joosta, roomata, mööda mäekülge õllepurke otsida, Inglisilla peal "Maateadus mulle meeldib just" laulda jne. 

Raeplatsil saime oma õpitud imelist tantsu esitada, mis kindlasti palju pilkusid pööras, aga tartlased on ilmselt juba harjunud, et terve sügis mingi trall käib, kui kõik erialad oma rebaseid mööda kesklinna jooksutavad.

Viimaks kogunesime jälle V46 juures, et astuda bussi peale. Kusjuures silmad seoti terveks sõiduks kinni. Meid sõidutati linnast välja ning kuskil täiesti suvalises kohas maantee servas jäi buss seisma ning meid kamandati välja. Paar vanema kursuse teejuhti tuli meiega kaasa, buss aga sõitis minema. Meie pidime jalgsi astuma hakkama. Aga mitte mööda maanteeserva, oo ei. 

Kõigepealt pidime üle põllu kihutama (kus oli VÄGA ebamugav joosta, mind you) ja seejärel umbes kolm tundi mööda mudast metsa sumpama, et kuhugi tsivilisatsiooni meenutava kohani jõuda. Muidugi saatis seda kõike rohke alkohol, naeru- ja vihapahvakud, saapad, mis mutta kinni jäid ja muud taolist.

Parim hetk sellest õhtust oli see, kui jõudsime (lõpuks ometi) metsas välja ning meid ootas seal auto, mille pakiruumist meile kõigile kuuma seljankat ja banaani jagati. Siis kadus natukeseks kogu torin, mis metsas jõudis tekkida ja sai rahulikult istuda ja suppi nautida.

Viimaks juhatati meid kuhugi rahvamajalaadsesse asutusse, kus ootas meid veel (füüsilistest pingutustest) viimane. Võiks öelda, et õhtu kõige hullem. Suurde peosaali oli looklevasse rivvi asetatud hulk toole, millest igaühel istus vanema kursuse tudeng ja nende alt oli meil tarvis läbi roomata. See ei olnud tore. Üldse ei olnud. Ma vihkasin igat sekundit sellest.

Kuna mina ja Kristel tundsime end haiglaselt (ja no olgem ausad, tuju ei olnud ka kiita), siis läksime enam-vähem siis koju ära ja peole ei jäänud. Tegu oli väga meeldejääva õhtuga, eks aeg näitab, kas see mälestus muutub positiivsemaks võib jääb sellise imeliku seguna ülikooliaega meenutama.