Kakskümmend ja kuusteist

Mis siis eelmisel aastal head ja huvitavat juhtus ning kuidas jään 2016ndat meenutama?

2016 oli minu jaoks suur muutuste aasta. Aasta algas sellega, et kihlusime Marttiga. Muidugi oli abiellumine üks suuremaid otsuseid, mida ma siiani oma elus teinud olen. Aga siiani küll midagi kahetseda ei ole ja elu on ikka lill edasi.

Teiseks väga suureks muutuseks oli ülikoolis eriala vahetamise kasuks otsustamine. Ja saan 100% ausalt öelda, et tegu oli õige otsusega. Reaalselt septembrist saati, mil uuel erialal alustasin, olen olnud pidevalt energiat ja indu täis, otsinud omale uusi asju, millega tegeleda, tundnud rõõmu kooliskäimisest... Ma arvan, et ma poleks seda iial uskunud, et tunnen end informaatikas nii koduselt.

Muidugi on 2016. aasta toonud minu ellu väga palju toredaid ja armsaid inimesi. Alustuseks muidugi need kursakaaslased, kellega suhtlen - kohe alguses tekkis meil ülimõnus neljane grupp, keda isegi mõned kõrgemate kursuste tudengid vaatasid ja ütlesid, et nii lahe nelik on meil.

Mingi hetk tekkis mul veel teinegi nelik neist tüdrukutest, kellega koos sattusime K-tähega algavate perekonnanimede tõttu samadesse praksirühmadesse. Sealt jõudiski mu ellu Claudia, kes on tõesti nagu minu teine pool (sõbra mõttes siis, eks). Ma ei ole kunagi näinud inimest, kes oleks rohkem minu moodi. Meil on kõige haigemad asjad täpselt samad (nt täpselt sama veregrupp või siis fakt, et me mõlemad oleme jalgrattaga kukkudes murdnud rangluu parema otsa) ja meie mõtte- ja huumorimaailma töötab hirmuäratavalt sarnaselt.

Minu nunnu

Samuti olen alates erialavahetusest olnud väga involved igasugu organisatsioonidega - Microsoft User Group, Microsoft Partner Students ja Geeks on Wheels (sest GoW kevadtuuri peakorraldajaks saamine mahub ka veel eelmise aastanumbri sisse). Seoses nende toimetustega olen tutvunud veelgi rohkem ägedate inimestega ja tunnen, et olen leidnud omale mingi koha siin ilmas.

Muid vahvaid tegemisi eelmisest aastast:

• Käisime Marttiga Imagine Dragons'i kontserdil, mis oli ülivinge
• Töötasin 5 kuud toidupoes pagari ja letitöötajana - kogemus, millest piisab juba ühe korraga
• Käisime Marttiga tõrvikutega öisel kanuumatkal - väga väga ilus
• Käisime Marttiga Helsingis Linnanmäki lõbustuspargis, kus Martti ületas natukene oma kõrgusekartust
• Sain 21 - nüüd võin kandideerida Riigikokku ja siseneda kasiinosse.

Uuele aastale astume sedapuhku vastu tühjade purkidega. Nimelt otsustasime omale soetada kaks nunnut klaaspurki, kuhu hakkame uuel aastal (peaaegu) iga päev poetama värvilisi sedeleid, millel kirjas üks hea/rõõmus/tore asi sellest päevast, et aasta lõpus saaks lugeda üht ilusat värvilist ja õnnest pakatavat purgitäit.

Samuti luban võtta käsile oma lugemise ning ületada eelmise aasta hädine raamatute arv (7). Selleks võtan appi Reading Challenge'i.

Aastavahetus 16 --> 17

See oli minu ja Martti esimene aastavahetus Tartus. Olime algselt küll plaaninud sedasi, et põikame Jõgevamaa Peipsipoolsest osast läbi, võtame sealt Claudia ning sõidame Tallinna tähistama, aga plaanid läksid veidi teisiti. Claudia jäi siiski oma vanaema juurde ja meie Tartusse.

Peale mõnusat õhtusööki jalutasime kahekesi Raeplatsi ja sealt edasi Emajõe äärde, kus pidi keskööl ilutulestik toimuma. Rahvast oli päris palju, isegi politseinikud olid väljas. Ja politseiautodega oli kaarsilla juures olev tänav kinni blokitud, et tihedalt üle tee sabivate inimestega õnnetusi ei juhtuks.

Kell aina lähenes uuele aastale ja viimased 10 sekundit loeti suure rahvamassiga koos alla nagu kuskil filmis. See tunne oli vahva. Ja siis oligi kogu Emajõe-äärne täis täpselt kell 00 suudlevaid inimesi, meile pritsiti suure hooga šampustki peale. Meeleolu oli inimestel ikka nii ülev kui veel sai - polnudki kunagi varem aastavahetust niimoodi linnas tähistanud.

Pärast käisime läbi Edisonist, kus oli palju Martti seltsikaaslasi. Jõime kumbki ühe kokteili ja rääkisime inimestega juttu ning kella 2 paiku otsustasime koju tagasi jalutada.

Laura 20 ja jõulud

Jõulud olid meie peres sel aastal hoopis teistmoodi ja seda mitmes mõttes. Alustuseks tähistasime jõule päev varem kui tavaliselt, 23. detsembril, kuna issi pidi juba 23nda õhtul Helsingi laevale jõudma, et Soome suusatama minna.

Teiseks langes seekordse jõululõuna/õhtusöögi shopping ja valmistamine meie, noorte õlule, kuna Kaja poleks oma opist taastumise kõrvalt lihtsalt jaksanud kõike teha.

Kolmandaks oli meie perekoosseis jõuluõhtul viie inimese asemel seitse - kuupäevamuutuse tõttu liitusid meiega ka Martti ja Kaspar.

Fake-24nda hommikul tähistasime loomulikult Laura 20ndat juubelit. Tüüpiline lauluga äratamine-kingitused voodis-tort ja kohv hommikusöögilauas. Ainult lipu heiskamine jäi seekord miskipärast ära...?

Pilt tehtud u kuu aega enne 20 aasta täitumist (foto: Leivo Sepp)

Millalgi päeval tegime ostunimekirja ära ning käisime Laura ja Kaspariga suurel poetiirul (Martti jäi koju tukkuma). Suure jõulueine saime valmis enam-vähem täpselt kl 16ks nagu planeeritud oligi. 

Korralik kõhutäis kõigil saadud, asusime vaikselt kinkide kallale. Olime noortega ("lapsed" on mul meie kohta juba imelik öelda) ette valmistanud neljasalmilise laulu pealkirjaga "Päkapikuaed", mille salmikaupa ette kandsime. Väga tore oli ja nalja sai palju.

Peale kingitusi pakkis issi veel oma viimaseid asju ja meie tegime omale glögi soojaks ning mängisime viiekesi Carcassonne'i, mida on nimetatud üheks paremaks lauamänguks maailmas. Saime Marttiga Lauralt ja Kasparilt jõulukingiks oma olemasolevale lisapakile seltsiliseks veel ühe lisapaki, seega saime seda mängu nautida vähemalt kaks tundi.

Carcassonne'i mängimas

21 - täis õnne ja naeru

Mu kasiinoikka jõudmise päev algas väga varakult ja väga suure üllatusega. Martti suutis end üles ajada VÄGA vara. Mina siis pikutasin voodis ja üritasin end tagasi magama sundida, aga uni oli juba otsustanud minna. Mõtlesin jupp aega, kas käia vetsus või ei, kuna see oleks veidi awkward, kui vetsust välja tulen ja Martti ootab mind... Noh lõpuks ma ikka käisin hästi kähku ära. Ja siis ootasin veel mingi forever voodis.

Kui lõpuks esikust kolistamist hakkas tulema, siis pigistasin silmad kinni ja ...teesklesin magamist. Ja siis kui nad (!) laulma hakkasid, tegin silmad lahti ja üllatus-üllatus, Liisi oli seal. Martti oli actually talle teise linna otsa järgi sõitnud, et nad saaksid mind koos üllatada. Ja neil oli 21 küünlaga tort ja puha (kuigi tordil oli neid vaid 3 ja ülejäänud 18 olid ümber tordi teeküünaldena, kuna muidu poleks tordist eriti miskit alles jäänud).

Kooli jõudes jätkus päev vähemalt sama armsalt. Claudia, Kerttu-Liis ja Monika olid kuskilt kunagisest vestlusest välja noppinud, et ma pole kunagi massaažis käinud ja kinkisid mulle tunniajase massaaži! See läheb realiseerimisele tõenäoliselt siis, kui eksamiperiood läbi saab.

Lahkusime Claudia ja Monikaga koolist tsipa varem, et minna minu poole. Paar tundi saime seal niisama oldud ning seejärel jalutasime Roomscape'i. Meil kõigil oli tegu esmakordse põgenemistoa külastusega, mistõttu olime võrdlemisi elevil. Ja see kogemus oli seda väärt! Enne tuppa sisenemist loeti sõnad peale, mida teha ja mida mitte ning lubati paar eset laua pealt kaasa valida.

Igaks juhuks väga detailselt ei räägi, järsku keegi kavatseb minna, aga ütlen üht - jube põnev oli. Algul oli päris hirmus, aga peagi oli juba lõbus ja irvitasime veriste jalgade üle, mida Claudia kaenlas kaasas tassis.

Õhtul käisime veel Marttiga Aasia restoranis söömas, mis oli mega mega hea.

Nüüd olen Microsofti Partnertudeng

Sain poolteist nädalat tagasi rõõmustava kirja, et olen valitud uueks Microsofti Partnertudengiks (ametlikult siis MSP - Microsoft Student Partner). Kandideerimiseks tuli esitada avaldus ja seejärel käia Microsoft kontoris intervjuul. Kokku valiti üle Eesti vaid 12 uut MSPd.

Laupäeval oli meil siis uute MSPdega väike tutvumine ja esimene koosolek. Sõitsime Janari ja Cardoga Tallinnasse Microsofti kontorisse. Meile tehti väike tiir MS kontoris ning seejärel istusime konverentsiruumi. Seal saime üksteisega tutvuda ja palju naerda ning meile tutvustati ka esimesi üritusi, mis meil tulevad (samuti panime paika, kes mida novembri teises pooles toimuva Tehnoõhtuga seoses teeb).

Peale äärmiselt inforohket koosolekut suundusime Zelluloosi bowlingut mängima ja pitsat sööma. Mina suutsin kõik kolm bowlingumängu kaotada, hurraa! Aga see-eest lõpetasin ühe mängu täpselt 66 punktiga, mille peale sain töötajate käest tasuta jäätise. Igatahes oli meil megafun ja usun, et sellest tuleb üks ülimalt lahe aasta.

Uus MSP tiim (pildi napsasin MSP FB lehelt)

Rebaste ristimine informaatikute moodi

Neljapäeval oli informaatikute, matemaatikute ja statistikute rebaste retsimine. Või siis ristimine, minu meelest "retsimine" on küllaltki inetu sõna, mida ma suudan seostada vaid kunagise gümnaasiumis toimunud lagastamisega, mis polnud ausalt öeldes pooltki nii lõbus, kui see, mis meile siin ülikoolis korraldati.

Õhtu algus oli imeline - minu rühma viimaseks tunniks oli kõrgema matemaatika praktikum ning meie muidu väga-väga tore juhendaja armastab alati praksi lõpetada tunduvalt hiljem, kui ettenähtud :45. Ristimine pidi ametlikult algama 00, seega ega meil väga aega polnudki. Viskasime Hannaga oma arvutikotid Martti autosse ära, kuna nendega oleks äärmiselt ebamugav ja ebapraktiline mööda linna ringi joosta ning kogunesime instituudihoone ette.

Meid oli rühmade ja värvide kaupa ära jaotatud - inf1 ja inf2 rühmad (mina kuulun inf2-e) pidid riietuma roosaks. Paraku oli meid roosasid kohal kuskil 10 ringis, seega meie grupp tuli päris pisike. Ja nähtavalt roosa oli meist vaid üks, kes oli võtnud vaevaks minna Abakhani, osta jupp roosat kangast, lõigata sellesse auk ja visata üle pea. Aga ausalt, kaltsukates ei leidunud kuigi palju roosasid riideesemeid, millest mulle oleks kasu olnud (kõik olid särgid, mis niikuikii pusade-jopede alt välja ei paistaks). Ja ma käisin kolmes kaltsukas, mis Tartu kohta on päris hea.

Igatahes suunati meid edasi kuhugi suurde "muruauku". Ma isegi ei teadnud selle olemasolust. Seal korraldati meile kõigepealt väike soojendusvõimlemine/tants ning seejärel teatevõistlused. Kuna meid, roosasid, oli niivõrd vähe, pandi meid kokku rohelistega. Võistlused olid vahvad - joosta teisele poole, keerutada 10 ringi otsmik vastu labidavart ja joosta tagasi. Joosta sinna, puhuda täis õhupall ja järgmised kaks pidid selle oma kehasid kasutades katki tegema. Või siis igaüks pidi kirjutama teises otsas olevale paberile ühe sõna ritta ning lõpuks pidi sellest loogiline lause moodustuma.

Meie kõige roosam roosa

Yes, meie lause make'is täpselt nii palju sense'i :D

(Fotode autor Rasmus Saks)

Kui teatevõistlused läbi said, anti igale värvile paberi peal vihjeks pilt, kuhu järgmisena minema peab (kõik said erineva koha) ja algas maastikumäng mööda Tartut. Mingi vana kiriku (kloostri?) juures saime valida ühe poisi ja ühe tüdruku, keda mustade kilekottidega riietada-stiliseerida.

Edasi jooksime Püssirohukeldrisse, kus toimus midagi beer pongi sarnast, aga natuke teistmoodi. Seejärel TÜ peahoone taha, kus ausamba juures saime igaüks võtta purgist paberitüki, millele kirjutatud mingi sõna ning pidime seda pantomiimina ülejäänutele seletama (iga sõna ära arvanu sai lonksu Jägermeistrit :D ). Ma parem ei maini, mis sõna mina sain, aga võin öelda, et see arvati ära reaalselt sekunditega.

Edasi käisime Rüütli tänaval teise kiriku juures, kus mängisime "Ma ei ole kunagi..."-t, aga sedamoodi, et igaüks seisis kriidiga joonistatud ringi sees ja üks seisis meie ees (mitte ringi sees) ja ütles midagi, mida ta pole kunagi teinud ning need, kes olid seda asja teinud, pidid ringides kohad vahetama. Ees seisja pidi samal ajal omale mõne ringi krabama, kus seista ja ette tuli uus inimene.

Viimaseks käisime kaubamaja juures oleva pinksilaua juures ning saime seal kätt proovida päris beer pongis. See oli minu jaoks esimene kord seda mängida ning suutsin kaks korda pinksipalli teisele poole topsi visata :)

Tagasi Liivi 2 juurde ja seal saime veel soojenduseks tantsida. Mitte et meil külm olnuks. Ning siis oligi aeg suunduda ristimispeo kohta, kus andsime ka rebastevande. Ma pean ütlema, et kuigi ma koolipäeva jooksul kaalusin paar korda, et äkki ei lähe ristimisele, siis olen ülimalt rahul, et ikkagi läksin. Mega õhtu oli.

Esmakursuslaste konverents

10:08

Me oleme kohal (mina ja Hanna jõudsime tglt mingi tund aega tagasi siia juba). Bronnisime omale kohe tagumises reas kohad ära, et oleks fun. Siis anti meile süüa (yaass). Algul mõtlesime, et mingi soolaküpsised ja kohv jne, aga tegelt mingi korralik catering oli kohal - quiche'i, croissant'i, kahte eri kooki jne.

10:17

Meile tehti juba kitarri ja tantsuga sissejuhatus. Vist tuleb isegi suht tore päev.

11:31

Tegin Kerttule patsi. Hanna käis kohvi joomas. Tagasi tulles kaebas, et audikas pole õhku. Sorry et kõik ära imesime :d

11:50

Vahepeal oli suht igav ja me snappisime Kerttuga, kuna me avastasime täna hommikul, et meil mõlemal on snapchatid.

 

14:58
Tegime mingeid grupitöid. Kuidas aega planeerida jne.

16:31

Programmijuht jutustab meile EAP-dest ja õppekavast. Mul asjad suht selged, seega pigem 9gag-imine ja passimine. Õhtul saab aga konverentsi aftekale!

17:40

Räägitakse tudengiorganisatioonidest. Ma olen seda juttu eri kanaleid pidi juba umbes miljon korda kuulnud, aga kuna ma saan siit autoga koju (ja siis lähme koos Hannaga aftekale), siis passin ikka ära.