Täna on väga vahva päev olnud. Eile õhtul kirjutas mulle Hanna-Ingrid, kes ütles, et alustas soki kudumist ja vajab abi kanna tegemisega. Loomulikult olin nõus, et ta tuleb siia ja ma õpetan talle. See oli nii ootamatult armas - Helsingi vahetuses kudusin ma kaasavõetud sokki ja talle jäi see silma ning ta õhkas niimoodi mõtlikult, et "tahaks ka teha...". Kutsusin ta meie käsitööõhtule ja ütlesin, et kui ei oska midagi teha, siis hea meelega õpetan/me. Tavaliselt ütlevad inimesed selliseid "tahaks ka..." asju pigem niisama, aga see oli nii äge, et ta hakkaski ise pusima ja jumala kena pooliku sokiga tuli täna varahommikul minu poole.
Jõime koos kohvi, jutustasime koolist, käsitööst ja igasugu asjust. Kui kõht korisema hakkas, siis keetsin meile kaerahelbeputru, mis oli nämm-nämm. Megalt mõnna oli olla. Kui ta ära läks (pidi oma täditütrele külla minema), siis videokõnetasin Kristeliga, kuna ta oli ÕISi moodulite ja ainete valikuga natuke segaduses ja seletasin talle, mida täpselt tarvis on teha. Ja siis mulisesime veel ligi tund aega maast ja ilmast.
Varasel pärastlõunal tuli Liisi külla, kellega olime kokku leppinud niisama chillimise ja ühise söömingu. Käisime uuskasutuskeskuses (kust ma ostsin 60 sendi eest kolm tõmblukku, jep!), meisterdasime endale kanawrappe, kudusime ja nautisime üle pika aja rahulikku õhtut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar