Eelmisest aastast jääb muidugi tervele maailmale enim meelde covid-19 kriis ja pandeemia. Loomulikult jääb see ka mulle meelde ja see on see, mis suures osas tegi lõppenud aasta eriliseks, sest meie eluajal ei ole sellist asja veel juhtunud. Aga tegelikult juhtus ja toimus eelmisel aastal lisaks (või vaatamata?) koroonakriisile veel palju muud, mille nüüd lühidalt kokku võtan, sest olen seda blogis juba mitu aastat teinud ja vahva on tagasi mõelda, et mis siis olulisem või toredam oli.
Geograafiareis Vilniusse. Käisime mõne toreda Tartu noorgeograafiga Vilniuse geograafidel külas ja see oligi minu eelmise aasta suurim reis (nagu hiljem selgus). Toimus see reis veel sellisel õndsal ajal, kui Eestisse tuli igapäevaselt koroonajuhtumeid juurde 10-20 inimest. Aga reis ise oli meeletult vahva ja põnev!
Vilniuse geograafid Tartus. Samamoodi käisid leedukad paariks päevaks meie juures ja tegime neile põnevaid ekskursioone ja seiklusi. Näiteks matkasime Meenikunno rabas (ja metsas) nii, et pärast kõigil sokid läbimärjad olid, külastasime loodusmuuseumi ja Suurt Munamäge.
Käisime Marttiga matkamas. Võrtsjärve Jõesuus, Jõemõisas, Tammeluhal ja mujal.
Käisime Samueli ja Lauraga Lätis (vau, välismaa!) Gauja rahvuspargis matkamas.
Välipraksid. Neid oli baka 2. aasta lõpus kohe ohtrasti ja need olid SUPERvahvad. Eks oli raskemaid ja kergemaid päevi, aga tagasi vaadates olid ikkagi ägedad kogemused ja tihe juunikuu.
Martti lõpetas baka. Pandeemiaolukorra tõttu jäid küll igasugused lõpetamistseremooniad ära, millest oli väga kahju, sest mulle meeldivad sellised pidulikud tähistamised ja asjad, aga vaatamata sellele oli Martti megatubli, et lõputöö hindele "A" kaitses ja bakaga ühele poole sai.
Käisime Saaremaal. Ostsime endale telgi ja tegime mitmepäevase matka-ekskursiooni Eesti suurimale saarele, sest ma ei mäleta Saaremaast eriti muud kui Kaali kraatrit ja Pidula malevat. Seekord siis käisime muuhulgas Koigi rabas, Panga pangal, Sõrve sääre tipus.
(Taas)õppisin õmblema. Ma ei olnud korralikult õmmelnud vist põhikoolist saati. 2020. aasta suvel võtsin kätte ja õmblesin endale seeliku. Värvli ja lukuga ja puha.
Võtsin osa maailmakoristuspäevast. Käisime Elisega suitsukonisid korjamas. Jälk, aga vajalik ja Tartu Hurda park sai mitme peotäie konide võrra puhtamaks.
Setomaa ekskursioon. Lõunaeesti kultuurigeograafia raames, väga hariv ja huvitav reis oli.
Sain 25. Eks seegi vääri äramärkimist, et veerand sajandit siin maamunal eksisteerinud juba. :)
Mida veel? Mängisime palju lauamänge. Tegin hullult palju käsitööd. Ma võtsin eelmisel aastal absoluutselt iga käsitööprojekti pealt aega, kaua seda tegin ja kokku tuli 700(!!!) tundi käsitööd. See teeb ligi 1/12 tervest aastast. Põhimõtteliselt ühe terve KUU tegin käsitööd. Ja muidugi õppisime pere ja sõpradega kontakti hoidma uutmoodi, et ennast ja teisi kaitsta.
Vaatamata suurele maailma raputavale kriisile oli tegelikult väga tegus aasta. Jäi ära mitu asja, mida olin väga oodanud (reisid Rumeeniasse ja Leetu geograafiakongressidele), aga nende asemel avastasime rohkem oma kodumaad. Loodetavasti tuleb eesootav aasta vähemalt sama äge, kui mitte ägedam (ja ma ei mõtle ägedaid haigussümptomeid, eksole :)).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar