EGEA piparkoogiõhtu

Eilseks oli kalendrisse märgitud EGEAlastega koos piparkoogitegu ja muidu jõulutamine. Kokku saime ühe korporatsiooni ruumides, kus oli mõnusalt ruumi, et piparkooke küpsetada, jõulukaarte meisterdada ja niisama aega veeta.

Õhtu oli väga muhe, täis jõulumuusikat, nalja ja sõpru. Sõime kringlit ja muud kraami, mis kolmapäevasest doonorluseüritusest alles olid jäänud, ja muidugi sai mandariine, piparkooke ja glögi.

Merli ja mina

Pidasime maha ka väikese koosoleku ja isegi jõuluvana käis :) Olime omavahel kõigi soovijatega teinud Secret Santat ja hinnapiiri asemel määrasime ainsaks kriteeriumiks, et kõik kingitused peavad olema isetehtud, mitte mingid suvalised nipsasjakesed poeriiulilt. Mina kinkisin enda kootud sokid ja paar isetehtud mesilasvahaküünalt ning enda pakist leidsin kodus küpsetatud muffinid :)

Emma ja Margarita

kogu EGEA kamp, kes õhtu lõpuni vastu pidas

(kõigi fotode autor Hanna-Ingrid Nurm)

Valge Reps

Tegu siis mingil määral rebaste ristimise lõpetamisena, aga samas piduliku peona osakonna sünnipäeva puhul. Esiteks oli meile antud ülesanne välja mõelda ja esitada geograafia-teemaline näidend. Meie esitasime nö uudistesaate, kus olid erinevad geograafiateemalised lood ja pälvisime publikult palju kiitust ja suure aplausi. Kuulsime, et meie oma oli viimase aja üks paremaid olnud!

Hetk näidendist: reporter küsitleb kohalikke äsjalangenud meteoriidi osas

Elise ja Kristeliga

Ühe osa õhtust moodustas ka rebaste geograafiks löömine. Võtsime ritta ja üks õppejõud küsis igaühelt ühe või paar küsimust (minult näiteks, et mitu riiki on maailmas ja siis veel midagi jätkuks...). Saime igaüks gloobusega pähe ja kuulsad sõnad "Saagu sinust geograaf!" :)

Toimus ka geograafia-alane viktoriin, mis oli nii keeruline, et meil polnud väga lootustki. Pidu jätkus meeleolukana, sai tantsida ja lõbutseda. Muuhulgas nägin ära ka oma Pärnu maleva rühmajuhi, kes on geograafia eriala lõpetanud ja oli vilistlasena samuti peole tulnud. Vahva!

Geograafide Must Reps

Viinakuu esimeses pooles olime (kes rohkem, kes vähem) valmistunud Mustaks Repsiks aka rebaste retsimine (kuigi ma eelistan sõna "ristimine", siis seekord oli tegu vist... mõlemaga?). Kogunesime punasesse riietatuina ja plekkpurkidest meisterdatud kolisevate sabadega Hurda parki. Seal saime esimeseks ülesandeks, et keegi peab ühes šampusepudeliga Hurda kuju otsa ronima ja vahujoogiga kuju pea ära "pesema". Selle au said endale Kristel ja Elise.

Järgmiseks seoti meid kolmekaupa kokku ja ülesandeks oli Maa-ameti juurde joosta. Seal saime natuke keelekastet ning edasi viis tee trepist alla ja siis teisest trepist üles Toomemäele. Alustuseks tuli meil Struve meridiaankaart tähistava monumendi vahelt läbi ronida, et oleksime ikka korralikud geograafid ja seejärel saime mööda Toomemäge igasuguseid harjutusi teha. Joosta, roomata, mööda mäekülge õllepurke otsida, Inglisilla peal "Maateadus mulle meeldib just" laulda jne. 

Raeplatsil saime oma õpitud imelist tantsu esitada, mis kindlasti palju pilkusid pööras, aga tartlased on ilmselt juba harjunud, et terve sügis mingi trall käib, kui kõik erialad oma rebaseid mööda kesklinna jooksutavad.

Viimaks kogunesime jälle V46 juures, et astuda bussi peale. Kusjuures silmad seoti terveks sõiduks kinni. Meid sõidutati linnast välja ning kuskil täiesti suvalises kohas maantee servas jäi buss seisma ning meid kamandati välja. Paar vanema kursuse teejuhti tuli meiega kaasa, buss aga sõitis minema. Meie pidime jalgsi astuma hakkama. Aga mitte mööda maanteeserva, oo ei. 

Kõigepealt pidime üle põllu kihutama (kus oli VÄGA ebamugav joosta, mind you) ja seejärel umbes kolm tundi mööda mudast metsa sumpama, et kuhugi tsivilisatsiooni meenutava kohani jõuda. Muidugi saatis seda kõike rohke alkohol, naeru- ja vihapahvakud, saapad, mis mutta kinni jäid ja muud taolist.

Parim hetk sellest õhtust oli see, kui jõudsime (lõpuks ometi) metsas välja ning meid ootas seal auto, mille pakiruumist meile kõigile kuuma seljankat ja banaani jagati. Siis kadus natukeseks kogu torin, mis metsas jõudis tekkida ja sai rahulikult istuda ja suppi nautida.

Viimaks juhatati meid kuhugi rahvamajalaadsesse asutusse, kus ootas meid veel (füüsilistest pingutustest) viimane. Võiks öelda, et õhtu kõige hullem. Suurde peosaali oli looklevasse rivvi asetatud hulk toole, millest igaühel istus vanema kursuse tudeng ja nende alt oli meil tarvis läbi roomata. See ei olnud tore. Üldse ei olnud. Ma vihkasin igat sekundit sellest.

Kuna mina ja Kristel tundsime end haiglaselt (ja no olgem ausad, tuju ei olnud ka kiita), siis läksime enam-vähem siis koju ära ja peole ei jäänud. Tegu oli väga meeldejääva õhtuga, eks aeg näitab, kas see mälestus muutub positiivsemaks võib jääb sellise imeliku seguna ülikooliaega meenutama.

Õpetajatepäev

Käisime Liisiga eelmisel reedel Tallinnas, et õpetajatepäeva puhul Westholmi külastada. Alustasime oma teekonda juba kell 6 hommikul, et bussiga Tallinna sõita. Don't ask, miks me nii varakult minna tahtsime, aga mina igatahes olin väga elevil :)

Koolimajja jõudsime kuskil kella 9 ja 10 vahel, sest astusime Virust läbi, et paar lilleõit kaasa osta. Koolimajani jõudes meenusid juba need hommikud, kui mitu õpilaspiletita tüüpi passisid välisukse taga, kuna nad olid oma kaardi maha unustanud ja turvamees ilma sisse ei lasnud - ka meie saime turvalt vastu pead, et kus uksekaart on, aga saime ka ruttu andeks, kui ta aru sai, et me oleme vilistlased (appi, see sõna paneb mind end nii vanana tundma!).

Käisime koolimaja peal ringi ja lugesime seintele üles pandud õpetajate tsitaate. See on Westus iga-aastaseks traditsiooniks, et mõned agaramad koguvad tundide ajal õpside tsitaate kokku ja siis prinditakse neist naljakamad välja ja pannakse õpetajatepäeval mööda koolimaja seintele laiali. Seal oli nii vana klassikat kui ka uuemat kraami.

Nii väga tore oli oma endiseid õpetajaid näha, nendega juttu rääkida ja kolme aasta muljeid jagada, mis toimunud on. Täpselt selline tunne oli, et õpetajad pole terakestki vanemaks jäänud, ikka samasugused rõõmsad, vahvad ja armsad. Aktuse ajal tuli reaalselt pisar silmanurka, kui kõnet kuulasin, õpetajate etteastet ja abituuriumi tehtud filmi vaatasin. Mul on nii hea meel, et ma selles koolis käisin, sest see on 100% reaalselt parim kool üldse! Hea, et ma peale 9ndat klassi kuhugi mujale sisse ei saanud :D

Kui koolis suurem möll läbi sai, kõmpisime Liisiga Balti jaama. Liisi läks sealt bussi peale, et veel kodus käia enne õhtust bussi Tartusse ja mina jäin oma rongi ootama. Korra kaalusin isegi pileti tagastamisega tegelemist ja varasema ostmist, aga otsustasin, et pole vaja ja võin selle paar tunnikest niisama ka veeta. Vaatasin Balti jaama uues turuhoones ringi (polnud sinna veel sattunud) ja leidsin sealt paar armsat väikest käsitööpoodi, kus oli tore ringi vaadata.

Kojusõit rongiga oli ülimalt tülikas, sest rong oli puupüsti rahvast täis. Mind suruti seisma kuskil kahe vaguni ühenduskohas mingi toru otsa, aga jõudsin ikka elusa ja tervena Tartusse koju tagasi. Siin on ikka kõige parem olla :)

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

...millal sina tuled?

Tegelikult jõudiski juba kätte!

Uuesti ülikooli!

See suvi möödus väga... huvitavalt. Rääkimata sellest, et Iona ja Joe Eestis käisid ja muud seiklused, millest juba kirjutanud olen, on veel üks lugu, mille siia talletan.

Juba veebruaris-märtsis hakkasin tundma, et see kutseka värk ei ole ikka minu asi. Kogu see süsteem seal oli väga ebaorganiseeritud, keegi ei teadnud vahepeal, kes kus peaks olema, õpetajad jalutasid kohvitassiga vastu, kui mõni hilineja tundi kiirustas ja tegid näo nagu neil poleks aimugi, et nad peaksid samal ajal hoopis tundi andma. Otseselt mingeid kasulikke oskusi mina sealt ei saanud, enamus minu teadmistest-oskustest tuli Liinaga töötades.

Pikalt heietada ei taha. Tegin juba kevadel otsuse, et seda kooli mina ei lõpeta. Võibolla oli terake ka seda, et kutsekool tundus mulle kuidagi... samm allapoole ülikoolist tulnuna. Ei peaks ehk, sest kutsekoolid on tegelikult olulised ja paljudele kindlasti õigem valik kui ülikool, aga vot mulle ei sobinud. Tundsin end natuke nagu oleksin tagasi gümnaasiumis või põhikoolis - koridorid olid täis pigem nooremaid, kellel elu veel nii selgelt organiseeritud ei ole.

Igatahes siis hakkasin mina mõtisklema, et mida ma siis peale hakkan enda eluga ja esimeseks valikuks jäi kaalukausile majanduse eriala Tartu Ülikoolis. Et siis oleks ikkagi sarnane eriala ja nii. Muidugi, ebakindel nagu ma olen, pidin midagi ka teiseks valikuks panema, et tagavaravariant olemas oleks. Mul on vist TÜ erialade nimekiri küll peas nüüd juba - ma olen seda nii palju sirvinud ja uurinud. Kaalusin inglise keelt ja kirjandust, ajalugu, infokorraldust ja veel siit-sealt erinevaid asju. Lõpuks siis jäin geograafia peale, sest... ma ei teagi, miks täpselt.

Geograafiasse sain kohe sisse oma eksamipunktidega, aga majandusega pidin ikka jupp aega ootama. Panin geograafiasse "jah" ära, et kui majandusse ei saa, siis saaksin ehk vähemalt geo kõrvalt majanduse aineid võtta ja järgmisel aastal uuesti sisse astuda ja siis ained üle kanda. Võttis aega mis ta võttis, aga augustis sain lõpuks siis majandusse ka sisse. Mina aga olin miskipärast juba täitsa kindel, et ega ma enam majandusse saa ja olin geograafiaga juba "leppinud". Kuid ajapikku hakkas mulle see geograafia mõte nii meeldima, et siin ma nüüd olen - homme on esimene koolipäev ja majandusest pole enam haisugi.

Kila-kola-kleepsumajandus

Igaühel on lapsepõlves mingid omad mängud ja omad maailmad. Kes mõtleb enda jaoks reaalseks mõne raamatu- või filmimaailma, kes loob täiesti enda oma. Aga alati on mängu osaks vähemal või suuremal määral ka majandus ja kauplemine.

Väikestel (algkooliealistel) lastel ei ole veel kuigi arenenud rahalist mõtlemist/tunnetust ja neil on väärtused hoopis teistes asjades. Minu lapsepõlves oli oluliseks valuutaks näiteks kleepsud. Igaühel oli oma käega katsutav pangakonto ehk kleepsualbum. Tõsi, me ei kaubelnud kleepsudega küll teiste asjade vastu, vaid ainult kleeps kleepsu vastu, aga minu arvates oli seegi põnev ja mingil määral arendav - kui saad kelleltki mingi ägeda kareda pinna või sädeleva kleepeka, siis paneb ikka mõtlema, kas ja kui mitme "igavama" kleepsu eest oled valmis seda edasi "müüma".

Teiseks mänguks arenes meil teises klassis kila-kolavahetus. See tähendas seda, et igaüks, kes mängus osaleda soovis, pidi kodust kaasa tooma enda pisikest varandust. See võis tähendada põhimõtteliselt kõike: kirevaks värvitud kivikesi, üllatusmunade seest saadud jubinaid, mänguautosid, mererannast korjatud lihvitud servadega klaasikilde, põnevaid teokarpe, paberist väläja lõigatud lumehelbeid ja kõike muud taolist, mis täiskasvanu jaoks ehk tundub väärtusetu prügina.

Meil oli kooligarderoobi ühes nurgas suur madrats ja seal me siis vahetunniti istusime, laotasime oma varandused enda ette laiali ja kauplesime.

"Ma annan sulle selle ägeda kollase Porsche, kui sa annad mulle oma spinneri."

"Ei, mul on ainult üks spinner, ma tahan veel midagi peale Porsche."

"Sa võid veel lisaks valida kas selle, selle või selle vahel."

"Porsche ja need kaks. Kas nii sobib?"

"Olgu."

Sellised olid minu vahetunnid 2. klassi aegu. Tundub nii hirmus kaugena, kuigi ma ei ole veel üldsegi nii vana. Teises klassis käisin ju vaid... 16 aastat tagasi! See on peaaegu kolmveerand mu elust. :)