Lubasin endale küll, et kirjutan sel aastal korralikumalt blogisse, aga algus pole vist just kuigi tubli olnud. Eks ma siis katsu seda muuta.
Igatahes on kätte jõudnud mu viimane päev Šotimaal ja leidsin aega, et kirja panna mõned seiklused nii seoses siiatuleku, kui ka siinolekuga.
Alustasin oma seiklust 21. jaanuaril kell 2 öösel. Kuna soovisin oma reisi võimalikult odavalt teha, ei olnud mul bussi valides eriti suurt valikuvõimalust, sest vaja oli siiski enne lennu väljumist Riiga jõuda. Seega sain Riia lennujaamas "mõnusad" 16 tundi passida. Kuna ma ei olnud eksamiks õppimise tõttu eelmisel ööl silmatäitki maganud ja ka sel ööl oli bussis magamisega kehvasti, üritasin lennujaamas veidi sõba silmale saada. Suutsin seal kõva pingi peal (käed kohvri ja kotiga ühenduses) magada võib-olla umbes kaks tundi.
Riia lennujaamas
Mu lend väljus kell 22 õhtul, nii et lendasin täielikus kottpimeduses. Esmakordne kogemus. Maandusin Glasgow International'is kell 23:15 kohaliku aja järgi. Idee oli leida üles bussipeatus, kust saaksin bussijaama sõita, kuna külmas ja pimedas seda teekonda jalgsi läbida oleks väga väsitav olnud (8-9 miili, umbes 13,5 km). Leidsin bussipeatuse ja buss oli juba ees, see läks õnnelikult.
All on Riia tuled
Jõudsin ilusti bussijaama, aga üllatus-üllatus - bussijaam on kl 23-6 suletud. Mis siis ikka, pidin õues ootama. Nüüd tundus päris loogilisena mõte, et oleksin võinud oodata lennujaamas ja alles mõne hilisema bussiga bussijaama sõita. Mu buss pidi väljuma kl 3:40, kell oli umbes 00:30. Sain seal sõbraks ühe nigeerlasega, kes elab Edinburghis ning rääkisime igavuse peletamiseks niisama asjadest.
Jääkülm öö Glasgow's
Kui ma lõpuks bussi peale sain, olin läbi külmunud ja isegi tunniajane bussisõit Perthi ei suutnud mind täielikult üles soojendada. Perth Broxden and Park bussijaama jõudsin kl 4:45 ja sealt oli mul viimased 5km kõmpida. Olin omale screenshottinud Google Maps kaarti, et teaksin, kuhu vaja minna, aga juba esimese ringtee juures olin üsna suures segaduses. Ainus silt, mis midagi näitas, ütles "Other road", niiet sellest eriti kasu ei olnud.
Peale mõneminutilist ringteel tiirutamist sõitis minust mööda üks auto. Nad jäid seisma ja küsisid, kas mul on kõik hästi ja et kuhu ma lähen. Nad olid väga armsad ja ma selgitasin neile, et kõnnin sõbranna poole. Ja siis nad näitasid üles šotlastele väga omast sõbralikkust ja lahkust ja pakkusid, et viivad mu autoga enam-vähem õigesse kohta ära. Olin nii liigutatud, et kinkisin neile tänutäheks ühe Kalevi šokolaadi, mis mul kohvris oli. Sedasi jõudsingi juba enne kl 5:30 Maria juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar