Maailmakoristuspäev

 Andsime Elisega oma panuse ja käisime hurda pargist ja selle ümbrusest suitsukonisid korjamas. Mõtlesin pärast kokku ka lugeda, aga need haisesid nii julmalt, et ma ei suutnud. :D

Setomaal

Lõunaeesti kultuurigeograafia aine raames käisime grupiekskursioonil Setomaal, mis oli tõeliselt põnev, hariv ja äge. Külastasime igasuguseid erinevaid kohti, jalutasime külakestes, surnuaial, kuulasime lugusid seto traditsioonidest ja saime kuulda ka seto muusikat ja süüa päris seto toitu.

Vahva majake vaatetorni juures

Tsässon

Obinitsa silt :D

Meile esineti mõnusa seto muusikaga

Tuulikute ja "ö" maal

Juulikuu keskpaigaks olid asjad koroonaga juba niivõrd rahulikumaks muutunud, et otsustasime oma rahad kokku kraapida, endale telgi osta ja paariks päevaks Saaremaale puhkama sõita. Meie retk algaski reede varahommikul.

Olime juba esimeseks päevaks mitmeid tegevusi planeerinud, seega ärkasime varakult ja võtsime suuna Viljandi peale. Viljandis oli üks vahva pagaritöökoda, kust saime juba kell 8 sooje maitsvaid pirukaid, millega oli väga mõnus teekonda Pärnu poole jätkata. Pärnus tegime suuremad söögiostud ning võtsime suuna Virtsu poole, et praamiga Muhumaale sõita.

Praami peal oli väga tuuline

Muhu saarel külastasime Muhu muuseumi, mis oli super! Minu lemmikosa oli loomulikult rahvariiete näitus, aga kogu ülejäänud muuseum oli ka vahva. Erialast huvi pakkus loomulikult vanaaegne klassiruum, kus olid seintel vanad Eesti kaardid. Veel käisime Muhu puidutöökoja poes, kust ostsime endale kauaigatsetud puulusika.

Vanaaegne õmblusmasin Muhu muuseumis

Muhu muuseumi hoonete vahel

Minu üks lemmikuid - rahvariiete näitus

Ja loomulikult klassiruum vanade kaartidega!

Saaremaal olime esimesel päeval plaaninud käia Koigi rabas. Ma ei ole kunagi sellises rabas käinud nagu oli Koigi raba. Mandril olevad rabad on ikka täitsa teistsugused nii looduse poolest kui ka selle poolest, kuidas raba läbida saab. Algul jalutasime mööda kitsast rada, mis läks kadakate ja põõsaste vahelt - no nii Saaremaa tunne tuli peale! Natuke oli laudteed, aga üsna suur osa rajast läks mööda mingeid jube ebamugavalt kõnnitavaid metallplaate. Palju ei puudunud, et ma oleksin oma jala seal välja väänanud. Natuke oli kahju, sest ei saanud nii palju nautida ümbritsevat loodust, kuna peamise tähelepanu võttis enda alla see metalltee (kui enda jalge ette ei vaadanud, koperdasid kohe).

Kitsuke rada kadakate vahel

Koigi rabas metallteel

Koigi raba vaatetornis

Ilm oli väga tuuline ja vahepeal tuli natukene vihma ka, aga kõige hullemaks läks ilm õhtupoole. Ööbimiskohaks valisime Saaremaa põhjakaldal Tahkuna rannas asuva RMK puhkekoha. Kuna vihma tuli juba parasjagu, panime esimese asjana kohe telgi üles. Seejärel oli muidugi õhtusöögi aeg - selleks olime kaasa ostnud ühekordse grilli ja lambasoolevorstikesi. No ausõna - mina ei tea, kuidas me kunagi oma autoreisidel nende grillidega kõik söönuks saime, sest meil see grill küll vaid kergelt sussutas. Panime ta katusega grillikohta ja kuidagimoodi saime oma 10 vorstikest ikka valmis. Lõikasime mitu tomatit ja väikest kurki kõrvale ja kõht saigi täis.

Tahkuna ranna telkimiskoht

Enne, kui ma grilli kuidagi tööle sain, tahtsin ma oma paljaid jalgu liivast puhtaks teha ja sokid-jalanõud jalga panna, sest külm ja märg oli olla. Loomulikult oli mul vaja seda meres teha, mis oli jube halb idee. Jalad puhtaks ei saanud (pigem läksid veel liivasemaks) ja väikesest vihasööstust grilli (ja ilma jne) peale lendas üks mu jalanõu puu otsa. Martti ronis sellele paduvihmas järgi ja tõi alla tagasi (ma ausõna olin ise valmis sinna minema, aga Martti oli pikem ja ulatas paremini ja ta ei lubanud mul minna).

Kogu öö sadas täiega vihma, mis äratas mind mitu korda öö jooksul üles. Mulle väga meeldib vihmakrabin telgil, aga tol ööl oli seda liiga palju ja liiga tugevalt. Hommikuks läks õnneks ilm ilusaks ja saime telgi päikese käes enam-vähem ära kuivatatud. Sõime hommikust ja veetsime natuke niisama aega raamatute seltsis kuni telk kuivas. Üheks kindlaks tegevusplaani punktiks oli ka Panga pank - kuidas sa käid Saaremaal ja ei külasta Panga panka?! Pank oli ilus, ilm oli kena, aga jälle - jube tuuline. Panga pangal sõime ka lõunaks suppi.

Taamal Panga pank

Lõunaks oli maitsev supp

Seejärel käisime Käilas autot tankimas ja poes ning sõitsime Sopi metsaonni juurde, kuhu panime taas telgi üles. Tahtsime lihtsalt üht mõnusat logelemise päeva, istusime pisikesel lagendikul tiheda metsa vahel, lugesime raamatuid ja nautisime suvist ilma. Ausõna, mul oli teisel õhtul parem tuju! Aga see neetud grill ei läinud jälle põlema (tegelikult läks ta seekord veel kehvemini). Ma tegin oma varba grillinurgaga katki. Martti aga suutis selle grilli kuidagimoodi tööle saada ja saime siiski jälle vorstikesi. Ülejäänud õhtu mööduski raamatute seltsis kuni uni peale tuli.

Mõnus raamatulugemine Sopi metsaonni juures

Grillimeister valmistab õhtusööki

Kolmandal päeval sõitsime Sõrve säärele, kus jätkus tegevust kauemaks. Loomulikult külastasime Sõrve tuletorni ja selle juurde kuuluvat muuseumi. Jalutasime ka Sõrve sääre päris tippu ja mina koorisin jalad taas paljaks ja jalutasin sääre tipust edasi merre - see oli kuidagi äge tunne. Seal olime otsustanud ka kohalikus restoranis mõnusa lõuna süüa. Tol päeval oli kalameestel õnnestunud merest püüda lestakalasid ning neid me maiustasimegi. Seejärel sõitsime Kuressaarde ning vaatasime üle Kuressaare linnuse pargi. Õhtul oligi aeg praamiga taas mandrile sõita ja koju suunduda.

Tuletorni tipus! (248 trepiastet)

Vaade merest Sõrve tuletorni poole

Sealpool on Vesitükimaa laiud ja ...meri

Maitsev lõuna Sõrve säärel

Tegelikult olime planeerinud veel mõningaid tegevusi, aga olime oma plaanides vabad ja kui tundsime, et ei jaksa seekord sinna kohta minna, jätsimegi vahele. Siis on põhjust ka mitu korda tagasi tulla, et kõik kohad ikka läbi saaksid käidud. Kokkuvõtteks oli väga mõnus väike reis :)

Päikeseloojang Kuivastu sadamas

Jaanipäevapuhkus

Sõitsime esmaspäeval Lagedile, et veeta 5 päeva Lagedil/Tallinnas/Muugal ja lihtsalt natuke puhata (ausalt ka, see koroonaaegne kool võttis rohkem läbi kui tavapäraselt oleks võtnud ja minul oli 2 nädalat jutti olnud välipraktikad, seega mina vajasin seda puhkust küll täiega). Puhata saime muidugi üsna vähe, sest kõik need päevad olid tegevusi täis, aga väga mõnus ja tore oli sellegipoolest.

Esmaspäeval pidasime Lagedil Martti lõpetamise puhul väikese aiapeo. Teisipäeval oli muidugi jaanipäev, mis tähendas külalisi, palju süüa, lõket jõekaldal ja nii edasi. Mõnus oli - ilm oli super (ehk isegi natuke liiga palav).

Kolmapäeval aitasime Lagedil mõningaid töid teha, kastsime maasikaid ja vaarikaid ja natuke chillisime jõe ääres ka (lugesime raamatuid). Jube palav ilm oli, seega loomulikult vesi kutsus ja käisime palju jões ka. Kahjuks ujumisriideid kaasas polnud, aga sellest polnud midagi. Mõnusaks jahutuseks oli ka lihtsalt tammi parandamine/ehitamine, et ujumiskoht natukenegi sügavam oleks. Ahjaa, autot pesime ka (see tähendas suuremas osas veesõda jääkülma vee ja survepesuriga).

Neljapäeval käisime poes ja üritasime mulle päevitusriideid leida, aga igal pool olid selle lollaka lõikega, mis praegu jube moes on ja mulle ei meeldi see. Martti sai vähemalt endale ujukad. Ja Rivolt lõpukingiks uue telefoni (jah, ma olen natukene kade). :)

Reedel oli ema sünnipäev. Läksime talle (ja Ramsesele, kes oli eelmisel õhtul/öösel sinna jõudnud) Muugale järgi ning viisime ta üllatusena loomaaeda. Olime mõnusa pikniku ka kaasa pakkinud ja veetsime seal vähemalt neli tundi. Päev oli megalõbus. Pärast läksime Muugale, grillisime vorstikesi ja täidetud lavashi ja nautisime ilusat ilma.

Sõbrapilt piisonitega

Piknikupaus

Marttil baka tehtud!

Aega võttis, aga lõpuks sai see läbi. Paar aastakest kauem kui nominaalaeg, aga mis siis! Tehtud ta sai ja pealegi oli lõpp väga tubli - lõputöö kaitsmise sai Martti "A"! Praeguse olukorra tõttu olid kõik lõpuaktused ära jäetud, mistõttu käisime tema ülikoolidiplomil järel lihtsalt mingis Delta kabinetis. Aga Martti pani ikka triiksärgi selga ja ma kinkisin talle hommikul nelgid ka, et oleks natuke lõpetamise moodi ning tegime TÜ peahoone ees ikka ilusaid pilte ka.

Palju õnne, kallis!

Tähistasime Liisiga Sheriffis

Ainus official pilt Martti lõpetamisest (UTTV videoaktuselt)

Hüdroloogia välipraktika #4 - Luhasoo oja kirjeldus

See oli välipraktika päev, mida ma kõige vähem ootasin (ja mul oli õigus - see oligi üsna jube). Hommikul sõitsime Pangodi järve lõunaosas oleva Hurda lahe juurde, kust algas Luhasoo oja. Ülesandeks oli siis matkata mööda Luhasoo oja äärt ning märkida ära kõik, mida näeme voolukiiruse, sängi jms kohta. Õppejõud oli meile algselt öelnud, et piisab sellest, kui kõnnime mööda teed, mis oja ääres kulgeb ja iga mõne aja tagant põikame oja juurde ja kirjeldame, mida näeme. 

Sääl ta voolab

Seda saime teha umbes 500 meetrit. Edasi teed enam ei olnud. Ragistasime siis lihtsalt mööda metsa ja maapind oli selline "mõnusalt" niiske ja pehme. Lõpuks jõudsime mingite suvilateni, kus siis üks vanamees oma aias hüüdis meid, et me sealt edasi küll ei läheks, kuna sealt algab soo. Einoh, tore küll. Ronisime metsast välja ja mees lasi meil läbi oma aia kuhugi suvilavahelisele teele minna. Kõndisime siis mööda teed edasi ja püüdsime taas jõe äärde jõuda kuskilt. See aga väga ei õnnestunud ja pealegi suubus oja varsti Matsi järve. Suubumiskoha juurde me ka ei pääsenud, sest see oli seal kõik ikka väga soostunud.

Ma just koperdasin ja Kristel püüdis pildile

Panime mööda heinamaid, põlde, metsa edasi. Aeg-ajalt üritasime oja üles leida, aga see oli kohati kinni kasvanud ja kohati lihtsalt nii tiheda võsa sees, et me ei saanud sellele lähedale. Lisaks kõigele ründasid meid sääsed ja eriti vastikud suured parmud, kelle tõttu ei saanud hetkekski seisma jääda (paar peatust päikesekreemi määrimiseks ja vee joomiseks siiski tegime). Kõige rõvedam koht oli üks MEGAtihe võsa/tihnik, mis oli lisaks veel hästi järsu mäekülje peal, millest pidime läbi ronima, et põlluservale jõuda, mida mööda saime maanteeni kõndida.

Mööda põlluääri kõndisime palju

Lõpuks kõndisimegi vaid mööda teid ja tegime paar põiget oja juurde, kus seda paremini teha sai. Matk oli... Üsna jube. Õnneks olin ma taibanud pikad püksid panna (kahel meist olid lühikesed püksid ja nende jalad olid VÄGA võsa poolt kriibitud ja sääskede-parmude poolt söödud). Matka lõpetasime enam-vähem seal, kus Luhasoo oja Peeda jõkke suubus. Sinna tuli õppejõud meile autoga järgi ja tõi meile jäätist ka :) Aga ausalt ka, seda päeva ma ei kordaks mitte kunagi enam.

Ootame lõpp-punktis

Hüdroloogia välipraktika #3 - järve sügavuse kaardistamine

Välipraktika kolmas päev oli kõige mõnusam ja chillim. Õppejõud sõidutas meid Küti järve äärde, kus panime kõigepealt kokku kummipaadi. Natukene oli jändamist kajaloodi ja muu värgi paadi külge saamisega, sest hüdro praktikat viib tavaliselt kaks õppejõudu läbi ja selle praktika osaga tegeleb üldjuhul see teine õppejõud. Sel aastal on aga praktika väiksemates gruppides ja õppejõud viivad eri gruppidel asja eraldi läbi. Ühesõnaga, asi päädis sellega, et tegime teise õppejõuga, kes oli meie kursakaaslastega Kurtnas, videokõnet ning saime seeläbi asjad õigesti paadi külge.

Videokõne abil atribuutikat kokku seadmas

Kristel ja Kaarel lähevad järvele

Kaarel ja Kristel sõudsid paadiga mööda järve, tehes iga natukese maa tagant peatuse ning mõõtes järve sügavuse. Meie Kadiga olime kaldal, tegime nende peatuspaikade umbkaudse joonise ja märkisime üles sügavused igas punktis. Nende põhjal pidime hiljem joonistama järvele samasügavusjooned.

Ilm oli megalt ilus ja päikeseline (ligi 30 kraadi). Kaarel ja Kristel olid peagi ujukate väel ja meie kalda peal ka enam-vähem sulasime. Töö oli iseenesest mõnus, ei nõudnud liigset pingutust (v.a Kaarlil, kes mitu tundi järjest paati sõudis).

Umbes pool tundi enne meie aja lõppu (kell 13.15 pidi järgmine grupp alustama) saime veel Secchi kettaga järvevee läbipaistvust hinnata. Secchi ketas on ümmargune ketas, mis on valgeks ja mustaks värvitud ning pika nööri otsa kinnitatud. Seda tuleb aegamööda vee alla lasta ning hetkel, mil ketast enam ei näe, nööri pikkus fikseerida, ketas välja tõmmata ja ära mõõta, kui sügaval ketas mittenähtavaks muutus. See ongi siis vee läbipaistvus. Seda tegime mina ja Kadi, et saaksime ka ikka järvel ära käia. Paraja ehmatuse osaliseks sain, kui keset järve olles kuulsin äkki "Hei!" ja nägin Kristelit, kes oli otsustanud värskendava supluse teha. :)

Kadi Secchi ketta nööri ja Kristeliga