Nädal aega kaitseväge

Martti on nüüdseks juba nädal aega Kuperjanovi Jalaväepataljonis olnud. Oleme mõned korrad rääkida saanud ja nad on seal juba päris palju asju teinud. Kehaline koormus on päris korralik - 7-8 korda päevas 20 kätekõverdust ja hommikuti jooksevad, päeval palavaga marsivad ja harjutavad rividrilli jne.

Meil on Facebookis selline grupp, kus on Kupi ajateenijate naised ja seal siis arutame igasugu asju. Päris huvitav on, kuna igaüks saab oma mehelt erinevat infot ja kamba peale (meid on hetkel 14 seal grupis, umbes pooled vestlevad aktiivselt) saame päris korraliku infopagasi. Vahel kui olen Marttilt telefonis midagi küsinud, siis imestab, et kuidas ma neist asjadest nii palju tean :)

27. juulil lubatakse igatahes lähedastel külla minna sinna ja oleme Martti emaga arutanud juba, et kindlasti lähme. Maleva rühmajuhid lubasid ka, et kui soovin oma vabal pühapäeval Võrru minna, siis nende poolest sobib. Viime talle šokolaadi :)

Naljakas on see, et Martti aeti juba habet ajama, kuigi tal enam-vähem midagi ajada ei ole :D Aga seersant nõuab, et iga pisimgi karv oleks aetud :D Nii et habemeajamisasjad peab ka viima talle. Nüüd kui oma peaaegu olematuid karvakesi lõua pealt maha silub, hakkab seal võibolla mingi korralikum asi kasvama :D

Igatsen ja ootan juba 27. juulit!

XXVI Üldlaulupidu 2014

Eilse päeva pühendasime Mummi, Marise, Iona ja Alana Mayaga laulupeole. Hommikul kell 10 hakkasime juba vaikselt liikuma, tegime pika vahepeatuse Kadrioru pargis, kus Alana Maya sai pikalt mänguväljakutel mängida. Siis kõndisime mööda mereäärt, mis võttis ka päris pikalt aega, kuna kõik peale Mummi lõbustasid end liiva peale joonistamise/kirjutamisega, meres jalgupidi solberdamisega jms.

Peale kella ühte jõudsime Lauluväljakule, aga kuna väravad avati alles kell 14, siis tegime seal muru peal väikse pikniku ja ootasime. Pidime kokku saama kahe šotlasega, Colin ja Micheal, kes tahtsid meiega juttu rääkida ja teada, milline on Laulupidu eestlaste silme läbi.

 

Rongkäik jõudis Lauluväljakule pisut enne kolme ja vaatasime seda tükk aega. Märkasin teiste seas ka tuttavaid - Liisit, Marenit ja isegi üht õpetajat, kes polnud mitte meie kooliga koos, vaid mingi oma laulu/tantsurühmaga. Vahepeal käisime keha kinnitamas ja siis tagasi rongkäiku vaatama. Liisi, Mai-Liisi ja Mareniga hängisime ka vahepeal ning vahetasime muljeid.

 

Viimaks siis kell 21 algas kogu kontsert. Laulupeotuli, mis oli selleks ajaks läbinud juba 1000 km ja 7 maakonda, toimetati üles torni ja esimese laulu ajal süüdati torni tipus suur Laulupeotuli põlema. Laulupidu ise oli väga-väga tore ja läks väga südamesse. Eriti läks rahvas käima siis, kui tulid need ilusad ärkamisaja laulud "Ärkamise aeg" ja "Koit". Neid lauldi lausa kaks korda ja kutsuti laulu autorid ka pulti. "Koitu" laulis Tõnis Mägi teisel korral ise ning terve Lauluväljak laulis kaasa, see oli väga ilus.

 

Enne kahtteist natuke hakkasime tagasi jalutama. Päikeseloojang oli ilus ning tegime pilti mere ääres. Kõndimine oli väsitav, õnneks saime paa peatust bussiga, muidu oleksime päris ära surnud pärast pikka päeva. Mina jõudsin koju alles peale ühte öösel. Emotsioonid on aga ainult positiivsed ja väga vahva päev oli!
 

Martti lõpetamine

Reedel, 20. juunil oli Martti gümnaasiumilõpetamine. Mina koos tema ema ja vanavanematega istusime ka saalis aktusel, teised tulid kas kooli juurde õnnitlema või saime söögikohas kokku. Aktus oli ilus. Mõnusalt lühike kuidagi, kuigi lõpetajaid oli kolm paralleelklassi. Peale aulatseremooniat käisime veel väljas ringi, ma õnnitlesin Samueli, Liisat ja Railit. Gretet nägin ka ja sai paar sõna juttu aetud; nii kaua polnud üksteisega rääkinud :)

 

 

Ja täna varahommikul läks Martti kaitseväkke Võrru, Kuperjanovi Jalaväepataljoni. Näeme oktoobris. Mingu sul seal hästi, Tibu!

 

Bigpepa Rescue Service Camp

9. juuni hommikul olime Reeliaga teel Helsingisse, et seal rongi peale istuda ja Porisse sõita. Helsingis võttis meid vastu üks väga tore Soome Punase Risti vabatahtlik, kes oli juba kokku saanud ühe tüdrukuga Elevandiluurannikult. Vabatahtlik saatis meid rongile. Tamperes istusime ümber rongile, mis Porisse sõitis.

Esmaspäeva öö veetsime tegelikult Poris hotellis, kuna laager pidi algama alles teisipäeval. Hotelli saabus ka üks tüdruk Keeniast. Teisipäeva hommikul sõidutatigi meid laagri toimumispaika, milleks oli väike saareke Porist umbes 50 km kaugusel. 

(Pildil Reelia, mina ja Valerie Elevandiluurannikult)

Tutvusime teistega, panime hiiglasuurt ümmargust telki üles, mis oli paras katsumus ja vägagi naljakas ja tegime väikse tuuri laagripaigas. Esimesel päeval midagi väga suurt ei toimunud, peamiselt mõtlesime oma rühma lippu ja hüüet. 

See laager oli nimelt selline, et koosnes viiest alam-laagrist, kus inimesed olid vanuse järgi ära jaotatud. Meie olime 5. laagris, mis oli ühtlasi ka rahvusvaheline (kuigi välismaalasi oli vaid kaks eestlast, üks tüdruk Keeniast ja üks Elevandiluurannikult). Meid oli kokku 16, kogu laagris umbes 75.

Igat alam-laagrit juhtis 4 leader'it, meie omad olid Tytti, Minna, Matias ja Laura, kes kõik olid väga-väga toredad ja ägedad. Igal laagril oli oma värv ning kõik pidid kogu aeg kandma õiget värvi rätti (ümber jala, käe, pähe seotuna, kaelas vms). Meie olime oranžid :)

Teine päev (kolmapäev) algas kohe laagritevaheliste olümpiamängudega. Kuuenda võistkonna moodustasid laagritöötajad ( v.a leader'id). Tegu oli erinevat sorti teatevõistlustega ning muidugi anti mänguvahendeid vastavalt sellele, et nooremad said ülesannetega kergesti hakkama ja vanemad pidid pingutama. Näiteks pidi veega täitma kausi, mis oli eemal ning kõige väiksematele anti ämber, millega vett vedada ja 5. laagrile anti pisike tops. Laagritöötajad tegid muidugi sohki ning vedasid suure veeämbri (millest vett vedama pidi) teisele poole ja kallasid oma kausi täis ning sellest sai alguse üldine veesõda.

Viienda laagriga käisime ka köiega kaljult laskumas. Enamus oli väga hirmul ja said suure vaevaga tehtud asja. Mul läks see üsna libedalt, kuna olen säärast asja enne teinud. Igatahes olid kõik väga õnnelikud ja uhked, kui nad laskutud said ja jälle kahe jalaga kindlal maal olid. Kolmapäevaõhtul tegime ka lõkkeõhtu, kus grillisime vorstikesi, vahukomme ja pulla't. Neljapäev ja reede olid väga külmad päevad, eriti reede. Mõlemal päeval tegime sauna. 

Laupäeval, laagri lõpetamise päeval oli jälle imeilus ilm. Pakkisime asju, võtsime telgi maha jne. Lõpuks istusime kõik ringis ja saatsime oma nimega paberid ringis käima, kuhu igaüks kirjutas peale midagi head ja positiivset ning pärast said enda paberilt kõike lugeda, mis teised sulle kirjutasid. Lõpetamine oli armas ning lahkumine oli kurb, kuid kõik need toredad inimesed ja lahedad asjad, mis koos tegime, jäävad mulle meelde ja loodetavasti kohtume veel kunagi!

Supermassive Black Hole

Täna käisime Marttiga Kanutiaia Noortemajas kitarriõpilaste kontserdil, kus esines ka Laura (koos oma kaasõpilasega) :)

(foto: Leivo Sepp)

Viimased koolipäevad

On näha, et kool hakkab läbi saama, kui tunnid mööduvad nii:

Juhuks, kui video ei tööta: Last Days of School

Kuidas elad, Märjamaa?

Ma pole niiiiiiii kaua siia kirjutanud.

 

Reedest eilseni oli Roheliste Rattaretk ehk Kuidas elad, Märjamaa?

Meie seekordne seltskond sisaldas issit, Kajat, mind, Marttit, Laurat, Ramsest ja mingil määral ka Odet - ta oli koos oma kahe sõbraga enamuse ajast.

 

Laura ja Ramses olid teinud omale särgid kirjadega "Vedur" ja "Vagun" ning sõitsid kaunistatud tandemiga.

 

Matk sai alguse siis Märjamaalt. Esimene päev oli sõita ligi 60 kilomeetrit. Lõunapaus oli Tammes, kus lebosime mõnda aega ja tegime pilte ka. Esimene laagrikoht oli Varbola linnuses ja selle ümbruses. Natuke lärmakamate ja peohingelisemate inimeste laager oli linnuses, meie panime oma telgi püsti aga "pensionäride ja beebide" laagris. Esimesel õhtul oli meil veel nii palju jaksu, et käisime kontserdil, niisama ringi, mängisime Martti, Laura ja Ramsesega Aliast jne.

 

Teise päeva kilometraažiks oli kaardil märgitud 96 kilomeetrit, mis tundus üsna hirmutav. Mina ja Martti sõitsime seda teekonda ligi 12 tundi, jõudes laagrisse natuke enne üheksat õhtul. Olime lõpuks nii surmväsinud, et sõime vaid ja vajusime lihtsalt ära. Päev oli olnud väga päikeseline ja me mõlemad olime päris põlenud käte ja nägudega. Esimene teepool läks isegi üsna libedalt, peale lõunat oli aga valida, kas sõita 5 kilomeetrit otse laagrisse või teha umbea 40-45 kilomeetrine ring, mis oli ametlik rada ning me otsustasime ikka vapralt kõik läbi sõita.

 

Kolmas päev tuli 50-60 kilomeetri vahepeal midagi. Igatahes läks see tagantjärele mõeldes päris ruttu ja kolme-nelja vahel olimegi juba lõpus. Lõpetamisel anti välja Rattarüütli tiitel, mille sai issi :) Nii et järgmise aasta aega ehib meie kodu Rattarüütli rändmõõk. Lõpukontserdi andis Marko Matvere ja tema merelaulude saatel tähistasime retke edukat lõppu ja rüütliks löömist koogiga.

 

Retk oli väga väsitav, aga pean ütlema, et väga seda väärt. Olen iseenda üle uhke, et suutsin selle pika teise päeva vastu pidada, mis siis, et vahepeal tundus olukord üsna lootusetu :)