Geograafidel on esimese õppeaasta lõpus selline vahva aine nagu "Eestimaa tundmine", mis kujutab endast põhimõtteliselt kolme päeva ringisõitmist, erinevate kohtadega tutvumist ja kaht mõnusat grilli- ja saunapeoõhtut.
Alguse sai see retk esmaspäevahommikul kell 9. Me polnud veel isegi Tartust välja jõudnud, kui olin juba aru saanud, et Taavi Pae on väga lahe õppejõud (eelnev kokkupuude temaga puudus). Sõitsime Peipsi ääres asuvasse Varnja külakesse, mis on üks väheseid vanausuliste külasid, mis Eesti aladel veel on. Nägime nende arhitektuuri, elu-olu ja väga huvitavad olid ülejäänud maapinnast tunduvalt kõrgemale ehitatud peenrad, kus sibulaid ja muud värki kasvatati.
sibula- ja muud peenrad
fassaad ehitati ilus, ülejäänu kuidagi suvaliselt
Sõit jätkus mööda Peipsi kallast põhja poole, sõitsime läbi väikeste kohtade nagu Kasepää, mis on Euroopa pikim - 7 km pikkune - tänavküla, ja Kallaste, kus vaatasime ilusat liivakivipanka, külastasime kalmistut ja viimase Lenini kuju kunagist asupaika (kuju püstitati Laulva revolutsiooni ajal, mil ülejäänud Eestis taolisi skulptuure juba maha võeti). Rannapungerjas jalutasime tuletorni juurde ja vaatasime, mida on erosiooni vastu ette võetud, et järveäärne (hihi, peaaegu kirjutasin 'mereäärne') kallas kokku ei kukuks.
Jõudsime mööda Peipsi põhjakallast Venemaa piiri äärde Vasknarvasse, kus jalutasime tammi mööda Narva jõeni, tegime piiripostiga pilti ja katsusime jõevett. Tutvusime Narva jõe probleemiga - jõgi kasvab järjest setete rohkuse tõttu kinni. Seetõttu aga saab Eesti vaikselt teisel pool Narva jõge maad juurde, mida vene piirivalvurid aga eriti tunnistada ei taha :)
Esimesel päeval jõudsime käia veel Kuremäe kloostris, kus oli väga kaunis. Ma esiti mõtlesin, et ma ei ole seal kunagi käinud, aga tuli meelde, et olen (VIST Roheliste Rattaretkega, aga päris kindel ei ole). Igatahes oli tegu väga ilusa kohaga, hoopis teistsuguse kultuuriga. Kloostrihoonete vahel jalutades tekkis tunne, et olen kuskil hoopis teises riigis, sest Eestiga ja Eesti kultuuriga seal küll mingit pistmist ei olnud. Täitsime oma pudelid pühast allikast, mille veel pidi noorendav ja tervendav mõju olema, ja sõitsime Iisaku poole.
Iisakul ronisime vaatetorni ja chillisime niisama ringi. Nägime tee ääres kääbaskalmistut, mida ma ei olnud oma silmaga kunagi varem näinud. Sellega hakkaski päev õhtusse veerema ja sõitsime Kuru puhkemajja, kus saime oma telgid püsti panna, vaikselt grilli sussutada ja süüa teha ning hiljem sai sauna kah. Mina, olles eelmise öö vähestest unetundidest väsinud, ronisin juba kell 23 magamiskotti.
Teine päev viis meid kõigepealt Saka mõisa, kus saime väikse tuuri mõisa maadest, ja mõisa omanik jutustas meile, kuidas ta jõudis sinna, kus ta on. Elise ema oli samuti seal, et meiega geograafiajuttu puhuda. Ronisime järsust pankrannikust väga järsku treppi mööda alla, jalutasime all mere ääres ja siis teist treppi mööda üles. See oli täielik SURM. Ma olen nii vormist väljas, et ma olen imestunud, et ma üldse praegu siin seda kirjutamas olen, sest see trepp oli kõige jubedam asi maailmas.
Sõitsime edasi läbi Sinimäe Narvasse, kus saime nautida 5-kroonise vaadet, jalutada piirilinna (ja ühtlasi ka Eesti) idapoolseimasse punkti ja siis veel treppe! Käisime ära Narva kolledži juures, kust jalutasime linna keskele Paul Kerese kuju juurde, kus püüdsime tema viimast malemängu mõistatada.
Kui nüüd päris aus olla, siis olin ma tegelikult juba esimesest päevast peale pisut haiglane, aga teisel päeval mõjus see mulle juba päris korralikult. Pea oli vatti täis ja uimane ja tundsin, et palavik tõuseb ka. Seega osa ülejäänud päevast oli minu jaoks võrdlemisi hämane - ma ei pannud kirja ka, kust me läbi käisime. Laagripaika jõudes rääkisin Taaviga ja uurisin, kas oleks väga hull, kui ma juba samal õhtul koju läheksin. Ta ütles, et kui ma ise transpordi korraldatud saan, siis arvestust see ei mõjuta ja kehva enesetunde korral ta kätt ette ei pane. Seega sõitis mulle Martti järgi, mille üle ma olin ülitänulik, sest kõik, mida ma tol hetkel tahtsin, oli pleedi sees kerra tõmmata ja teed juua.
Kuni selleni, mil mul enesetunne juba metsa läks, oli tegu väga laheda reisiga ja Taavi on väga huvitava jutuga õppejõud. Ainus asi, mis mulle väsitavaks muutus, oli see, et pidevalt oli bussilt maha ja bussile tagasi minekut - see väsitas kuidagi ära, isegi kui kohad, kus me käisime, olid huvitavad. Aga ega muudmoodi saa paljusid kohti näha, nii et tuli "ära kannatada".
Kallaste liivakivipangal
kohustuslik kursapilt
Jõudsime mööda Peipsi põhjakallast Venemaa piiri äärde Vasknarvasse, kus jalutasime tammi mööda Narva jõeni, tegime piiripostiga pilti ja katsusime jõevett. Tutvusime Narva jõe probleemiga - jõgi kasvab järjest setete rohkuse tõttu kinni. Seetõttu aga saab Eesti vaikselt teisel pool Narva jõge maad juurde, mida vene piirivalvurid aga eriti tunnistada ei taha :)
Vasknarva piiripunktis
(foto: Taavi Pae)
Esimesel päeval jõudsime käia veel Kuremäe kloostris, kus oli väga kaunis. Ma esiti mõtlesin, et ma ei ole seal kunagi käinud, aga tuli meelde, et olen (VIST Roheliste Rattaretkega, aga päris kindel ei ole). Igatahes oli tegu väga ilusa kohaga, hoopis teistsuguse kultuuriga. Kloostrihoonete vahel jalutades tekkis tunne, et olen kuskil hoopis teises riigis, sest Eestiga ja Eesti kultuuriga seal küll mingit pistmist ei olnud. Täitsime oma pudelid pühast allikast, mille veel pidi noorendav ja tervendav mõju olema, ja sõitsime Iisaku poole.
Kuremäe klooster
Iisakul ronisime vaatetorni ja chillisime niisama ringi. Nägime tee ääres kääbaskalmistut, mida ma ei olnud oma silmaga kunagi varem näinud. Sellega hakkaski päev õhtusse veerema ja sõitsime Kuru puhkemajja, kus saime oma telgid püsti panna, vaikselt grilli sussutada ja süüa teha ning hiljem sai sauna kah. Mina, olles eelmise öö vähestest unetundidest väsinud, ronisin juba kell 23 magamiskotti.
geotelkla
Teine päev viis meid kõigepealt Saka mõisa, kus saime väikse tuuri mõisa maadest, ja mõisa omanik jutustas meile, kuidas ta jõudis sinna, kus ta on. Elise ema oli samuti seal, et meiega geograafiajuttu puhuda. Ronisime järsust pankrannikust väga järsku treppi mööda alla, jalutasime all mere ääres ja siis teist treppi mööda üles. See oli täielik SURM. Ma olen nii vormist väljas, et ma olen imestunud, et ma üldse praegu siin seda kirjutamas olen, sest see trepp oli kõige jubedam asi maailmas.
Sõitsime edasi läbi Sinimäe Narvasse, kus saime nautida 5-kroonise vaadet, jalutada piirilinna (ja ühtlasi ka Eesti) idapoolseimasse punkti ja siis veel treppe! Käisime ära Narva kolledži juures, kust jalutasime linna keskele Paul Kerese kuju juurde, kus püüdsime tema viimast malemängu mõistatada.
Kui nüüd päris aus olla, siis olin ma tegelikult juba esimesest päevast peale pisut haiglane, aga teisel päeval mõjus see mulle juba päris korralikult. Pea oli vatti täis ja uimane ja tundsin, et palavik tõuseb ka. Seega osa ülejäänud päevast oli minu jaoks võrdlemisi hämane - ma ei pannud kirja ka, kust me läbi käisime. Laagripaika jõudes rääkisin Taaviga ja uurisin, kas oleks väga hull, kui ma juba samal õhtul koju läheksin. Ta ütles, et kui ma ise transpordi korraldatud saan, siis arvestust see ei mõjuta ja kehva enesetunde korral ta kätt ette ei pane. Seega sõitis mulle Martti järgi, mille üle ma olin ülitänulik, sest kõik, mida ma tol hetkel tahtsin, oli pleedi sees kerra tõmmata ja teed juua.
Kuni selleni, mil mul enesetunne juba metsa läks, oli tegu väga laheda reisiga ja Taavi on väga huvitava jutuga õppejõud. Ainus asi, mis mulle väsitavaks muutus, oli see, et pidevalt oli bussilt maha ja bussile tagasi minekut - see väsitas kuidagi ära, isegi kui kohad, kus me käisime, olid huvitavad. Aga ega muudmoodi saa paljusid kohti näha, nii et tuli "ära kannatada".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar