Kevade lõpu poole mõtlesime Marttiga, et mis siis, kui me ikka prooviks sel aastal juba oma esimest poolmaratoni joosta. See mõte oli päris hirmus ja ma esialgu ei tahtnud midagi otsustada enne, kui me polnud Rakvere Ööjooksul ära käinud (seal pidime jooksma oma elu esimese 10 km). Pärast seda üritust (umbes juuni keskel) ei läinud just eriti kaua, kui me otsustasime, et mis iganes me otsustame, aga alustame vähemalt Garminis poolmaratoni treeningplaaniga, sest muudmoodi me tõenäoliselt selle poolmaratonini ei jõuaks.
Treeningplaan oli põnev, kuigi vahetevahel väga raske. Kõige rohkem tundsin ma uhkust just nende trennide üle, mil enese riidesse ja uksest välja saamine kõige raskem oli. Vahel jäi ka mõni trenn tegemata, aga püüdsin endale mitte lubada rohkem kui ühe trenni järjest ära jätmist. Treeningplaan nägi ette 4x jooksu nädalas - esmaspäev, teisipäev, neljapäev ja laupäev.
Laupäevane jooks oli igal nädalal ette nähtud kui "pikk rahulik jooks". Suve keskel hakkasid need pikad jooksud juba venima 1h 30 min ja 1h 45 min pikkusteks, aga ma reaalselt jooksin 1h kuni 1h 20 min. Kui plaani ilmus esimene pikk jooks, mis pidi kestma 2h, polnud ma veel üle 1,5h jooksnud ja ka seda 2h ma ära ei jaksanud joosta. Süüdistasin väga palavat ilma (mis tõenäoliselt oligi peamine tegur mu jaoks).
Septembri algul, kui Tartu Linnamaratonini oli aega veel kuu, leppisime Marttiga kokku, et läheme Tartusse ja teeme ikka ühe 2h jooksu ära enne poolmaratoni, sest olime arvestanud, et poolmaratoni aeg tuleb kuhugi 2,5h kanti. Ja maksimaalselt 1,5h jooksuga sellele vastu minna tundus hirmutav mu jaoks. Seegi plaan jäi aga katki, sest ootamatult olid ilmad septembri alguses VÄGA ilusad ja palavus tappis meid mõlemaid sedavõrd, et planeeritud 15 km jooksust sai 9 km (1h 10min).
Meie pärast 9 km jubedat palavust
Kaks nädalat enne poolmaratoni suutsime end ikka kokku võtta ja ma jooksin kahe tunniga ära umbes 15 km. See tõstis tunduvalt mu mentaalset valmisolekut ja enesekindlust, et ju ma ikka suudan selle 21,1 km ka kuidagi ära joosta. Kätte jõudiski see kauaoodatud ja -kardetud 4. oktoober.
Maratoni distantsi start anti kell 9.30. Poolmaratoni start kell 11 ja kl 14 siis 10 km start. Liina tuli Tartusse meile kaasa elama ja üsna viimasel hetkel otsustas, et kui juba tuleb, jookseb siis 10 km ka, seega oli meie minimaalseim eesmärk finišeeruda enne Liina jooksu starti. Plaan A oli mul (üsna optimistlikult) joosta alla 2:30, plaan B alla 2:40 ja noh, plaan C "lihtsalt finišeeruda".
Eelmise päeva menüüsse kuulusid muuhulgas näiteks valge sai (mida me reaalselt mitte kunagi ei osta!) ja riis lihtsa ahjukana ja kurgisalatiga. Võistluspäeva hommikul kaerahelbepuder banaaniga. Mu suur hirm oli, et äkki ei pea seedimine vastu, seega mõtlesime hoolega läbi, mida tarbida julgeme ja et hommikusöögi ja stardi vahele jääks piisavalt aega.
Stardi ootuses
Stardi eel olin väga ärev, aga tundsin end füüsiliselt hästi. Kui siis see tuntud Tartu maratonisarja muusika mängima hakkas ja me stardikoridoris liikuma saime, tuli korraks küll selline tundepuhang peale, et "ma päriselt ka olen siin praegu ja alustan poolmaratoni distantsi?!". Samm läks kohe kergelt ja mõnusalt. Hoidsin regulaarselt silma peal kellal, et ma suurest elevusest tempoga üle ei pingutaks. Eesmärk A täitmiseks oleksin pidanud kogu distantsi jooksma keskmise tempoga 7.07 min/km ja eesmärk B jaoks 7:35 min/km. Sügisjooksul 3 nädalat tagasi tuli 10 km keskmiseks tempoks 6:55, seega teadsin, et kuskil 7:00-7:10 kandis hoida võiks vähemalt 10 km olla täiesti tehtav.
Külmas ilmas hädavajalik soojendusvõimlemine stardikoridoris
Esimese kilomeetriga jäi selja taha 2:50 finišiajaga liikuv kõnd-jooks grupp ja tunne oli mul väga hea. Esimeses joogipunktis haarasin laualt väikse spordijoogi, mis minu üllatuseks oli soe (väga tervitatav, kuna ilm oli kõle - kuskil 6 kraadi ringis). Kolmanda kilomeetri täitumisel seisid raja ääres kaks naist, kes hüüdsid jooksjatele ergutuseks "ainult 18 kilomeetrit veel!". Seitsmenda kilomeetri lõpus ühinesime me Eedenis juures maratonijooksjatega, kes olid Ihastes pika tiiru juba jooksnud, seega edasi oli rahvast rajal veidi rohkem.
Umbes-täpselt poole peal jõudsime taas kesklinna, Kaarsilla juurde, kus nägin Liinat ka ergutamas. Tuju oli mul superhea, nautisin jooksu mõnuga. Paar kilomeetrit hiljem oli surnuaia tõus, mis sundis mind esimest korda ka kõndima. Poole mäe peal hakkas paremas küljes jubedalt pistma ja võtsin hästi rahulikult - hingasin hästi sügavalt läbi kõhu ja kui mäest üles jõudsin, oli mul geeli võtmise aeg ka, seega otsustasin veel pisut kõndida.
Kaarsilla juures, umbes poole distantsi peal
Kuskil 16.-17. kilomeetri kandis oli kõige raskem. Dendropark ja Supilinn. Supilinnas oli valdavalt isegi tore, aga ühel laiemal tänaval oli no selline vastutuul, et mõtlesin, et kas tõesti liigun nii aeglaselt, et isegi kõndides oleks kiirem. Suutsin vastu pidada. Siis aga tuli kurvi tagant mingi väike mäeke, mida ma ei osanud oodata, ja see sundis mind mõned kõnnisammud tegema. Olin nii väsinud juba. Minu kõrval oli veel üks tüdruk, kes samuti korraks kõndis ja vaatasime üksteisele mõistvate nägudega otsa justkui öeldes "kes selle neetud mäe siia veel pani".
Loomulikult oli raja kõige jubedam osa 19. kilomeetril Lossi tänava tõus, aga ma juba teadsin, et seal minust jooksjat küll ei ole. Jooksin äkki 20-30 meetrit ja võtsin rahuga kõnnisammule. Üles jõudes oli seal kohe ka joogipunkt, aga ma otsustasin võtta taskust viimase planeeritud geeli ja allesjäänud 2 km ära kannatada sellega ja teadmisega, et kohe varsti saab see asi läbi. Toomemäel oli tegelikult tore, aga olin juba väga-väga läbi. Tähetorni juures seisis helkurvestiga vabatahtlik, kes hüüdis kõigile möödujatele, et siit edasi on ainult allamäge. Otsustasin teda uskuda ja panin natuke tempot juurde.
Kui Vallikraavi tänavalt alla jõudsin ja Küüni tänavale keerasin, olid raja ääres teiste seas häält tegemas Elise, Merli ja Rauno, keda oli tõesti väga hea meel tol hetkel näha. Viimased sada meetrit. Seitsekümmend viis. Viiskümmend. Juba keeran punasele vaibale ja näen finišikaart. Jooksin mõnusal kergel sammul finišist läbi ja tundsin, et kõik on hästi. Ma tegin ära selle 21,1 km ja ma olen elus. Mu jalad ei tudise, pole krampe ega midagi. Ainult ilus kuldne medal kaelas ja juba kallistamegi Marttiga, kes finišeerus napilt 2 minutit enne mind.
Õnnelikud poolmaratoonarid
Minu ametlikuks ajaks tuli 2:38:22, seega sai ilusti täidetud eesmärk joosta poolmaraton alla 2h 40min. Ja pärast võtsime terve hunniku sushit, sõitsime Liinaga meie juurde ja nautisime õhtut!
Mis edasi? Kindlasti tahan poolikut veel mitu korda joosta. Täismaratonini läheb veel aega, aga ma ei välista, et ka selle kunagi ära teen. Selleks tuleb aga kordades rohkem trenni teha ja ma ei ole veel kindel, kas olen selleks valmis. Eks aeg näitab.
Aitäh kõigile kaasaelajatele nii treeningperioodil, võistlusel raja ääres kui pärast õnnitlusi jagades. Sõprade-lähedaste tugi on sellisel teekonnal kõige olulisem asi ja ma poleks seda üksi kindlasti suutnud. Eriti muidugi Martti, kellega me kogu suve selleks asjaks trenni tegime! <3
.jpg)
