Sünnipäevanädal

Ma ei ole bloginud juba üle 40 päeva. 40-päeva paast, hehe! Tegelikult olen kogu aeg tahtnud kirjutada, aga pole suutnud end siia klaviatuuri taha vedada, et oma mõtteid kirja panna. Kohusetunne küll torgib tagant, aga viitsimatus ei ole lasnud peale hakata. Õnneks olen vähemalt kirja pannud, millest kirjutada tahaksin või kirjutama peaks.

Novembri esimene nädal läks mul täielikult sünnipäevatähistustega täidetult. Õigel päeval suutis Martti mind üllatada sellega, et oli Claudiaga koos eelmisel õhtul küpsisetordi meisterdanud ja koos Liisiga äratasid nad mu kolmekesi üles. See oli nii nunnu. Tegelikult ärkasin ma juba 40 minutit enne nende äratust, kuna Tallinnast sain sünnipäeva-äratuskõne issilt-Kajalt-Ramseselt, mis oli ka armas.

Olin väga kaua aega kahevahel, kas pidada oma sünnipäeva mingi kambaga, aga viimaks mõtlesin, et see on hea võimalus sõpru külla kutsuda ja midagi lõbusat teha, nii et otsustasin ikkagi midagi korraldada. See polnud küll nii suur ja etteplaneeritud kui eelmise aasta pidu, aga ikka oli vahva. Tellisin kaks kringlit, tegin ise veel suupisteid. Tegevuseks siis Kinectimängud, lauamängud (Carcassonne, Ticket to Ride) ja õhtu lõpetasime ühe suure Jackboxi maratoniga.

Küpsisetorditegu

Õhtune küpsisetort

Ticket to Ride Ramsese ja Marttiga

Carcassonne'i seltskond: Liisi, Juta, Claudia, Laura, Kaspar

Tallinnas käisin oma sünnat tähistamas sünnipäevale järgneval laupäeval. Kuna käisin Räägus ühe teise ürituse (millest blogin ka lähemalt) vahepealt, siis tegime lihtsalt mõnusa õhtusöögi ja niisama olemise õhtu, kus jagasime, mis meie eludes viimasel ajal toimunud on.

Viimaseks oli veel tähistamine Kambjas, kuhu tulid lisaks juba sealsetele elanikele ka emme ja Laura. Väga mõnna ja armas oli. Kaspar ja Juhan joonistasid mulle paar pilti, kuhu nad väga püüdlikult sünnipäevasoove peale kirjutasid. Sõime ja jutustasime ja naersime, nagu ikka.

Ilusa ilma pühapäev

Hommikul ajasid mind üles päikesekiired. Mida? Jep, päikesekiired! Selle pideva vihma ja tuule vahele oli sattunud üks imeilus sinise taeva ja päikesepaistega päev. Sellist päeva ei tohtinud ju ometi raisku lasta! Vaaritasin hommikusöögiks grillvõileibu (mille käigus suutsin ma vähemalt poole juustust laua külge sulatada) ja olimegi valmis õueminekuks.

Kuna temperatuur polnud siiski just kõige soojem (12 kraadi), võtsime kõigepealt Coffee In'ist mõnusad joogid. Tõsi küll, mina ei võtnud sooja jooki... Aga hea oli mu kohvijook sellegipoolest! Läksime üle äsja avatud Kaarsilla ja jalutasime mööda ilusat pargialleed Emajõe ääres.

Täpselt nii kaunis oli ilm terve päev

Jõudsime juba Vabaduse sillani, sealt üle ja edasigi, kui tuli meile mõte osta poest üks saiapäts ja saiatükke partidele visata. Me polnud kumbki seda vist lapsepõlvest saati teinud ja see tundus nii tore. Parte Emajõe peal jätkus küll ja küll. Mõeldud-tehtud! Käisimegi ruttu Konsumis, jätsime sinna 41 senti ja tulime saiaga tulema.

Nii vahva oli! Parte oli seal ikka palju. Nad vahepeal läksid seal kaklema ka, ei tea, kas saia või millegi muu pärast. Samuti istus seal samas üks vares, kes üritas partide eest saia endale napsata. Ta oskas sellist trikki, et kui saiatükk alles kukkus, siis haaras ta selle õhust noka vahele ja istus seda mugima.

Suur Partide Saiasõda

Õhtuks ostsime omale natuke jäätist ja tegime mõnusa filmiõhtu. Vaatasime "Now You See Me" ja sama filmi teist osa ka. Tegu on lausa geniaalsete filmidega! Mulle küll meeldis esimene osa natuke rohkem, kuna see oli veidi arusaadavam - teine osa oli hästi täis topitud igasugu kraami ja pisut jäi segaseks. Igatahes soovitan soojalt!

Väike video meie mõnusast päevast

Riga GameCamp

Käisime Marttiga sellisel üritusel nagu Riga GameCamp ehk Riia mängude loomise hackathonil. Tegu on hackathonide sarjaga, kus osalevad inimesed Eestist, Lätist, Soomest ja Rootsist. Esimene üritus oli kuskil kevadel Eestis, aga siis me sellest veel midagi ei teadnud. Nüüd Lätis oli siis sarja teine hackathon. Järgmine on järgmisel aastal Soomes.

Osalejaid oli kokku 90 ringis, neist 19 Eestist. Minu ja Marttiga koos tuli ka mu kursaõde ja kaas-MSP Aleksandra. Kuna buss Riiga pidi Tartust väljuma ebainimlikult vara, otsustasime magamamineku asemel teha süüa, pakkida jne.

Jõudsime Radisson Blu Daugava hotelli kella 9-10 paiku, panime end kirja, saime oma kaelakaardid. Alguses, nagu hackathonidel ikka kombeks, oli paar avakõne ja ideede pitch. Nädal-paar tagasi olime Marttiga kodus naljatanud, et "mõtle, kui napakas oleks cookie clickeri stiilis vanaemadega kudumise clicker-mäng" (noh, kuna mulle meeldib käsitöö, eks). Viimasel hetkel otsustasime, et mis meil ikka kaotada on, teeme oma pitchi ära ja vaatame, mis saab.

Saimegi omale meeskonna kokku! Mina, Martti, Aleksandra ja kaks lätlast, kes meiega liitusid. Meie clickeri-idee arenes omavahelise arutluse käigus veidi teistsuguseks ja lõpptulemuseks saime päris normaalse plaani ja nüüd jäi üle vaid see mäng valmis teha!

48h progemist, digitahvlitega joonistamist, arutamist, vaidlemist, mõtlemist ja tegutsemist ning meie ees oli enam-vähem valmis mäng "Happy Grandma Simulator". Käes oli aeg viimaseks esitluseks. Olime peaaegu viimased. Mängude hulgas, mida enne meid esitleti, oli nii paremaid kui kehvemaid. Mulle isiklikult meeldisid kõige enam "Mosquito Racing, Super Amazing" (sääskede võidusõidumäng inimkehal), üks muusikateemaline mäng, mille nime ei mäleta praegu ja veel paar tükki, mis tundusid rohkem lihvitud.

Jõudis kätte tulemuste teavitamise aeg. Me ei oodanud sellest absoluutselt mitte midagi, kuna eelmisel õhtul mentorite kokkusaamisel olid mentorid meile öelnud, et see on väga huvitav idee, aga et mingit ärilist tulevikku nad sel väga ei näe (ürituse eesmärgiks on rahvusvaheliste firmade asutamine, mis siis arendaksid esiti oma mängu - 1., 2. ja 3. koha võitjad saavad firma asutamisel kohe mingi rahalise summa ka).

Ja lõpuks juhtuski siis nii, et žüriile meeldis meie mäng nii väga, et võitsime 1. koha! Hiljem selgitas üks žüriiliige, et tegu oli lihtsalt nii uudse ja ootamatu ideega, millist nemad veel näinud ei ole ja sellepärast arvavadki, et sellest võib täitsa asja saada. Uskumatu!

Esikolmik

Martti ja Aleksandraga

Mis puutub 10 000 eurosse, mille saaksime, kui viiekesi oma firma asutaksime, siis selle kohta me meeskonnaga veel otsust langetanud ei ole.

Kuidas me Aegnal ei käinud

Mõtlesime meie (Martti, ema ja mina), et võiks ühel ilusal päeval Aegnale sõita ja seal ringi hängida. Kuna seal on väga ilusad rannad ja muudki huvitavat, mida teha, olin väga elevil ja teadsin, et sellest tuleb üks vahva päev. Pakkisime natuke piknikku ka kaasa, et Aegnal olevate hiiglaslike kivide otsa ronimiseks ikka energiat oleks, ja suundusime kalasadamasse. Mis aga juhtus, oli see, et me laeva peale ei saanudki. Nimelt oli mingi loodusmaja või loodusring broneerinud endale peaaegu terve laeva, et oma lastega Aegnale sõita ja seal midagi ette võtta. Olime veidi pettunud, kuna plaan oli olnud hiilgav, aga mis meil üle jäi, kui midagi muud huvitavat välja mõelda. Iseenesest oleksid nad ju võinud veebi üles panna, et kohad on broneeritud, siis poleks nii suurt hulk inimesi sinna kohale roninudki.

Esialgu mõtlesime siis, et sõidame Mäo lähedale kilplaste teemaparki. Kuidagi aga sai see idee otsa ja keerasime autonina hoopis Jägala joa poole. Mingit moodi suutsime me sõita Jägala joa vähemkülastatavale kaldale, aga seal pool oli ka väga lahe. Harjutasime lutsu viskamist ja istusime murul ja näksisime kaasavõetud piknikku.

Nii näeb see kosk küll veidi hale välja...

Natuke õudne oli seal serva peal kõlkuda

Edasi tahtis Martti sõita metsa, kus ta vanasti vanavanematega mustikal käis. Mõeldud-tehtud! Parkisime end kuhugi lampi kohta metsa ära ja jalutasime metsas ringi. Martti korjas mulle kõrre otsa mustikaid ja nii mõnus oli kogu linnavärgist eemal metsa sees olla.

Kõrre otsast mustikaid

Päeva lõpetuseks sõitsime sinna samasse lähedale Punakivi randa, kus solberdasime niisama jalgupidi vees, kaevasime jalgadega liiva sisse kraave ja vaatasime, kuidas sipelgad tegutsevad.

Juubel ja esimene lennu kokkutulek

Reede õhtul sõitsime juba Tallinna, et laupäevahommikul aegsasti oma tegemisteks valmis olla. Laupäev algas sellega, et ärkasime liiga hilja ja pidime suure jooksuga end valmis seadma, et linnas Mariaga, kes suveks Šotimaalt Eestisse tuli, kokku saada. Jõle veider oli Tallinnas olla jälle - me ei satu sinna kuigi tihti. Ja veel veidram oli seal jalgsi (ühistranspordiga) liikuda. Eks me ole vist automugavusega nii ära harjunud. Tallinnas võttis bussisõit ka nii palju aega! Tartus jõuaks selle Mustamäe-kesklinn ajaga vist küll teise linna otsa välja sõita.

Igatahes saime Solarises kokku ja tegime Vapianos hommikusöögi. Mina otsustasin puhtalt võrdluseks võtta pasta bolognese. Pean ausalt ütlema, et mulle maitseb sama roog omas kodus tehtuna rohkem. Aga sellel polnud kah viga. Martti sõi lasagnet, mille kohta ütles samuti, et minu tehtud on tsipa parem. Oh well. Ma suutsin tema lasagnevormiga veel sõrmeotsa ära põletada...

Edasi liikusime Apollosse, kuna me kõik kolm armastame raamatupoodides käia. Ja mis seal parata, me ei suutnud sealt ka tühjade kätega lahkuda. Ma valisin endale raamatu "The Light Between Oceans", millest on ka film tehtud. Ma pole seda filmi veel näinud (see on vist päris populaarne?), tahan enne raamatu läbi lugeda. Ja minu meelest on raamatud asi, mida võib alati endale juurde osta. Ma olen ju selline, kellele meeldib enamusi raamatuid korduvalt lugeda, et lugu meelde tuletada või uuesti oma lemmikseiku läbi elada.

Jep, me olemegi veidrad

Pärast paari tundi Martti juures chillimist saime kolmekesi Rainiga Magistrali keskuses kokku, et Martti ja Raini vanaisale 75ndaks juubeliks kingitus leida ja siis viskasime Maria Ülemiste keskusesse ära ning suundusime ise Lagedile. Kohale jõudes selgus, et catering'il läheb veel veidi aega, kuna nende autol oli kumm tühjaks lastud. Viimaks see tüüp ikka jõudis ja vabandas ette-taha, aga ta oli tore, nii et andsime andeks :) Toit ise oli täitsa hää ja pärast mõningast lauas passimist liikusime Martti ja Rainiga üles korrusele.

Otsustasime Marttiga siiski ka mu lennu kokkutulekult läbi käia, kuna mina väga tahtsin ja Regina, kellega ühendust võtsime, oli ka huvitatud. Kella 21 paiku võtsime tema ja ta sugulase peale ja sõitsimegi poolteist tundi kuhugi mudaauku Raplast edasi. Kui viimane teelõik välja arvestada, siis oli väga tore ja tegelikult oli nii vahva kõiki näha ja kuulda, kuhu elu endisi lennukaaslasi viinud on. Rääkisime palju juttu, tegime suurt lõket ja lihtsalt tundsime end hästi. Öösel hakkasime tagasi sõitma, kuna Reginal ja ta sugulasel oli järgmisel hommikul vaja tegudele asuda. Õnneks mudaauku kinni ei jäänud ja jõudsime elusalt tagasi.

Osa kokkutulekul viibinuist

Pühapäeval käisime veel Lagedilt läbi, kus saime auto seebi ja survepesuriga puhtaks pesta. See oli seal mudarajal sõitmisest ikka nii hull, et auto ei paistnud sopakihi alt peaaegu väljagi. Tegime mõnusa suure pesu ja pärast nautisime sünnipäevapeost alles jäänud toiduga lõunat värskes õhus.

Päev Kambjas

Käisime Marttiga Kambja lähedal Siilitares külas. Nimelt elavad seal Mamma ja Papa koos Liisi ja Einari perega. Olin kaasa teinud ka lavashirulle (mis alati kõigile nii meeldivad) ja singirulle ning nemad pakkusid salatikorvikesi ja kodutehtud kaneelirulle, seega oli meil mõnusat näksimist küllalt. Kaspar, Juhan ja Eva olid nii superägedad ja nad on kõik nii palju suuremaks kasvanud juba, nii tore oli neid kõiki jälle näha!

Eriti vahva oli see, kui Kaspari ja Juhaniga õues mängisime. Väsitasime nad ikka korralikult ära oma ringijooksmisega ja ma ei saa ikka aru, kuidas väikestel lastel nii palju energiat on. Kust nad selle leiavad?!

Vana auto lastele mängimiseks

Looduslike vahenditega trips-traps-trull Kaspariga

Kuna Eval oli äsja olnud ka sünnipäev, sai ta minu tehtud kaks heegeldatud kassikest, keda ta keeldus kättesaamise hetkest alates lahti laskmast. Olgu tal nendega tore mängida :)

Eva ja kiisud

Ilm oli ka lihtsalt super, seega nautisime väljas olemist ja lasime end sääskedel süüa. Õhtul koju jõudes igatahes sügelesid mu jalad IGALT POOLT, kuna olin teinud selle (ilmselgelt vale) otsuse ja pannud selga kleidi, mitte püksid. Googeldasin, mis sääsepunnide sügeluse vastu aitab (kuna viina meil kodus polnud, et sellega määrida) ja proovisin kõike, mida kõiketeadev internet soovitas aga mitte miski eriti ei aidanud, seetõttu pidin leppima punaseks kratsitud säärtega.

Päikeseline päev Taevaskojas

Kuna 1. mai oli vaba päev ja tegu oli ilusa ilmaga, otsustasime sõita Taevaskotta, et seal väike jalutuskäik teha. Kuidagi sattus meiega ühe auto peale ka pea 1,5kg maasikaid turult.