Rebaste ristimine informaatikute moodi

Neljapäeval oli informaatikute, matemaatikute ja statistikute rebaste retsimine. Või siis ristimine, minu meelest "retsimine" on küllaltki inetu sõna, mida ma suudan seostada vaid kunagise gümnaasiumis toimunud lagastamisega, mis polnud ausalt öeldes pooltki nii lõbus, kui see, mis meile siin ülikoolis korraldati.

Õhtu algus oli imeline - minu rühma viimaseks tunniks oli kõrgema matemaatika praktikum ning meie muidu väga-väga tore juhendaja armastab alati praksi lõpetada tunduvalt hiljem, kui ettenähtud :45. Ristimine pidi ametlikult algama 00, seega ega meil väga aega polnudki. Viskasime Hannaga oma arvutikotid Martti autosse ära, kuna nendega oleks äärmiselt ebamugav ja ebapraktiline mööda linna ringi joosta ning kogunesime instituudihoone ette.

Meid oli rühmade ja värvide kaupa ära jaotatud - inf1 ja inf2 rühmad (mina kuulun inf2-e) pidid riietuma roosaks. Paraku oli meid roosasid kohal kuskil 10 ringis, seega meie grupp tuli päris pisike. Ja nähtavalt roosa oli meist vaid üks, kes oli võtnud vaevaks minna Abakhani, osta jupp roosat kangast, lõigata sellesse auk ja visata üle pea. Aga ausalt, kaltsukates ei leidunud kuigi palju roosasid riideesemeid, millest mulle oleks kasu olnud (kõik olid särgid, mis niikuikii pusade-jopede alt välja ei paistaks). Ja ma käisin kolmes kaltsukas, mis Tartu kohta on päris hea.

Igatahes suunati meid edasi kuhugi suurde "muruauku". Ma isegi ei teadnud selle olemasolust. Seal korraldati meile kõigepealt väike soojendusvõimlemine/tants ning seejärel teatevõistlused. Kuna meid, roosasid, oli niivõrd vähe, pandi meid kokku rohelistega. Võistlused olid vahvad - joosta teisele poole, keerutada 10 ringi otsmik vastu labidavart ja joosta tagasi. Joosta sinna, puhuda täis õhupall ja järgmised kaks pidid selle oma kehasid kasutades katki tegema. Või siis igaüks pidi kirjutama teises otsas olevale paberile ühe sõna ritta ning lõpuks pidi sellest loogiline lause moodustuma.

Meie kõige roosam roosa

Yes, meie lause make'is täpselt nii palju sense'i :D

(Fotode autor Rasmus Saks)

Kui teatevõistlused läbi said, anti igale värvile paberi peal vihjeks pilt, kuhu järgmisena minema peab (kõik said erineva koha) ja algas maastikumäng mööda Tartut. Mingi vana kiriku (kloostri?) juures saime valida ühe poisi ja ühe tüdruku, keda mustade kilekottidega riietada-stiliseerida.

Edasi jooksime Püssirohukeldrisse, kus toimus midagi beer pongi sarnast, aga natuke teistmoodi. Seejärel TÜ peahoone taha, kus ausamba juures saime igaüks võtta purgist paberitüki, millele kirjutatud mingi sõna ning pidime seda pantomiimina ülejäänutele seletama (iga sõna ära arvanu sai lonksu Jägermeistrit :D ). Ma parem ei maini, mis sõna mina sain, aga võin öelda, et see arvati ära reaalselt sekunditega.

Edasi käisime Rüütli tänaval teise kiriku juures, kus mängisime "Ma ei ole kunagi..."-t, aga sedamoodi, et igaüks seisis kriidiga joonistatud ringi sees ja üks seisis meie ees (mitte ringi sees) ja ütles midagi, mida ta pole kunagi teinud ning need, kes olid seda asja teinud, pidid ringides kohad vahetama. Ees seisja pidi samal ajal omale mõne ringi krabama, kus seista ja ette tuli uus inimene.

Viimaseks käisime kaubamaja juures oleva pinksilaua juures ning saime seal kätt proovida päris beer pongis. See oli minu jaoks esimene kord seda mängida ning suutsin kaks korda pinksipalli teisele poole topsi visata :)

Tagasi Liivi 2 juurde ja seal saime veel soojenduseks tantsida. Mitte et meil külm olnuks. Ning siis oligi aeg suunduda ristimispeo kohta, kus andsime ka rebastevande. Ma pean ütlema, et kuigi ma koolipäeva jooksul kaalusin paar korda, et äkki ei lähe ristimisele, siis olen ülimalt rahul, et ikkagi läksin. Mega õhtu oli.

Esmakursuslaste konverents

10:08

Me oleme kohal (mina ja Hanna jõudsime tglt mingi tund aega tagasi siia juba). Bronnisime omale kohe tagumises reas kohad ära, et oleks fun. Siis anti meile süüa (yaass). Algul mõtlesime, et mingi soolaküpsised ja kohv jne, aga tegelt mingi korralik catering oli kohal - quiche'i, croissant'i, kahte eri kooki jne.

10:17

Meile tehti juba kitarri ja tantsuga sissejuhatus. Vist tuleb isegi suht tore päev.

11:31

Tegin Kerttule patsi. Hanna käis kohvi joomas. Tagasi tulles kaebas, et audikas pole õhku. Sorry et kõik ära imesime :d

11:50

Vahepeal oli suht igav ja me snappisime Kerttuga, kuna me avastasime täna hommikul, et meil mõlemal on snapchatid.

 

14:58
Tegime mingeid grupitöid. Kuidas aega planeerida jne.

16:31

Programmijuht jutustab meile EAP-dest ja õppekavast. Mul asjad suht selged, seega pigem 9gag-imine ja passimine. Õhtul saab aga konverentsi aftekale!

17:40

Räägitakse tudengiorganisatioonidest. Ma olen seda juttu eri kanaleid pidi juba umbes miljon korda kuulnud, aga kuna ma saan siit autoga koju (ja siis lähme koos Hannaga aftekale), siis passin ikka ära.

Energialaks

Mul oli esimestel koolipäevadel hull energia igasugu asju teha, igale poole minna, kõigiga rääkida... Ja see energia pole ikka veel kuhugi kadunud!!! Ma tunnen end nii hästi ja tahaks lihtsalt KÕIKE teha, kõiki aineid võtta, kõik max punktidele läbida... Selline hea maailmavallutaja tunne on.

Olen siiani osa võtnud pea kõigist üritustest, mis huvi on pakkunud. Tutvumisõhtud kursakatega, lauamänguõhtu jm särgid-värgid. Tulemas on veel nii palju lahedaid üritusi.

Ma olen kandideerinud kahe organisatsiooni liikmeks. Mul on insta esimesest päevast peale tekkinud uusi sõprussuhteid koolis nii enda kursuselt kui kõrgemalt. See kõik on nii mõnus ja ma tunnen nagu ma võiks praegu Everesti tippu ronida!

Tegus nädalavahetus

Esimene nädal informaatikat õppides on läbitud. Ei kahetse hetke seisuga eriala vahetamist ega uue eriala valikut. On olnud päris huvitav, samas pole me kindlasti keeruliste asjade juurde veel jõudnudki.

Kuna Liisi elab nüüd samuti Tartus, veetsin suure osa sellest nädalavahetusest temaga. Eile oli meil Marttiga väga autosõidurohke päev, kuna sõitsime ligi kolm tundi Kullamaale, et võtta seal osa sõprade kiriklikust laulatusest ning seejärel sõitsime kolm tundi tagasi ka. Õhtul läksin Liisi kutsel talle külla ning peale seda, kui Liisi oli mulle hunniku praekartuleid sisse surunud, otsustasime välja minna.

Ütleme nii, et see õhtu läks sujuvalt öösse üle ja me ei olnud lõpuks enam kuigi adekvaatses olekus. Aga meil oli superlõbus ja leppisime kokku, et lähme täna Lõunakeskusesse. Mille mina muidugi ära unustasin. Meenus see alles siis, kui mind kell 12 telefonikõnega üles aeti.

Lõunakas veetsime kuskil kolm-neli tundi ringi shopates ja jätsime mõlemad päris arvestatava osa oma viimasest palgast sinna... Kui olin juba ligi kolmveerand tundi kodus olnud, sõitis Liisi rattaga minu juurde ja me käisime veel toidupoes. Ja see oli naljakas, kuna Liisi sõitis reaalselt teise linna otsa, et minuga koos toidupoodi minna, aga meil oli nii tore! :)

Muudatused ja uus elu

Ja ülikool ongi uuesti pihta hakanud! Nagu mitmed sõbrad-sugulased juba teavad, siis tegelesin sel suvel eriala vahetamisega. Endise ajakirjanduse asemel asusin õppima informaatikat. Eriala vahetamises polnud minu jaoks mitte mingit stressi või muretsemist, mis siis, et pidin kõigi teiste ülikooli astujatega võrdselt alustama. Nimelt on Tartu Ülikoolis selline tore võimalus, et kui oled oma riigieksamid piisavalt hästi sooritanud ja sisseastumispunktid, mis eksamitulemustest arvutatakse, ülevatad 80 punkti piiri, oled automaatselt erialale vastu võetud. Olenemata sellest, kui palju inimesi su ees veel kandideerib. Ja kuna minu eesti keele ja (laia) matemaatika eksamid olid piisavalt heade tulemustega, sain murevabalt terve suve töötamisele keskenduda ja ei pidanud hirmuhigi valama ja pead vaevama, et kas ikka saan uuele erialale sisse.

Miks otsustasin vahetada? Olen eluaeg kirjutamist armastanud, seega mõtlesin, et ajakirjandus oleks huvitav ala ning midagi, millega tahaksin vast tulevikus tegeleda. See oli kindlasti huvitav ja ma ei välista võimalust, et ma ajakirjanikuks ei saa, aga ausalt - see lihtsalt polnud minu jaoks. Ma ei tundnud terve esimese semestri, et ma midagi peadpööritavalt uut juurde õpiksin. Ja ometi käisin ma ülikoolis! Martti seevastu tuli õhtuti koju ja rääkis oma hirmsatest kõrgema matemaatika tundidest ja näitas vahvaid asju, mida oli programmeerima õppinud ja ma vaatasin ja nägin, et tema õpib nii palju lahedaid asju. Kasulikke asju. Ja kes ütles, et ma kunagi informaatikaharidusega ajakirjanik ei või olla? Igatahes kevadel võtsin mõned informaatikaained ja lõpetasin programmeerimise 3 EAP-se kursuse tublisti äragi.

Nüüd olen siis informaatikarebane ja paar päeva kooliski käinud. Ja siiani olen rahul olnud, kuigi algus on minu jaoks kohati igav olnud, sest loengust loengusse pean kuulama väga sarnaseid punkti- ja hindamissüsteeme, mida iga aine õppejõud kohusetundlikult üle seletab. Ja ÕISis orienteerumine. Mul on kõik selge, mulle pole vaja näidata, kuidas ainetele registreeruda. Aga eks ma siis jätan vist mõne tuutoritunni vahele, kuna need on suunatud pigem neile, kes ülikoolielust veel kuigi palju ei tea... :)

Stereotüübid toidupoes

Olen viimased 4,5 kuud töötanud toidukaupluses klienditeenindajana. Lihtsalt suvise tööotsana, ei midagi rohkemat. Sellegipoolest olen nende mõne kuuga saanud piisavalt kogemusi, et oma maailmapilti tööturust avardada. Teenindaja töö ei ole hoopis mitte kergete killast ning kindlasti liiga vähe tunnustatud. Selles postituses aga tahaksin kergelt humoorikas võtmes välja tuua mõned klientide tüübid, keda tihtipeale valmistoidu leti ääres kohanud olen.

Vaatlejad. Tavaliselt näiteks lapsekäruga noorem/varases keskeas naisterahvas, üksik vanamemm või teismeeas tüdruk/poiss. Klient jalutab leti äärde, vaatab tükk aega salateid, sooja toitu ja grillitud tooteid, teeb näo, et mõtleb hirmsasti, mida küll tahta. Kui juurde astuda ja küsida, mis soovi on, siis nad kas naeratavad (või ei naerata) ja lahkuvad sõnagi lausumata, Üldiselt pole mul selliste vastu eriti midagi, aga mõnikord mõtlen küll, et pagan, see nende vaatlemine tõmbab mu tähelepanu neile, kuna äkki nad soovivad midagi ning ma ei saa teiste tööülesannetega samaaegselt tegeleda. Näiteks tuua salateid juurde, marineerida liha või pakendada kala.

Kiirustajad. Tavaliselt viisakas riietuses/ülikonnas (pooltel kordadest ka telefoni otsas olevad) meesterahvad või lihtsalt endast heal arvamusel inimesed. Nad tulevad pigem kiirel sammul leti äärde, ei ütle isegi "tere!" mitte, vaid asuvad kohe oma tahtmist lajatama. Kui mina julgen peale nende "300 vinegretti!" neile "tere!" öelda, siis ühmavad midagi vastu ja ootavad, et ma juba salatit tõstma hakkaksin. Kindlasti pole neil ju nii hirmus kiire, et ei jõuaks isegi neid teenindavale inimesele "tere" öelda? Või kui on, siis võiks enne lahkumist vähemalt kiire "atäh" öelda või sekundiks naeratadagi...

Jutustajad. Tavaliselt lastega emad, vanapaarid, üldse vanemad inimesed. Seda tüüpi kliendid ütlevad alati lahkesti "tere!", enda soove esitades ütlevad "palun" ja "aitäh" ning vahetevahel viskavad teenindamise ajal mõne humoorika killugi. Kui sinki sai soovitud 400st grammist 30 g võrra rohkem, siis rehmavad käega ja ütlevad, et las olla pealegi, küll ma need kaks üleliigset viilugi ära söön. Termokoti pakkumise peale ütlevad viisakalt "ei, aitäh, õues on soe, vast ei jahtu nii ruttu ära" või "võiks küll, söömiseni läheb veel aega". Erinevalt eelmise tüübi "ei" või "jah" asemel.

Muidugi on inimesi, kes on kuskil erinevate tüüpide vahepeal, aga need kolm on sellised kõige üldisemad, mida oskan välja tuua. Kuna olen kaubanduses väga värske, siis olen enda jaoks palju tähele pannud, millele enne siin töötamist poleks osanud mõeldagi.

Linnanmäkis hirmudest üle saamas

Juulis olime broneerinud omale ühepäevase Helsingi-kruiisi. Nimelt oli mul plaanis viia Martti Linnanmäki lõbustusparki, et aidata tal tema ekstreemsuste-kõrguse-hullumeelsuste-kiirete/raputavate asjade hirmust natuke üle saada. Mina olin Linnanmäkis juba kaks korda käinud ning tundsin neid atraktsioone üsna hästi, seega oskasin ma leida alustamiseks natuke rahulikumaid ja toredamaid kohti.

Esimesena käisimegi Ameerika mägedel. Rongi istudes oli Marttil küll vist selline nägu, et ta tahaks koju teki alla peitu joosta, aga ta leppis siiski sealistumisega. Kui sõit lõppes, arvas ta aga, et polnudki nii hull, kui ta oli kartnud, ja et võib isegi veel mõnele sõidule minna. Käisime kärestikulisel jõel suurte kummituubidega sõitmas. Ja mingi keerutava värgenduse peal, kus me mõlemad lihtsalt südamest naersime samal ajal kui teised hirmust karjusid. Ma ei saanud, lihtsalt nii naljakas hakkas mingi hetk ja siis unustas Martti ka hirmu ja naeris kaasa.

Vahepeal sõime jäätist (kuna ilmataat oli meid õnnistanud erakordselt sooja päevaga) ja käisime suveniiripoes lihtsalt ringi vaatamas. Ja suurel vaaterattal käisime ka, kuna see on selline must-do lõbustuspargis. Õhtupoole olime juba surmväsinud ja jõudsime viimaks sadamasse tagasi. Olime nii õnnelikud, kui Tallinnas Taxify meid kodu poole sõidutas.