Eile käisime regiolastega (+ mõned regiovälised inimesed) Lätireisil. Tõeline väljamaareis! :D Viimati käisime välismaal... Eelmisel suvel. Lätis.
Külastasime Anton Irve (Vabadussõjas soomusrongide boss, kes seal metsas surma sai) mälestussammast, Rubene kirikut, kus elas ja töötas Läti Henrik, ja Ümera lahingu lahingupaika(sid). Rubene kiriku juures kuulasime loomulikult ka juttu Regios äsja ilmunud Läti reisijuhi kohta.
Anton Irve mälestussamba juures
Rubene kirik
Elise intervjueerib Läti suursaadikut
Lisaks saime ühes ülimõnusas söögikohas (nimi meelest läinud) süüa. Seal oli terve õu täis igasugu ägedaid puust skulptuure ja turnimisvahendeid ja üldse tore oli.
Seltskonnaga olid kaasas ka geograaf Taavi Pae ja arheoloog Ain Mäesalu, kes mõlemad rääkisid palju põnevat ajaloolist ja kultuurilist juttu ning täitsid meie päeva ja pead rohkete teadmistega.
Tänast päeva saab kirjeldada sõnadega nagu vinge, põnev, seikluslik, emotsiooniderohke ja ülilõbus. Kuigi tänasesse päeva kuuluvad muuhulgas ka 12h käigus olemist, suur väsimus ja VÄGA korralikud päikesepõletusrandid, siis tegu oli sellegipoolest ühe lõbusama ja ägedama päevaga sel aastal.
Hommikul kl 9 sõitsime Regio kambaga Ridali lennuväljale. Algul tutvusime niisama inimeste, loomade ja oludega, seejärel aga pidi meil programmi järgi toimuma kolmetunnine esmaabikoolitus. Olin algul mõelnud, et oh issand, kas ma pean eesootavast vahvast päevast esimesed 3h kulutama mingeid slaide vahtides ja kuulates, kuidas erinevaid kehaosi siduda, aga õnneks oli koolitus vabas õhus ja vormis ning koolituse läbiviija oli väga energiline, mõnusa jutu ja hea huumoriga naisterahvas, kellega need paar tundi lausa lendasid mööda.
Muidugi oli päeva suurimaks atraktsiooniks purilennukiga lendamine. Lennurajale läksime ühe- ja kahekaupa järgemööda, sest purilennukeid, millega meid lennutati, oli kaks. Purilennuk, teadupärast, on siis lennuk, millel puudub mootor ning õhku saab selle mootorlennuki taha trossi/köiega aheldatuna.
Üks purilennukeist, millega lendasime
Mootorlennuk purilennukit tõmbamas
Jõudis siis minu kord kätte. Ma vist olin kõigist kõige rohkem elevil. Mul ei olnud ausalt hirmuraasugi, ainult suur elevus ja põnevus ja nii väga tahtsin juba taeva alla saada! Selga pidi panema langevarjukoti, mis lennutajate sõnul nii "madalatel" kõrgustel täiesti mõttetu pidi olema. Istusin siis lennukisse, mind tõmmati rihmadega kinni ja lend võis alata. Ütlesin piloodile, et minuga võib igasugu trikke ja asju ka teha (olime enne maa pealt näinud, kuidas mõnega tehti).
Enne minekut
Mootorlennuk tõmbas meid üles ja tegi suure kaare ümber lennuvälja. Olime kuskil 600 m kõrgusel ja kiirust oli keskmiselt 135 km/h. Siis eraldusime mootorlennukist ja jäime omal jõul (olgu, tõusvate õhuvoolude jõul) liuglema. Piloot keeras mul pilti natuke viltu ka, tiireldes ühe tiiva otsa ümber, aga muud "ekstreemset" minuga ei juhtunud. Mul oli sellest natuke kahju, sest oleks mingit vinget surmasõlme tahtnud kogeda, aga tegelikult oli see sõit niisama ka vahva.
Horisont oli päris viltu vahepeal
Õhus
Hiljem muidugi selgus, et keegi regiolastest oli kuskil sõna poetanud, et ma olevat trikitamist tahtnud ja teine piloot, kes trikivärki ka tegi, korjas mu kõige lõpus veel teisele sõidule peale ja siis sain ikka kõhu õõnsaks ja pähe mõtte "kas ma nüüd kukungi alla" :D See oli nii vinge, et ma olekski võinud sinna jääda!!!
Ülejäänud päeva jooksul tegime süüa, sõime, ajasime juttu ja mängisime mõnusa seltskonnaga lauamängu. Päev oli tõesti väga-väga äge, väsitav, palav, lõbus jne. Paremini ei saakski üks suvine päev mööduda :) Ja seltskond oli muidugi ka super!
Planeerisime sel aastal emme sünnipäevaks suure seikluse, millest ta mitte midagi eelnevalt ei teadnud (teadis vaid nii palju, et mis kell valmis olla, mida selga panna/kaasa võtta ja kui kaua umbes aega kulub). Planeerimine algas vist vähemalt kuu aega varem? Igatahes mõtlesime läbi palju erinevaid variante ja lõpuks tekkis mõnus plaan erinevate peatuskohtade ja tegevustega.
Päev algas varajase äratusega, sest kell 6.30 pidime juba emme kodust auto peale võtma. Loomulikult said tal silmad kinni seotud, sest muidu ei oleks ju üldse põnev. :D Eelmisel aastal sõidutasime ta pimedana loomaaeda, aga kuna ta tunneb Tallinna tänavaid peast väga hästi, teadis ta terve tee, kus me parasjagu viibime. Seekord aga oli plaan minna linnast välja ja ta kaotas väga ruttu asukohataju ära.
Sõitude ajaks olin ma ette valmistanud neljaosalise viktoriini - esimese osa pealkiri oli "Maast lahti ja ajud tööle!" ja sisaldas endas huvitavaid ja/või lõbusaid fakte maailma eri asjust. Esimeseks "peatuspaigaks" oli Viru raba. Just sellepärast olimegi varase hommiku kasuks otsustanud, et rabas võimalikult vähe rahvast oleks. Ma ei olnud Viru rabas terve igaviku käinud ja emme polnud vist üldse käinud, igatahes oli see 6 km pikkune ring väga mõnus. Rabatornis tegime ka hommikusöögipikniku croissantide, porgandi-kurgi ja hummusedipiga.
Ramses tegi rabajärves värskendava supluse
Taas sõiduteel! Viktoriini teine osa oli pealkirjaga "Rabaõhk pani ajud tööle!" ning sisaldas endas naljakaid küsimusi taimede ja loomade kohta. Peatusime Jägala joa juures, et natuke jalutada, pilti teha ja niisama juga vaadata. Jõe veeseis oli päris madal.
Viktoriini kolmas osa ("Meie ajud on kõige targemad!") oli erinevate maailma kõige-kõige faktide kohta (kõige kõrgem ehitis, kõige enam äikesega pihta saav puuliik jne). Suuna võtsime vanalinna poole, et käia Bastionikäikudes ja pärast Neitsitornis. Käigud olid väga ägedad (mina olen seal korduvalt käinud ja teadsin juba enam-vähem täpselt, mis seal on, aga vahva oli sellegipoolest). Bastionikäikude lõpus oli muidugi Raidkivimuuseum ka, mis emmele väga meeldis.
Viktoriini viimase osa tegime Taani kuninga aias ja selle nimi oli "Ajud reisivad ajas tagasi" (küsimused olid keskaja ja vanalinna kohta). Kõige lõpuks läksime Kompressorisse pannkooke sööma ja jäätisekokteili jooma. Päev lõppes varasel pärastlõunal ja oli ääretult lõbus, täis nalja ja naeru ja elamusi.
Reedese seisuga olen 100% sisenenud 5G võrgustikku ja levitan nüüd aju kahjustavaid laineid.
Okei, nali. Ma sain teise koroonavaktsiini süsti. :) Olin oodanud, et jään peale süsti korralikult palavikku ja nii veider oli "planeerida haigust". Minu kõrvalnähud kujutasid endast 36,9-37,0 palavikku, kerget nõrkust/väsimust ja valu süstikohas, mis oli laupäeval nii hull, et kätt pea kohale tõsta oli targem mitte teha. Nüüd, pühapäeval, tunnen end juba okeilt - ainult süstikoht valutab veel veidi, kui kätt üles/tahapoole liigutada.
Käisime D-vitamiini püüdmas ja sääsepunne kogumas Endla looduskaitsealal. Ehk siis Samuel ja Laura kutsusid kaasa Männikjärve avastama ja pärast grillima-chillima. Rada oli nõks üle 7 km ehk just paras väike matk. Üle poole rajast kulges läbi metsa (ja mudamülgaste, mida leidus rohkelt), aga viimane osa oli laudteed mööda üle Männikjärve raba. Tegelikult tegime me rada tagurpidi läbi, aga mulle niimoodi sobis, sest raba on ükskõik missugusel matkarajal mu lemmikosa.
Metsas sääskedel külas
Raba keskel torni tipus
Nii vahva värviline ja laukarikas raba!
Päev oli täis päikest ja naeru ja sääski ja natukene tuli vihma ka, aga see ei seganud. Kõige tüütum oli pärast grillimiskoha otsimine, sest olime planeerinud seal samas lõkkekohas istuda, aga see oli juba hõivatud. Sõitsime siis mööda Jõgeva- ja Tartumaad ringi, et uut kohta otsida ja lõpuks jõudsime omadega Tartu piirile Tiksoja puhkekohta, kus saime oma vorste ja liha küpsetada ja kartuliputru ja salatit süüa. Kõhud olid küll megatühjad juba!
Samueli inseneeria lihakraami küpsetamiseks
Chill
Ja pärast mängisime paar mängu "Ainult ühte" ka, kus Samuel üritas oma liiga "geniaalsete" vihjetega meile sõnu seletada ("politsei" vihje oli "majonesa", mis jah, pärast oli kuskilt otsast isegi loogiline, aga mitte siis, kui sina oled see, kes peab sõna ära arvama :D).
Täna oli nii imeilus päev, et peale tööpäeva lõppu otsustasime mõnusat ilma ära kasutada ja sõitsime Tartust välja, et natuke rabas mütata. Valituks osutus Selli-Sillaotsa matkarada, mis oli 4,7 km pikk. Sood/rabad on mu lemmikud kohad, kus matkata/jalutada ja seekord oli meil (nagu ikka) väga tore. Ronisime Suurtüki vahitorni tippu ja tegime pilte ja lugesime tee peal väga mõnusalt kirjutatud infostende. Jõudsime järeldusele, et raba on vist ainus koht, kus eestlased võõrastega vabatahtlikult räägivad. :D Me kohtasime teel kolme grupikest ja ju siis laudtee on piisavalt kitsas koht, kus üksteisest mööda minna, et "tere" tuleb ka öelda. :D
Lihtsalt mainin ära, et täna, 7. mail, sain koroonavaktsiini 1. doosi. Mulle süstiti Pfizeri vaktsiini. Suts ise käis ruttu ja polnud absoluutselt valus. 15 minuti jooksul mingeid hirmsaid sümptomeid ei tekkinud, seega jalutasin koju. Kuskil pool päeva tundsin vasakus õlavarres (ja vahepeal terves käes) kerget valu, tekkis ka pisike peavalu, aga see läks ilma valuvaigistita üle. Õhtul oli kõht veidi lahti (sorry, tmi :D), aga iseenesest pole midagi hullu. Teise doosi saan juunikuu esimeses pooles.
