Must Reps

Eelmisel neljapäeval oli meie kursuse kord värskeid geograafihakatisi repsida. Olime juba mitu nädalat kõike korraldanud ja ette valmistanud, nii et tunne oli isegi päris hea. Rebaseid oli kahjuks kohal vaevu pooled (osadel oli ette teadmata reservõppekogunemine ja osadel mingid muud põhjused), aga vahva oli ikka.

rebased Hurda pargis

Õhtu algas, nagu traditsiooniliselt kombeks, Hurda pargis Hurda kuju pead šampusega pestes. Edasi kolmekaupa jalad kokku ja Maa-ameti ette. Seejärel viis tee Struve meridiaankaart tähistava monumendini, mille vahelt tuli kõigil rebastel läbi ronida. Jätkusid mängud Toomemäel, laulu "Maateadus mulle meeldib just" esitamine Inglisillal ja rebaste tantsunumber Raeplatsis. Viimaks ka (taas traditsioonilised) mängud Musumäel ja õllepurkide otsimine Toomemäe Kassitoomepoolselt nõlvalt.

teel Maa-ameti ette

armsad rebased Struve kaare juurde jõudmas

rebased Raeplatsil tantsimas

Seejärel viisime rebased tagasi Van46 ette, kus nad said kähku vetsus käia ja oma asjad võtta. Talutasime nad pimedatena bussi ja panime istuma. Algas sõit Kolkja suunas. Muidugi rebastel oli ees veel kombekohane matk pimedas metsas seni kuni ülejäänud geograafid kogunevad peosaali. Panime rebased paari meie kursavennaga metsaveeres maha ning jätkasime sõitu. Tuli välja, et oli toimunud väike segadus ja pidime seetõttu bussiga 7 km Kolkjast välja sõitma, et saaks ümber keerata ja seejärel 7 km tagasi.

Peokohas panime siis asjad valmis - joogid, söögid, toolid, muusika jne. Umbes tunni-pooleteise pärast jõudsid pärale ka vanemad geograafid ning pidu tõmmati mõnusalt käima. Olime planeerinud, et rebased jõuavad meie kursavendadest teejuhtidega  peokohta umbkaudu kl 22.30. Keda aga polnud, olid rebased. Pärast pikka helistamist, kirjutamist ja paanitsemist saime teada, et matkalised on kuskil soos ja neil on mingi suur vesi ees ja nad ei saa sealt kuidagi tulema.

180 EAP-d vedelas olekus

Lõppes asi sellega, et Elise sõitis oma autoga kuhugi sinna lähemale, Roomet otsis välja selle ala reljeefikaardi ja uuris, kust läbi võiks saada ja ülejäänud geograafid panid pidu ja küsisid ainult vahetpidamata, et millal rebased tulevad. Lõpuks siis saadi need metsalised metsast välja ja peokohta. Nad olid metsas umbes 4 tundi, aga õnneks oli tegu võrdlemisi sooja õhtuga. Küll aga olid nad väga läbivettinud ja muude hädadega.

vanemad geograafid rebaseid jälgimas

Pidu jätkus traditsiooniliste tegevustega - rebaste intervjuud laval, rebaste tantsuesitus, vande andmine ja viimaks kätele hüppamine (kõik vanemad geograafid võtsid kahte tihedasse rivisse näod vastamisi ja hoidsid kätest kinni ning rebased pidid ükshaaval langema kätele ja neid hüpitati siis rivi lõpuni).

vanne tuleb ka anda

Seejärel sõitis esimene buss esimeste väsinud pidulistega koju (kell oli juba 2 läbi) ja kl 3.30 sõitis teine buss. Mina jäin paari kursaõega veel peokohta koristama ja ootama, et kl 6 hommikul tuleks majaperenaine ruumi üle vaatama ja meie järel ust lukustama. Oi, kui hea oli enda voodisse saada lõpuks!

(kõik fotod: Holger Ehrlich)

Esimest korda elus...

...olen 2. aasta tudeng!
Olin päris elevil, kui sain meili, et mind on üle viidud 2. aastale.

Igatahes - olen esimest korda elus jõudnud ülikoolis kaugemale kui üks aasta. :D

Esimesel koolipäeval (mis oli tegelikult aktustepäev) käisime Liisuga kuulamas meie osakondade avaaktust, kus nii vahvasti öeldi geograafia ja bioloogia erialade kohta "Maa ja Elu". Peale seda käisime poes, et osta kooliasju (jep, me oleme natuke nohikud selle koha pealt). Mina suundusin seejärel oma osakonna tervitusele, kus iga õppetooli juht ütles paar sõna, nägime uusi tudengeid ja seejärel oli väike kohvilaud.

umbes kolmandik kursusest kohal (foto: Tarmo Tanilsoo)

Mamma 70

Olime Liisuga juba paar kuud planeerinud, et tahame Mammale teha toreda sünnipäevapeo, teha ise kõik söögid ja värgid ning lasta Mammal nautida ja puhata. Meie planeeritud suur pidu muutus  Mamma enda soovil väiksemaks pere keskis peoks, aga hästi mõnus oli.

Valmistasime Liisuga igasugu maitsvaid asju ja Kaspargi tegi lausa kaks käiku - supi ja pannkoogid (täiesti ise). Kokku oligi meil siis eelroog - Liisu küpsetatud pirukas/quiche, kaks suppi - Kaspari aedvilja-juustusupp ja minu ja Liisu tomati-läätsepüreesupp. Seejärel pearoaks ahjukotletid kartuli ja salati ja värgiga ning magusaks oli minu tehtud šokolaadi-toorjuustukook, Kaspari pannkoogid, ja emme tehtud plaadikoogid.

Martti kupatasime õue lastega möllama, et nad meil toas jalus ei oleks (Kaspar muidugi aitas omal soovil köögis ja tegi oma roogasid ka). Päev oli megavahva ja lõpuks olime küll ikka nii väsinud, et hea oli koju sõita :))

Viimased päevad Dublinis

Reisi viimased päevad möödusid kiiresti, aga samas aeglaselt. Saime aru, et kui kavatseme teha lihtsalt linnareisi, siis piisaks täitsa kolmest päevast. Rohkem lihtsalt ei jaksa kogu aeg mööda linna ringi käia. Seetõttu jäid kaks viimast päeva ka natuke tegevustevaesemateks, aga sellegipoolest oli mõnus lihtsalt olemist nautida.

The Dublin Spire

Jalutasime näiteks hoopis teisele poole, kus me seni veel käinud polnud, et külastada St Patricku parki ja selle kõrval asuvat kirikut. Meil ei vedanud, sest kirik oli just siis suletud, kui me pargist kiriku juurde läksime, ja me ei mallanud veel ligi tund aega oodata, et kirikusse saada (mul oli tol päeval enesetunne ka kehvem ja ei tahtnud niisama töllerdada). St Patricku park oli võrdlemisi väike, aga väga kena ja mõnus.

St Patricku pargis puhkamas

Tegime veel viimase päeva suveniiri-shoppingut. Muuhulgas leidsime ühest poekesest sellise lõbusa väljapaneku:

Natuke ajalugu - ikka veel Dublinis

Kolmapäeval otsustasime kõigepealt lihtsalt linna jalutada ja võibolla käia mõnes pargis, kuhu me veel sattunud polnud. Valisime ühe kesklinna suurema - Stephen's Green pargi. Seal oli ohtralt ruumi jalutamiseks, pikutamiseks, pikniku pidamiseks ja nii edasi.

Me jalutasime jupp aega seal, vaatasime skulptuure ja lilli ja siis peatusime mõneks ajaks pargipingil, kus nautisime lihtsalt suve, ümbritsevaid inimesi (seal oli üks hästi paks mees, kes üritas keset muruplatsi võimlemisharjutusi teha, aga tal hästi ei tulnud välja).

Kui pargist küllalt sai, suundusime Trinity College'i arheoloogiamuuseumisse. Seal oli ainuüksi juba gift shop'ist keeruline edasi saada, sest isegi mitte midagi ostmata oli seal põnev ringi vaadata. Mind köitsid muidugi kõige enam keldi mustrite raamatud. Ma ei saanud ilma üht ostmata sealt lahkuda... :)

viikingite kammid

Muuseum ise oli küllaltki huvitav, väga suur ja mitmeosaline. Sai näha nii väga iidseid (kiviaegseid ja vanemaidki) esemeid kui ka viikingi- ja keskaegseid väljakaevatud ja leitud asju. Jõime muuseumi kohvikus ühe kohvi. Päeva lõpetasid järjekordsed sõõrikud The Rolling Donut'ist (aga need jäid meie tripil ka viimasteks).

Narada ja Riverdance

Kuna teisipäevaõhtuks olime ostnud endale Riverdance'i piletid, siis otsustasime päeva natuke rahulikumalt võtta, mitte tormata igasugu asju tegema, sest tahtsime õhtuse etenduse ajaks veel ärkvel olla.

Olime teisipäevaks planeerinud Naradaga kokkusaamise, mida olin väga oodanud. Narada sõitis oma kodukohast Corki lähedal koos oma koeraga meie airbnb juurde, kus jõime (Narada jõi) teed ning seejärel sõitsime Phoenix Parki, et seal natuke ringi jalutada ja seal Tea Roomis lõunatada. See pool päevast oli hästi tore ja väga-väga armas oli üle seitsme aasta Naradat näha.

Phoenix Park oli tohutult suur ja ma arvan, et me ei näinud sellest üht protsentigi... Igatahes Narada viskas meid pärast autoga natuke linna poole ära, et ise IKEAsse sõita. Meie jalutasime kesklinna, kus tegime natuke suveniiri-shoppingut, jõime kohvi ja jalutasime lihtsalt ringi. Enne teatrisse minekut sõime veel kõhud korralikult täis.

Õhtut ootasin ma tohutult. Juba kuskil 20 minutit enne etenduse algust jalutasime Gaiety teatri juurde ja otsisime oma istekohad üles. Väga head kohad olid - saalis igalt poolt vaadatuna täpselt keskel. Etendus oli imeline! Teatri lava oli küll väiksem kui nii mõneski muus kohas, aga mind see ei morjendanud üldse. Kartsin, et nädal-paar enne reisi ohjeldamatult Riverdance'i muusikat kuulanuna on mul neist lugudest kõrini, aga ei. Nautisin igat sekundit. Üks asi bucketlistis jälle maha tõmmata.

Etendus lõppes võrdlemisi hilja ja väljas oli juba pime, kui kodu poole hakkasime jalutama. Läksime teist teed pidi, et natuke huvitavam oleks. (Selfied, mis me teatris tegime, tulid nii kohutavad, et ma ei hakka ühtki siia toppima)

Esimene päev Dublinis

Äratus oli kell 9 ja otsustasime rahulikult võtta, sest oleme ikkagi puhkusel. :) Tegime vaikselt võikusid, sõime ja tegime end korda. Uni oli väga sügav ja magus ja magasime end hästi välja. Poolteist tundi hiljem suundusime linna poole. Meie esimene sihtpunkt oli turistikeskus, et endale linnakaart saada. Seejärel läksime istusime Starbucksi maha ja hakkasime enda eelnevalt koostatud nimekirjast päevaplaani kokku panema.

Esimesena sattusime pooljuhuslikult Trinity College'i campusele, mis oli suur ja väga kena. Mõtlesime pikalt, kas osta üsna kallid piletid sees ringivaatamiseks ja The Book of Kells'i minekuks, aga otsustasime tol hetkel selle vastu. Siis jalutasime mööda mõnusat väikeste poekestega ääristatud tänavat, külastasime üht gift shopi (sest mulle hullult meeldib igasugu pudi-padi vaadata) ja järgmiseks läksime Dublin Castle'isse.

Trinity College'i campusel

Trinity College'i campusel

Piletiraha eest saime ringi käia Castle'i ruumides, kus kunagi olid elanud tähtsad härrad, peetud pidulikke õhtusööke, ringi käinud uhked daamid, korraldatud bankette ja debütant-balle.

Kuna kõhud olid selleks ajaks juba päris tühjad, siis otsustasime lõunapausi teha. Leidsime ühe BBQ restorani, mis tundus üpris populaarne ja astusime sisse. Söök oli küll tsipa kallis, aga väga-väga maitsev - nautisime täiega. Mina sõin barbeque-burgerit ja kõrvale võtsin coleslaw salati ja sibularõngad ning Martti sõi kah head burgerit ja kõrvale oli kartulipuder ja mingi ubadega asi.

oma nämma burksiga

Seejärel seadsime sammud Christ Church Cathedrali. Katedraal ise oli väga uhke ja huvitav. Marttile jäid eriti meelde sealsed põrandad, mis olid tõesti imeilusaid keerulisi mosaiikmustreid täis. Saime käia ka krüptis, kus oli huvitavaid esemeid vaatamiseks välja pandud. Armas lugu, mida kuulsime, oli selline, et ühe põrandaplaadi sees on väidetavalt aastast 1230 pardi jalajälg, sest ta paterdas üle plaadi, kui neid alles tehti, aga plaat toodi ikkagi kirikusse kohale ja pandi põrandasse. :)

Martti Christ Church Cathedrali taustal

need imelised mosaiikpõrandad

Ühise piletiga saime kohe külastada ka kõrvalhoones asuvat Dubliniat ehk muuseumi viikingitest ja Dublini keskajast. Tegu oli väga põneva muuseumiga. Kogu muuseum oli äärmiselt põnevalt üles ehitatud, et tekkis tunne nagu kõnniks läbi selle loo ja elu. Rohkelt oli välja pandud esemeid, elusuuruses situatsioone ja isegi fun fact'e ja väikeseid mänge. Nägime ka keskaegse Dublini maketti.

Edasi jalutasime lihtsalt vanalinnas ja otsustasime Temple Bar'i minna, mis on mingis mõttes nagu Dublini ikoon - koht, mida kõik teavad ja kõik turistid külastavad. Võtsime endale mõlemad pindi Guinnessi (sest kuidas saab käia Iirimaal ja mitte juua vähemalt korra Guinnessi) ning istusime live iiri muusikat kuulama. Nii vahva oli ja saime isegi ehtsa "The Wild Rover" ära kuulata-plaksutada.

The Temple Bar

Marttil oli pisike kinnisidee ühest Dublinit külastanud paari videost nähtud sõõrikud ära proovida ja seal samas oligi Cloud Nine ehk jäätise- ja sõõrikukohvik/pood. Valisime endale proovimiseks red velvet sõõriku kreemitäidisega, cookies and creme sõõriku ja maapähklivõitäidisega šokolaadisõõriku. Sõime need kohe ära ka ja need oli päris korralikud magusapommid, samas väga maitsvad.

Siis asutasime end vaikselt koduteele. Käisime läbi veel Tescost, ostsime croissante, juustu ja vett ning jalutasime koju tagasi. Päeva üle oleme enam kui õnnelikud ja nüüd saame mõnusalt väsinuna diivanil istuda.