Viin #1 - covidiga reisimine ja liblikamaja

Millalgi oktoobri alguses mõtlesime täiesti huupi, et võiks väikesele reisile minna. Kuna Marttil pidi novembri esimene nädal puhkus olema, siis sättisimegi kuupäevad sinnakanti ja sihtkohaks sai valitud Viin, Austria.

Kuna lend väljus meil Riiast kl 9.30, pidime õige varakult Tartust sõitma hakkama. Proovisime küll võimalikult kaua magada, et jaksaks pärast üleval olla, aga see ei tulnud meil väga hästi välja. :D Sõit läks rahulikult ja saime ilusti Riia lennujaama parklasse auto ära pandud. Lennujaamas kontrolliti muidugi kohe vaktsineerimistõendit ja turvakontrollist saime probleemideta läbi. 

Kusjuures naljakas lugu juhtus meil kellaaegadega, sest Austria on Eestist ühe tunni võrra ees (millega olime arvestanud), aga millega me ei olnud arvestanud, oli kella keeramine, mis lisas meile Riias ühe ekstra tunni mittemillegitegemist. Oih! :D

Mägine Austria lennukiaknast

Viini lennujaamast saime rongiga võrdlemisi kesklinna, kust oli umbes 10-15 minutit hotellini kõmpida. Õnneks ei pidanud me kl 15 algavat check-in'i ära ootama, vaid saime kohe oma kompsud hotellituppa viia, natuke jalga puhata ja siis linna peale seiklema minna. Planeeritud reisikava oli meil üsna tihe ja ma tahtsin püüda kõik planeeritu ka ära teha-näha.

Jalutasime lähimasse metroojaama (Nestroyplatz, millest sai kiirelt eestikeelne väljend "hävitusväljak"), kust ostsime ka kohe mitmepäevase ühistranspordipileti, et saaksime vabalt igal pool ringi sõita. Esiteks tahtsin kindlasti ära näha Viini kuulsa ooperimaja, mis oli tõesti suur ja ilus.

Viini ooperimaja

Viini ooperimaja sambad

Ooperimajast Liblikamaja poole jalutades üritas tänaval üks müügimees meile õhtusele filharmooniakontserdile pileteid maha ärida, aga me ikka ei võtnud väga vedu. Iseenesest oleks isegi lahe olnud, aga mulle piisas juba pooletunnisest keelpillikontserdist, mille publikuks me Liblikamaja juures kogemata sattusime - seal oli neli muusikut, kes esitasid nii kuulsamaid klassikalisi palu kui ka tänapäevamuusikat klassikalises võtmes. Me ei raatsinud sealt enne edasi kõndidagi, kui olime kõik ära kuulanud.

Tänavamuusikud Liblikamaja kõrval

Liblikamajas oli hästi äge - see oli nagu väike džungel, kus igal pool lendavad ja chillivad liblikad. Ainult piletiraha oli võibolla pisut liiga palju selle väikese ringkäigu eest küsitud. Oleks see kasvuhoone suurem olnud ja seal rohkem eri liblikaliike leidunud, oleks veelgi ägedam olnud, aga kahetsema küll midagi ei pidanud. Mulle meeldib hullult igasugustes gift shopides ringi vaadata. Tihtipeale ma sealt midagi ei ostagi, aga millegipärast on nii tore kõike vaadata... Liblikamaja gift shop oli küll pisikene, aga seal olid nii ilusad asjad!

Liblikamajas

Nukkuvad liblikad reas

Liblikamaja ees

Pärast jalutasime veel kesklinnas ringi ja vaatasime üle St Stephani kiriku, mis on Viini kõige olulisem religioosne ehitis ning ka üks äratuntavamaid Viini sümboleid oma värvilise mosaiikkatusega. Muidugi külastasime suveniiripoodi ka, et endale külmkapimagnet osta. Tagasi hotelli jõudes olime Austriassetulekust ja päevasest ringikäimisest nii väsinud, et jäime võrdlemisi varakult juba magama. Sammegi oli kogunenud üle 18 000.

St Stephani kirik

St Stephani kirik seest

Mumm 80

Laupäeval tegime ühe päevase sõidu Tallinna ja tagasi, sest oli tähtis päev - Mummi 80 aasta juubelisünnipäevapidu. Soovime kõik talle veel rohkelt rõõmu, õnne ja mõnusaid tegusid!

Pidu ise oli väga tore. Kohal olid Merje ja Malvi oma peredega ja mitmel olid kaaslasedki kaasas. Mõnda sugulast polnud juba palju aastaid näinud ja kõik olid nii meeletult palju kasvanud ja täitsa uskumatu ikka, et mul suguvõsas nii palju nii tublisid inimesi on! Hästi armas ja tore oli kõiki näha ja juttu puhuda.

Mina ja Mumm

Õunamoosiaeg

Vaarikamoosi keetmisest juba kirjutasin, aga sügise poole otsustasin siiski ka õunamoosi teha, sest hirmus isu oli vaaritada.

Õunamoosi jaoks saime õunad Lagedilt ja neid oli veidi üle 8 kg. Suhkrut kulus kõigi õunte peale kokku täpselt 2 kg. Moosi keetsime neli potitäit. Osale moosile lisasime ka kaneeli ja osa tegime kõige tavalisema. Mulle meeldib, kui õunamoos on ühtlase konsistentsiga, mitte "õunatükid siirupis", seega ma keetsin õunad vähese veega (et põhja ei kõrbeks) pehmeks ning seejärel mikserdasin saumiksriga püreeks ja lisasin suhkru. Kokku tuli seda ligi 8 liitrit.

Regio sügispäevad Ruhnus

Viimasel nädalavahetusel käisime regiolastega Ruhnu saarel oma sügispäevi pidamas. Peakorraldajaks oli Emma ja mina olin koos Kreete-Liisa ja Sigridiga korraldusmeeskonnas. Ettevalmistused olid kestnud päris pikalt ja olime planeerinud hulga erinevaid tegevusi ning meil jäi üle vaid loota, et kõigile meeldib ja sügispäevadega jäädakse rahule.

Praamil, teel Ruhnu

Reis sai alguse reedel lõuna paiku. Bussisõit Pärnusse võttis umbkaudu kaks tundi, seal tegime kiire poepeatuse soovijaile ja sealt edasi sõitsime umbes kolm tundi Ruhnu. Meri oli peaaegu peegelsile ja sõit oli väga ilus. Sadamast saime oma kompsudega Buldersi tallu autokastis sõites ning kohale jõudes juhatati meile kätte ööbimiskohad. Mina, Elise, Kreete-Liisa ja Sigrid kolisime sisse seamajja, kus oli nari ja lai kahekohaline voodi.

Meie nunnu majake

Peagi saime juba õhtust süüa (kartul, suitsukala, hapukoorekaste, kook) ning suundusime viimase hetke üllatusena selgunud Jaan Tätte kontserdile, mis toimus ühe lähedalasuva talu õues. Lood olid toredad nagu ikka, aga õhustikus oli tunda pisut sellist kärsitust või meelepaha, sest laua ääres jorisesid mingid purjus tüübid ja kui Jaan ütles, et teeb viimase laulu, tikkusid "lavale" kõnet pidada soovivad purjakil vennikesed.

Pärast kontserti jagunesime tiimidesse (tiimid olid juba eelnevalt paika pandud) ja mina ning Sigrid viisime läbi planeeritud viktoriini. Üldiselt läks viktoriin hästi - osad küsimused meeldisid inimestele väga, teised võibolla mitte nii väga, aga eks kahekümnele inimesele 100% sobilikku viktoriini olegi veidi keeruline koostada. :) Üldiselt tundus, et jäädi rahule ja lõbus oli ka.

Öine selfi Tättet kuulamas

Teine päev oli kostüümipäev, mis tähendas, et iga meeskond pidi terve päev kandma enda tiimi stiilile vastavaid rõivaid (tiimid olid Meremehed, Piraadid, Näkid ja Vetikad). Mõned olid oma kostüümidega VÄGA vaeva näinud ja see oli hullult äge! Aga rõõmu tegi see, et igaüks oli vähemalt mingil määral oma tiimi stiili ja polnud kedagi, kes oleks käega löönud ja mõelnud, et ah, savi, ma ei viitsi.

Hommik algas päikesetervitusega, mille viis läbi Elise. Pärast hommikusööki tegi saare muuseumi juhataja meile väikese ekskursiooni muuseumis, Korsi talus ja kirikute juures ja sees ning jutustas Ruhnu ajaloost, inimestest, kommetest ja tänapäevaelust. Hästi huvitav oli ja igav küll kordagi ei hakanud.

Ruhnu muuseumis

Ruhnu kirikud (puust ehitati 1643/44, "uus" 1912)

Pärast lõunat toimus Emma ja Kreete-Liisa korraldatud matk koos kuue tiimiülesandega. Matk oli umbes 7 km pikk ning selle käigus tegime ringi peale saare kirdeosale. Rajale oli jaotatud kuus erinevat ülesannet, mille hulka kuulusid naela pakku löömine võimalikult väheste haamrilöökidega, 20 sarapuupähkli ühest taldrikust teise tõstmine söögipulkade abil, Rubiku kuubikul ühe külje kokku panemine (sel ülesandel esindasin meie tiimi mina!), sõnarägastikuülesanne, vineerist karu pihta märkilaskmine ja metsa alt värviliste kuulide otsimine.

Roomet lööb naela paku sisse

Karu pihta lasime märki

Lisaks kõigele muule leidsime ekskursiooni ja matka käigus mitu geopeituse aaret, nägime hüljest, külastasime tuletorni, mis kahjuks või õnneks on praegu renoveerimisel ja mina suutsin ära kaotada oma nutikella (ning pärast pikka otsimist selle Sigridi terava pilgu abil jälle üles leida). Tagasi jõudes olime kõik juba päris väsinud. Lasime inimestel õhtusöögini niisama puhata ja olla.

Karumärgi juures geopeituse aaret otsimas (foto: Püü Polma)

Ruhnu majakas

Pärast õhtusööki olime mina ja Kreete-Liisa ette valmistanud bingomängu - 5x5 ruudustikku olime paigutanud erinevaid fakte (nt "kardab ämblikke", "oskab vähemalt kolme keelt", "on saanud kiiruse ületamise eest trahvi" jne) ja igaüks pidi igasse ruutu kirja saama kellegi nime (sama nime võis kirjutada maksimaalselt 3 korda). Algul ei tundunud inimesed mängu üle kuigi motiveeritud, aga väga ruttu saadi hoog sisse ja lõpuks saadi sellest ikka päris palju nalja. Mäng lõppes sellega, et võtsime suurde ringi ja esialgu lugesime ette kõik ruudustikus olnud faktid (kelle kohta kehtis, pidi ringi sisse astuma) ja seejärel ladusime suvaliselt veel igasuguseid fakte ette. Mäng lõppes, kui pimeduses polnud enam võimalik aru saada, kes on kes. :)

Kits otsustas läbi kohupiimakoogi joosta :D (foto: Leida Lepik)

Pühapäeval sooritasime taaskord hommikusi päikesetervitusharjutusi ja seejärel toimusid rahulikumad seltskonnategevused - mölkky, petanque jmt. Inimesed said iseseisvalt ratastega saart avastada ja ka koolimaja külastada. Pärastlõunal tegime kiire kokkuvõtte, lugesime ette tiimide võidupunktid (sest eri tegevuste eest said tiimid punkte koguda) ja andsime kätte auhinnad. Sealhulgas ka individuaalse kostüümiauhinna, mille võitis üks Piraatidest, kes oli saarele tulnud ikka täiskomplektis, kust ei puudunud õlal istuv lind, kes kerele vajutades ka päriselt laulis. Tema sai kindakorvist valida endale meeldiva paari Ruhnu kindaid, mis olid Emma vanaema kootud.

Tagasisõit

Kojusõit oli pisut rahutumal merel, aga ei midagi jubedat. Sildumine võttis aega, sest kapten oli... pisut ebaadekvaatses seisundis ja prõmmis laevaga mitu korda vastu kaid, aga kõik jäid terveks. Koju jõudsin kella 23 paiku. Sügispäevad olid üliägedad ja kuigi väsitavad, siis meelde jäid vaid positiivsed elamused ja supervahvad kolm päeva suurepärase seltskonnaga!

(Video autor: Elise Jalonen)

Suve lõpp Tahkusel

Käisime Martti ja Lauraga augustikuu viimasel nädalavahetusel Tahkusel Hiljal külas. Ramses oleks ka tulnud, aga tal oli kahjuks töö samal ajal. Nii hea meel oli üle väga pika aja jälle näha ja jutustada. 

Muidugi käisime me Marttiga laupäeval ka Soomaal ühel matkarajal, kus me veel käinud ei olnud. Meiekose matkarada oli ühes suunas 2,8 km, lisaks sai teha rajal mitu kõrvalepõiget ja ühe 0,5 km võrra pikema lisatiiru Raudna jõe ääres. Me kõrvalepõikeid ei teinud, aga selle lisatiiru peale sattusime täitsa kogemata ja alles pärast saime aru, et sealt kõndisime.

Meiekose matkaraja põhirada

Matkarada kulges suuremalt jaolt mööda võrdlemisi mudast metsasihilaadset teed, aga see lisatiir oli murusem rada ja kohati üpris märg või lausa üle ujutatud. Mina sain varbad natuke niiskeks, Martti aga uputas oma jalanõud lausa üle. Ja seetõttu ei olnud talle probleem mind ka ühest eriti märjast kohast üle kanda, mis oli naljakas. :D

Tagasiteeks oli valida kas sama raja tagurpidi läbimine või jalutada 2,3 km mööda kruusatee serva. Me valisime viimase variandi, et mudast ja veest pääseda. Õhtul saime loomulikult mõnusat maasauna ja korralikult vihelda ka. Uni oli väga magus, sest väsimus oli suur ja tuba oli niiii mõnus kottpime (luksus, mida linnas elades on keeruline saavutada).

Lugesime õhtul 19. saj luulet

Pühapäeval läks tubli osa ajast selle peale, et pakkida kaasa igasuguseid saaduseid - keldrist saime porgandeid, moosi ja sõstramahla, aiamaalt korjasime saialilleõisi ja aedube ning lisaks andis Hilja meile veel terve kuhja hiigelsuuri suvikõrvitsaid, magusaid tomateid ja krõmpse kurke. Nipet-näpet lisandus veelgi - purgike köömnetega köömnetee tarvis jne.

Kui sõitma hakkasime, saime paraja ehmatuse auto poolt - mingi "tore" punane hoiatustuli hakkas armatuuril vilkuma ja arvas, et piduritega on midagi mäda. Õnneks oli Google Mapsi arvates 7 km kaugusel autotöökoda, mis ka avatud oli, nii et sõitsime sinna. Sealsed töömehed arvasid, et vast kannatab Tartuni ikka sõita. Tee peal õnneks midagi ei juhtunudki, aga päev-paar hiljem teenindusse viies tuli välja, et esipiduri pidurivoolikud olid täitsa katki ja tuli välja vahetada. Lõpp hea, kõik hea! :)

Trad.Fest!

Üpris ootamatult kukkusid meile sülle selleaastase Trad.Fest!i pääsmed ja augusti keskel sinna autonina pöörasimegi. Me teadsime vaid, et tegu on Trad.Attack!i korraldatava suvise festivaliga, aga väga palju oodata ei osanud, sest kavagi oli täielik saladus.

Selle liblika jaoks koguti sadu ja tuhandeid heegeldatud pitslinikuid

Kohale jõudes tibutas pisut vihma, aga meeleolu oli hea, nii et väike vihm ei seganud meid karvavõrdki. Festival toimus Viljandimaal kuskil metsade vahel hästi mõnusas kohas. Kohe alguses tegime väikse söömingu ja seejärel vaatasime niisama ringi.

Festivalil on igal aastal mingi huvitav eripära ja seekord olid Vabarnad+Tõnu Tubli otsustanud, et esinevad ainult bändid/koosseisud, kus nad on ise liikmed. Välja arvatud üks bänd (Neon Fir), kelle nad kutsusid esinema mingi noorte bändide konkursi raames. Muidu esinesid Zetod, Tõnu Tubli soolo, Jalmar ja Sandra... Oh, neid esinejaid oli veel, aga ma isegi ei mäleta enam kõiki. Õhtule pani vinge punkti aga Trad.Attack! täies koosseisus.

Trad.Attack!i lõpukontsert

Muinasjutuline teekond läbi metsa parkla poole

Selle metsa taga...

Juba maikuus registreerisime endid Jaan Tätte korraldatavale festivalile Vilsandil, kus nüüd juuli viimastel päevadel käisime. Me polnud kumbki kunagi varem Vilsandil käinud ja see oli olnud üks mu väikeseid unistusi juba ma ei tea kui palju aastaid, seega olin VÄGA elevil. Martti naeris mu üle, kui ma terve pika autosõidu Papissaare sadamasse mingeid elevusetrikke tegin autos. :D

Üks õige geograaf teeb alati suure Õ/Ö juures peatuse

Minekupäev oli väga vihmane ja kohati isegi tormine. Terve päev sadas kordamööda korralikke padukaid ja siis jälle paistis soojendav päike. Paadisõit Papissaarest Vilsandile oli üliäge - meri oli tormine, lained olid üsna suured ja loomulikult istusime me Marttiga kogemata väiksema ja vanema paadi peale (seltskonda viis üle korraga kaks paati). Aga see "kogemata" osutus väga õigeks otsuseks - sõit oli vinge, laine viskas ikka üle pea ja paati sisse (õnneks olime telgi ja magamisasjad suurde musta prügikotti pannud).

Umbes selline sõit oligi :D

Jaani õuele jõudes (sadamast saime Jaaniga minibussiga) tuli pilve tagant hetkeks päikegi välja ja kiirustasime kõik kohe telki üles panema enne kui jälle vihmahoog tuleb. Saime oma telgi TÄPSELT enne järjekordse paduka algust üles ja pagesime räästa alla suurema vihmahoo möödumist ootama. Peagi saime juba lõunasööki (vürtsikas tomati-läätsesupp, mis oli IMELINE). Peale lõunat konsulteerisime Vilsandi kaardi ja paari teadjamaga ja kuigi mina soovisin kohe Vesiloole rännata, otsustasime vaid väikese jalutuskäigu Jaani sadamasse teha, sest Vesiloo ring oli plaanis järgmiseks päevaks kogu kambaga koos, kui ilm pidi ka parem olema.

Räästa all varjus

Maailma parim tomati-läätsesupp koos ülihea koduküpsetatud saiaga!

Jaani pingil mõtisklemas

Tuulised näod Jaani sadamas

Festivali piletid :)

Õhtul oli loomulikult Jaan Tätte Jr (Meisterjaani) kontsert, mis algas rahulikult, aga siis tõmbas keegi tantsu käima ja asi lõppes vinge päikeseloojanguaegse tantsupeoga Vilsandi mändide all. Peale kontserti läksime üsna kohe ka telki, sest olime pikast päevast väsinud (sõitu Tartust alustasime hommikul kl 7).

Teise päeva hommikul pärast sööki käisime kogu seltskonnaga (u 110-120 inimest) Jaani juhtimisel Vesilool. Marsruudi pikkus oli umbes 4 km ja teel pidi läbi jalutama ka laidudevahelisest põlvini merest. Vesiloo oli elamus omaette - kõnnid mööda 5 m laiust valli, mõlemal pool meri ja ees laiukesed. Tuul puhus peaaegu ripsmed küljest ära, aga ilm oli õnneks muidu kena.

Pärast Vesilood veetsime natuke niisama aega, suhtlesime teiste inimestega. Pärast lõunat käisime Vilsandi tuletornis, kust avanes väga kaunis vaade saarele ja lähedalasuvatele laidudele. Saime pooljuhuslikult ka osa väikesest spontaansest saaresafarist - sõitsime autokastis ja nägime ära Vilsandi surnuaia 4 hauaga ja Aaperse ranna, mis oli väga ilus. Oleks seal ujunudki, kui ilm oleks soojem olnud... Jääb järgmiseks korraks. :)

Õhtul mängis ja laulis meile muidugi Jaan Tätte ise ning lugude vahele jutustas ta lugusid laulude tekkimisest ja muust toredast. Tema laule oli hoopis teine tunne kuulata, kui istusid sel samal saarel, kus paljud neist sündinud on, ja nägid neid samu teeradu, kus mingi laul alguse oli saanud. See õhtu oli nii mõnus, et suutsin isegi unustada, et mu jalgadel oli külm (unustasin enne pikad püksid jalga panna).

Eesootav öö oli minu jaoks aga väga õudne. Juba hilisõhtul hakkas mul kõht kuidagi valutama/keerama ja uni ei tulnud ega tulnud. Olin üleval umbes kella viieni hommikul, käisin vahepeal vetsus ja istusin õues, vaatasin kuud. Sain öö peale kokku maksimaalselt 2h magada, sest nii halb oli olla ja ükski asend ei olnud seetõttu mugav. Hommikul sadas veel üsna korralikult vihma ka, mistõttu polnud meil Marttiga üldse soovi telgi soojusest välja ronida.

Õnneks läks vihm üle ja saime telgi päikese käes äragi kuivatatud. Mul oli endiselt nii halb olla, et ei söönud isegi hommikusööki. Peagi ootaski meid paadisõit tagasi (mis seekord oli rahulik) ja langetasime raske otsuse, et minu tervise seisukorra tõttu jätame planeeritud 5-päevase Hiiumaa reisi ära. Hiljem tuli välja, et see oligi ainuõige otsus, sest õhtuks jäi haigeks ka Martti ja istusime mitu päeva mingi rõveda kõhuviirusega kodus.

Telgikuivatus

Vilsandi esimesel õhtul oli festivalil mingi väiksem kamp sama viirusega haigeks jäänud, nii et pesime seal hoolikalt käsi (pesu- ja desovahendid olid igal pool väga kättesaadavad), aga nakatusime sellegipoolest. Kogu lugu jõudis isegi meediasse, mis oli suht naljakas. :D