Ülemiste Ööjooks

Ülemiste Ööjooksule regasime end loomulikult koos Liinaga. Erinevalt Rakverest oli siin vaja joosta kaks 5 km ringi, millest ma esialgu eriti vaimustuses ei olnud, aga etteruttavalt võib öelda, et jooksu ajal tegelikult täitsa meeldis nii, sest siis sai elamuspunkte kilomeetri peale palju rohkem ja oli kuidagi tunne, et ma "jõuan kuhugi", sest teisel ringil oli pidevalt äratundmisrõõm - "juba olen siin!".

Team Kakk jooksu eel

Stardikoridoris oodates ja väikest soojendusvõimlemist tehes hakkas muidugi mõnusalt vihma sadama, nii et juba enne jooksu oli päris lõbus olla. Start anti lainetena, mis oli väga tore, sest ei pidanud nii pikalt stardikoridoris jalutama enne kui saab jooksusammule üle minna. Stardijoone ületasime Martti ja Liinaga käsikäes ja kui olime üksteisele mõnusat jooksu soovinud, pani Liina muidugi oma teed minema. Mina ja Martti võtsime rahulikumalt (mina eriti).

Kuna seekord oli ööjooksu ajaks palju pimedam kui Rakveres oli olnud, siis elamuspunktid olid väljas ka erinevate valgusshowdega. Minu kõige lemmikum osa rajast oli stardi eel kõige rohkem kardetud parkimismaja. Seal tuli ringiratast parkimismaja katusele joosta ja siis teiselt poolt ringiratast alla tagasi. Kartsin, et saab väga raske olema ja et olen seal kindlasti sunnitud kõndima, aga võta näpust! Ma jaksasin mõlemal ringil terve parkimismaja joosta ja terve hoone oli üheks suureks showks muudetud - parkimismajja sisenedes olid seal korralikud trummarid koos rahvatantsijatega, enamus majast oli täiesti kottpime ja valgust andsid diskolambid, laserid ja värvilised prožektorid, mis muusika mürtsudes ringi tõmblesid - ühesõnaga täielik futuristlik diskopidu.

Ringil oli ühes kohas joogipunkt, mille ma esimesel ringil poolkogemata vahele jätsin (märkasin seda liiga hilja ja kuna huvilisi oli palju, otsustasin mitte peatuda). Teisel ringil ikka haarasin sealt midagi. Mingil hetkel vaatasin kella pealt, et tempo on päris hästi 7 min/km ligidal püsinud (mis minu jaoks oli täiesti ootamatu ja üllatav) ja kuna jaksu veel oli, siis püüdsin seda ka hoida. Viimasel kahel kilomeetril nõudis see muidugi rohkem pingutust, aga püüdsin endast kõik anda ja isegi natuke juurde panna. Kaks viimast kilomeetrit olidki mul kõige kiiremad - 6:24 ja 6:07 min/km. Ausalt, see oli asi, mida ma absoluutselt ei oodanud! Loomulikult olin ma finišeerudes täitsa läbi, aga see nagu oligi asja point vist. :D Igatahes pidas täielikult paika see teooria, et tuleb alustada rahulikumalt ja kui lõpupoole veel midagi alles on, siis see on see hetk, mil kõik endast välja panna.

Juhhuu! Tehtud!

Kui pärast medali saamist jalutasin kohta, mille olime Martti ja Liinaga kohtumiseks kokku leppinud, siis neid seal ei olnud. Helistasin Marttile, et kus olete, ja selgus, et nemad seisid finišikoridori ääres ja ootasid, millal ma tulen. Nad olid väga üllatunud, kui kuulsid, et mul juba medal käes ja neid otsin. Et ületasin kõigi meie kolme ootusi oma ajaga. Ametlikuks ajaks tuli 1:07:37 ja erinevus minu kellaga vaid 4sek. Seega võrreldes Rakverega parandasin 10 km aega ligi 10 minutit! Muidugi mu oma kell mõõtis Ülemiste raja kogupikkuseks veidi vähem kui 10 km (no mingi 9,7 km), niiet võib ka võrrelda nt keskmiseid temposid: Rakveres 7:36 ja Ülemistel 6:59 min/km, mis on ikka päris suur vahe.

Näost punased Kakud õnnelikult finišis

kUHHUUskümmend

Kuna meil Marttiga sai sel aastal kahepeale kokku 60 aastat vanust täis, siis olime juba vähemalt aasta varem mõelnud, et miks mitte teha selleks puhuks üks mõnus aiapidu sõpradele - lihtsalt niisama. Aiapidu ikkagi ei tulnud, aga selle asemel täitsime ühe minu pisikese unistuse - korraldada heategevuslik spordiüritus. Mitte midagi suurt, aga sellegipoolest tähenduslik. Lõime Facebooki ürituse kambale toredatele sõpradele, kus küsisime oma suure ümmarguse 60 auks kõigilt neile endile sobivas summas annetust ning lubasime iga annetatud euro eest kahepeale sama palju kilomeetreid rattaga läbida. Üritus jäi avatuks kaheks nädalaks. Kogutud raha lubasime annetada Kitten Help MTÜle, kes tegelevad vastsündinud ja/või ema kaotanud kassipoegade päästmisega.

Kahe nädala peale kogusime kokku 155 € ja ratastega käisime väljas kolmel korral, mil kogusime sõidukilomeetreid kokku 155,2. Väga tore oli. Viimane sõit sai kõige pikem - 43,5 km, sest ühtlasi oli tegu Garmini 40 km rattasõidu badge'i nädalavahetusega, seega mõtlesime, et miks mitte ühendada kasulik kasulikuga ja ka see badge endale teenida.

Tähistame väljakutse lõppu jäätisega

Kui üritus oli läbi saanud, kirjutasin Kitten Helpile meie väikesest ettevõtmisest ja kuna meil oli soov oma annetus füüsilisel kujul nendeni viia, siis küsisime, millest neil kõige enam puudus on. Leppisime kokku, et kuna olime niikuinii ka enda karvikutele Zooplusist toidutellimust tegemas, siis paneme samasse tellimusse ka kassipoegadele mõeldud ja eeskätt seedimisprobleeme (mida pisikestel päästetud kassipoegadel pidavat tihti esinema) toetavaid toitusid ja probiootikume. Selleks, et seda kraami kiisupoegadele veidi rohkem saaks, panime sõprade annetustele natuke omalt poolt veel lisaks.

Annetused Kitten Helpile (aitäh foto eest, Jeran!)

Elu esimene 10k e Rakvere Ööjooks

Tegelikult, kui Sportosest vaadata, siis osalesin 2006. aastal SEB Tallinna Sügisjooksul 10 km distantsil, aga selle aega vaadates võib eeldada, et ma enamuse maast jalutasin, seega ma seda 10-aastase "saavutust" nagu väga arvesse võtta ei tahaks. :D

Rakvere Ööjooksu 10 km distantsile panin end kirja märtsi keskel mõttega, et mai keskpaigas jooksen 7 km Maijooksul ja mis see siis ära ei ole kuu aega hiljem 10 joosta. Millega ma aga ei arvestanud, oli fakt, et mul keset aprilli jooksuhoog veits raugeb ja Maijooksu lõpetan küll eesmärgipäraselt, aga pärast terve õhtu tugevalt krambitavate säärtega. Seega ma ei tea, mismoodi Martti mind Rakverre sõiduks autosse sai, aga terve tee olid ainsad mõtted mu peas "miks ma siin olen" ja "äkki ma ikka ei lähe starti". Starti ma ikkagi läksin ja ära ma selle 10 km jooksin (okei, natukene kõndisin ka). Ise ka ei suutnud uskuda.

Teel Rakverre

Stardis oli olemine muidugi ärev, sest olin ikka päris närvis, kas jaksan. Rajast polnud mul aimugi ja kuna Rakvere linn on mulle üldiselt ka väga võõras, siis ma ei teadnud isegi, kui mägist profiili oodata. Olin raja küll enam-vähem Garminis valmis joonistanud, aga päriselus on ju teine asi.

Stardi eel

Kuna tegu oli mu elu esimese ööjooksuga, siis oli väga põnev näha, mille vahvaga kaasaelajad raja äärde olid tulnud. Ööjooksudel nimelt on alati raja servad täis igasuguseid elamuspunkte. Rakveres olid selleks näiteks poistekoor, puhkpilliorkester, tuletõrjeauto veekahuriga (ilm oli soe), tüdrukute tantsurühmad, trummarid ja palju muud. Sellised elamused andsid energiat ikka juurde ja raskematel hetkedel aitasid tähelepanu eemale juhtida.

Mõnel korral ma ikka kõndisin ka natuke (peamiselt ülesmäge). Umbes 500 m enne lõppu sattus mu lähedusse üks tüdruk, kes oli vähemalt sama läbi kui mina ja kes kippus ka ikka kõndima jääma vahepeal ja kellele ma siis ergutuseks paar head sõna ütlesin. Mulle endale läheb hästi korda, kui ka võõrad inimesed toetavad, hüüavad ja kaasa elavad ja see tundus seal hetkes kuidagi nii õige.

Finiši eel oli vaja joosta finišikoridorile vastupidises suunas tänava lõpuni, ümber ringtee ja siis sealt vastassuunas tagasi finišikoridori. Seal lõigul olin ma küll juba täitsa surnud, aga ei lubanud endale enam kõndida ka, sest finišeeruda tuleb ju ikka ilusti jooksusammul ja rõõmsa näoga (mida ma ka tegin). Ja kui olin juba medali kaela saanud ja oma pudi-padikotiga Martti leidsin, tikkus paar pisaratki silma, sest ma ei suutnud ise üldse uskuda, et selle 10 km ära olin jooksnud ja veel endale seatud eesmärki täites (alla 1h 20min). Lõplikuks (ametlikuks) ajaks tuli mul 1:18:51 ja mu enda Garmini järgi (kus vajutasin aja käima alles stardijoont ületades) 1:16:53.

Õnnelikult finišis oma medaliga

Talvojade pulm

Käisime viimasel nädalavahetusel Martti onupoja Raini ja tema kaasa Maili pulmas. Pulm toimus Anija mõisas, kus oli väga ilus. Ametlik tseremoonia toimus mõisa aias ning oli parajalt lühike ja armas. Pärast tseremooniat, kui pruutpaar läks tunnikeseks ilupilte tegema, toimus ülejäänud külalistele väike discgolfi võistlus, mis tekitas kõigile parasjagu naeru.

Oma kauni abikaasaga

Noorpaariga (foto: Maaris Puust)

Pidu ise toimus kõrvalhoones ja oli tõesti väga tore. Söök oli imehea, bänd tasemel ja külalised vahvad. Peoruumi eesruumis oli püsti pandud photobooth, kus said kõik soovijad endast naljakate mütside või prillidega pilte klõpsutada. Pulma temaatika oli väga ilusti paigas alates kutsetest ja lõpetades lauakaunistustega. Pulmas jagati välja ka terve hulk ameteid, milledest minule määrati Ülistaja roll ehk pidin õhtu otsa komplimente jagama. Üldse jõudis meie lauda neli ametit - Liinast sai Rõõmurull, Merikesest Toostimeister ja Rasmusest Killuvend.

Meie laudkond (üks inimene pildilt küll puudu)

Pidu lõppes öösel umbes kl 2 paiku ja siis hakkasime Marttiga kodu suunas sõitma - imeilus päikesetõususõit oli.

Ring ümber Tartu

Ma täpselt ei teagi nüüd, kust see alguse sai, et leppisime ühe mu (nüüdseks endise) töökaaslasega kokku, et teeme aprillikuus Garminis rattasõiduväljakutset, et kumb rohkem kilomeetreid sõidab. Asi lõppes aga haledalt ja tulemustest on piinlik rääkidagi (tal 6,5 km ja mul 9,1 km). Olime planeerinud, et kuu lõpus teeme väljakutse tähistamiseks ühise väikese rattamatka, aga kuna me kumbki polnud praktiliselt midagi sõitnudki, siis ei olnud ka vorm matkaks suurem asi.

Midagi me ikkagi aga teha tahtsime ja lõpuks pakkusin välja talvel arutluses olnud idee jalutada Tartule ring peale. Töökaaslane haaras sellest ideest kohe kinni ja saimegi ühel ilusal maikuuhommikul Tartus tema juures kokku. Mõlemad varustatud veepudeli, kerge lõuna ja hea tujuga. Alustasime sealtsamast ja hakkasime kõndima vastupäeva. Okei, mõned kaugemad linnaosad jäid ringist välja, aga suurem osa Tartust sai ikka sisse. Oli sedagi juba omajagu.

Ilmaga joppas!

Tuju püsis üleval. Vahepeal peatusime ja tegime ilusaid kevadpilte, Lõunakeskuses tegime lõunapausi ja panime sealt Ihaste suunas edasi. Pikal Ihaste sillal vaatlesime hanesid. Ühes kohas koorisime jalad paljaks, lasime neil natuke murul hingata ja plaasterdasime siis, sest lõpuni oli veel omajagu minna. Töökaaslane oli kaasa võtnud ka mingid vestluskaardid, kus igal kaardil oli esitatud mingi "would you rather..." küsimus ja kumbki pidi siis valima ja valikut põhjendama. Jube naljakas oli, sest osades küsimustes langesid meie arvamused küll selgelt kokku, aga osade asjade üle me ikka arutlesime pikemalt ka.

Hanevaatluspeatus

Lõpuks, kui ring täis sai, jalutasime veel kesklinna ka, sest töökaaslane saatis mu bussijaamani ära. Jalad olid selleks hetkeks juba nii väsinud ja valusad, et ma põdesin jubedalt seda 2 km, mis mul veel bussipeatusest koduni oli vaja kõndida. Ja kuna ma siis vaatasin, et Garmini "40 000 sammu ühe päevaga" badge'ist oli ainult naaatukene puudu, siis kõndisin veel umbes kilomeetri otsa. Ring ümber Tartu (+ bussijaama jalutamine) tuli kokku 25,7 km ja lisaks bussipeatusest koju veel umbes 3 km, niiet kokku kõndisin ma siis peaaegu 29 km. Varbaküünte olemasolu jätkumises ma eriti kindel ei ole.

Meie ring ümber Tartu

Eesmärgid 25

Taas on aeg kokku võtta eelmise aasta eesmärgid ja kirja panna uued.

1. Loen läbi vähemalt 24 raamatut. ✔️(31)
2. Proovin või õpin midagi täiesti uut. ✔️(jooksmine)
3. Lõpetan oma alustatud Haapsalu salli ära. ❌ (ühel ilusal päeval jõuan selleni ka)
4. Jätkan viimase 4-5 kuu harjumusi, et tervislikumalt elada ja iseendaga rohkem rahul olla. ✔️(loen igati täidetuks, sest sel aastal olen (taas)proovinud mitut spordiala, teinud eelmiste aastatega kordades rohkem trenni, harinud end toitumise osas, püüdnud sisse viia häid harjumusi jne)
5. Käin rohkem teatris ja/või kontserditel. ✔️(no neid on küll igasuguseid olnud)
6. Lähen reisile. ✔️(Hispaania!)
7. Sorteerin, koristan ja kujundan alumise korruse endale meelepäraseks. ❌(arenguid sai küll tehtud selles osas, aga see asi on veel kaugel sellest, millest ma unistan)
8. Tekitan kööki kuivainepurgid nagu juba ammu soovinud. ✔️

Ja siis mõned uued mõtted:

1. Loen läbi vähemalt 32 raamatut.
2. Käin suusatamas.
3. Osalen Maijooksul.
4. Kasvatan oma aias söödavat kraami.
5. Ehitan midagi kodus/aias.
6. Proovin midagi uut.

Pusle kiirkokkupanemisvõistlus

Ma olen juba paar aastat jälginud sellist üritust nagu World Jigsaw Puzzle Championship ehk pusle kiirkokkupanemise maailmameistrivõistlused. See võistlus toimub igal aastal Valladolidis, Hispaanias, ja toob kokku sadu pusletajaid, kes siis individuaal-, paaris- ja tiimivõistlustes end proovile panevad. See on ala, mis viimaste aastatega on väga palju populaarsust kogunud ja ma olin end kodus ka veidi proovile pannud. Võrdluseks võin tuua, et maailmarekord 500-tükilise pusle kokkupanemises on kuhugi poole tunni kanti ja minu parimaks ajaks siiani midagi 1h 20min kanti, seega arenguruumi nagu on veel.

Igatahes olin ma väga õnnelik, et Brain Games lõpuks ometi korraldas Eestis meie oma puslevõistluse! Loomulikult regasime Marttiga end mõlemad ära ja sõitsime ühel sügisesel laupäeval Tallinna, et vaadata, kui kiired meie näpud on. Martti teadis juba ette, et temast absoluutselt mingit konkurenti teistele pole ja seadis endale eesmärgiks ajapiiranguks seatud 2h jooksul vähemalt pusle serv kokku saada. Etteruttavalt võin öelda, et see tal ka õnnestus. Mina lootsin koduste harjutamiste pealt, et kahe tunniga 500-tükilise pusle ikka kokku saan ja jõuan finaali (kuhu pidid saama kõik, kes kahe tunniga etteantud pusle kokku panevad). Kahjuks jäi mul nii 10-15 minutit siiski puudu, sest võistluseks anti meile päris keeruline (kuigi väga ilus) pusle. Aga vahva kogemus sellegipoolest ja kui võistlust uuesti korraldatakse, siis kindlasti lähme veel.