Esimesed grillid

Kuna suvi on ikka grillimise aeg, siis olime veendunud, et üks asi, mille me kindlasti endale sel aastal soetame, on grill. Me ei tahtnud seda kõige tavalisemat ufot, samas ei soovinud me mingit üliuhket ja kallist atribuuti, sest mingeid suuri grillmeistreid meist ilmselt ei saa ja see poleks lihtsalt otstarbekas. Üheks tingimuseks oli meil see, et kindlasti peab grilli küljes olema mingi (kasvõi väikene) lauake/riiul, kuhu saab kaussi, vorstipakki või grilltarvikuid asetada. Samuti tahtsime, et kaas käiks hingedega, mitte poleks pealt lihtsalt ära tõstetav. Niimoodi saigi valituks Jupiter.

Nüüd jõudsime siis nii kaugele, et proovisime selle grilli ära ka ehk andsime suvele avapaugu. Jäime grilliga väga rahule ja liha tuli megamaitsev!

Mõned päevad hiljem saabus meile külla Liisi, kellega tegime ka esimese väikese aia/grillipeo. Olime ostnud endale väikese valge kokkupandava puust laua, mille viisime maja taha terrassile. Martti oli grillmeister ja meie Liisiga tegime mõnusa salati ja katsime laua. Ilm oli ka hästi ilus ja meil oli väga lõbus.

Tomatikasvatus

Sain ema käest mõned pisikesed tomatitaimed ja kaks tšillitaime ning ise olin kah paar tomatiseemet mulda pistnud, millest kaks ka tõusid. Ise panin (vist?) Vilmat ja emalt sain Venuse taimed. Esialgu kasvasid nad mul alumisel korrusel suurel aknalaual, aga millalgi tuli nad suurematesse pottidesse ümber istutada ja rõdule värske õhu kätte viia. Ostsime Bauhofist kõik vajaliku ja ühel ilusal päeval ladusin kraami murule laiali ja tegin selle nalja ära. Aa, mõned sibulad, mis olid köögis hakanud kasvama, pistsin ka mulda, et natukene rohelist sibulat saada. :) Kokku sai rõdule paras väike armee.

Lulu opp

Panime Lulule kevadeks steriliseerimisopi aja, aga enne opi kättejõudmist jõudsime ikkagi üle elada ühe jooksuaja. Lulu kräunus ikka kuskil kümme päeva päris hullusti, käis ringi ja püherdas maas, upitas peput üles ja küsis peikat. Algul oli seda päris naljakas vaadata, aga üsna ruttu hakkas mul Lulust kahju, sest ta ise ka väga aru ei saanud, mis temaga toimus - instinktid rääkisid tema eest.

Opile minnes oli kogu Petcity kliiniku personal väga sõbralik ja professionaalne. Pidin veel ära täitma vormi, et olen opiga nõus, Lulut kaaluti ja vaadati üle ning sinna ta jäigi. Meie suundusime nautima meeldivat laupäeva.

Lulule järgi minnes oli ta juba narkoosist üles ärganud ja pikutas oma puuris, opijärgne vest seljas. Opp läks igati hästi, komplikatsioone polnud ega midagi, aga Lulu nägi nii uimane ja õnnetu välja. Viisime oma beebi koju. Kui ta puurist vaikselt välja tuigerdas, siis kukkus ta põhimõtteliselt kohe pikali ja ei saanud enam ise püsti. Tal võttis ikka aega, et kõndima hakata. Vest piiras tema liikumisvõimet ka korralikult (ta ei saanud joosta), mis oli muidugi hea, sest jooksmine oleks ta haava lahti tõmmanud.

Vesti hoidsime tal seljas kümme päeva, et haav võimalikult hästi ära jõuaks paraneda. Naljakas oli ka see, et kuna tal oli käpa sees kanüül olnud, siis oli ühest kohast natuke karvu ära aetud ja seetõttu tundus ta käpp ekstra peenike. Karvad olid loomulikult ka poole kõhu pealt aetud, mis vesti ära võttes paistis kuidagi kurb. :D Kui vesti eemaldasime, sai Lulu kohe aru, et vabadus on saabunud, ja tuiskas mööda elamist ringi nagu pöörane. Ta polnud päris ammu saanud korralikult joosta ja mängida.

pAHHAArty

Millalgi hüppas Facebookis ette selline üritus nagu pAHHAArty ehk täiskasvanute pidu AHHAA keskuses. Otsustasime Claudiaga minna, sest tänu covidile polnud pikalt midagi toredat teinud. Ostsime piletid juba tükk aega ette ja peole jõudes oli naljakas vaadata, kuidas turvamees AHHAA keskuse ukselt alaealisi tagasi või kahtlase ilmega inimesi dokumenti tooma saatis. Meie saime igatahes probleemideta uksest sisse ning käepaela ja tervitusjoogi.

AHHAA lae all; Claudia kardab veits kõrgust

Kuna peo ametliku ajakava järgi oli alles kogunemise aeg, siis hulkusime natuke niisama teaduskeskuses ringi. Tagumises saalis, kus näitus mingi aja tagant muutub, oli sporditeemaline näitus ja ma usun, et see oli paljude jaoks terve õhtu kõige lemmikum asi. Seal sai kossu visata, 360-kraadist lauatennist mängida (laua asemel oli suur seest õõnes toru), jalkat taguda, väikest lauaalust jalkat mängida, mingi crazy asjaga pöörelda, kahekesi võidu seina peal helendavaid nuppe taguda (mis võttis ikka sitaks läbi), härja seljas püsida proovida ja veel igasugu asju teha.

Minijalka läbipaistva laua all (kõige lõbusam asi ever!)

Peokavas oli mitu asja, mida väga ootasime ja üks neist oli auto lõhkumine. AHHAAsse oli toodud üks auto, mida siis kõik soovijad said kuvaldaga täiest jõust lõhkuda ja enda stressi ja viha ja kõike muud välja elada. Loomulikult sai seda teha maksimaalselt kahekesi ja ees pidi olema mask, et mingeid kilde silma ei lendaks, aga see oli täiega lõbus! Peo lõpuks oli alguses viisakast autost alles täielik romu.

Auto lõhkumine

Teiseks tegevuseks, mida ootasime, oli shottide töötuba. See toimus ruumis, kus oli üles pandud UV-lambid ja kõikide jookide koostisosad helendasid. Laual oli kolm erinevat retsepti, mida siis pipetiga katseklaasi teha sai, aga võis muidugi ka enda möginat kokku segada. Tõeliselt teaduslik lähenemine alkoholile. :D

Shottide töötuba

Veel soovisime kindlasti käia AHHAA katusel, kus oli üles pandud teleskoop ja sai niisama taevajuttu puhuda. Kahjuks oli taevas poolpilves, sest ma olin juba lootnud, et saan Claudiale tähtkujusid näidata ja õpetada, aga teleskoobiga sai Kuud vaadata ja see oli ka äge. Claudia jaoks oli esimene kord midagi teleskoobiga uurida ja ta oli sellest väga elevil.

Õhtut sisustas ka ansambel Singer Vinger, kelle vanade lugude järgi suurem osa seltskonnast suure rõõmuga tantsis. Hardi Volmer tundus küll vahepeal natuke laksu all, sest ta rääkis ikka naljakat juttu, millest vahepeal väga aru ei saanud, ja see ajas meid Claudiaga väga naerma. Muidugi olime selleks ajaks tarbinud juba ka teatud koguse Väikse Kuuba mojitosid...

Singer Vinger laval

Muidugi käisime ka moonutuspeeglite ees enda üle irvitamas, peegellabürindis kõndimas, veemaailmas mängimas ja kõiksugu muid asju tegemas, mida keskusel pakkuda oli. Pidu lõppes peale keskööd ja oli üks lahedamaid, kus olen käinud lihtsalt sellepärast, et tegu polnud ainult täisjoonud inimestega suvalise klubimuusika järgi tantsimisega, vaid seal oli palju toredaid tegevusi ja reaalselt peo lõpuni välja oli huvitav ja lõbus.

Sibulatee kalapuhvetite päev

Ma ei teagi, miks, aga me Marttiga ei ole eriti suured nö suvadel üritustel käijad. Aga see Sibulatee kalapuhvetite päev sattus mulle lihtsalt Facebookis ette ja mõtlesime, et miks mitte käia ja teha üks tore päev. Eelnevalt uurisin välja kõik, mida mingid puhvetid pakkusid, ja tegin plaani. Kokku oli neid 15 ja lõppude lõpuks me poleks ju elu sees jaksanud igal pool midagi süüa! Valisime välja 4.

Esimeseks peatuspaigaks sai Peipsi Caravani puhvet, kus olime planeerinud võibolla et kõige rohkem süüa. Võtsime maitsmiseks ühe suitsukalasalati, kaks ahjukohapraadi, ühe sibula- ja ühe kalapiruka ning kaks erinevat koogilõiku (kõrvitsa-toorjuustu ja toortatrarulli). Ja ausalt ka, see esimene puhvet jättis juba sellise elamuse, et minu poolest me oleks võinud terve ülejäänud päeva seal seda suitsukalasalatit õgida. See oli lihtsalt niiiiiii hea! Muidugi ahjukoha ja koogid olid ka ülimaitsvad. Sibulapirukas oli... Sibulapirukas. :D Kalapirukas maitses minu jaoks täpselt nagu tavaline liha-riisipirukas. Martti ikka tundis seal kalamaitset ka kuskil.

Teiseks sõitsime Kokora perenaiste puhvetisse, kus olime plaaninud proovida sibulajäätist. Lisaks haarasid meie pilgu veel järjekordsed kaks koogilõigukest. No seal sai küll nalja. Istusime oma ampsudega õue ja maitsesime siis seda sibulajäätist. Algul oli jäätis nagu jäätis ikka, aga siis lõi nii tugeva sibulamaitse suhu, et jube. Meile ei maitsenud. Ma püüdsin sellest väikesest jäätisepallist poole sisse kühveldada, et vähe viisakamat muljet jätta, aga Martti ei suutnud peale kahe ampsu seda enam vaadata ka. Siis tulid laua teise otsa juurde 3-4 naisterahvast sibulajäätisega ja proovisid. Kiitsid täitsa, et nii huvitav ja päris hea jne, mille peale üks neist ütles, et "Ah, sa söödki imelikke asju!". Igatahes nüüd on see veidrus proovitud ja rohkem ei taha, aitäh!

Vasakul sibulajäätis

Veel käisime Puhvet Pool 7-s, kus maitsesime juustusuppi kohaga, kalakotlette ja imeimehead porgandipirukat. Kotletid olid head, aga ei midagi väga erilist. Juustu-kohasupp oli aga küll väga maitsev! Sealne seltskond oli väga lõbus, aias mängis muusika ja vene keelt kõnelevad tädikesed püüdsid meid meelitada ikka igat söödavat asja ostma.

Kõige lõpuks käisime läbi veel Prääniku tarekesest, sest seal oli lubatud kõige paremaid kodutehtud pirukaid. Neid ostsime endale mõned koju kaasa, et õhtupoole maiustada. Sealt ostetud õuna-kaneelirullid olid ikka nii rikkalikud ja maitsvad, et kahju oli, et kummalegi vaid ühe võtsime...

Valge Reps

Katku tõttu on Valge Reps vahepeal ära jäänud, aga nüüd otsustas selle aasta magistri esimene kursus, et vahet pole, teeme nüüd kevadel ta ikkagi ära (muidu toimub see alati detsembri alguses). Ma kaalusin tükk aega, kas minna või mitte, aga lõpuks otsustasin, et kuna Elise ja Kristeli kursus korraldab ja nad ise ka nagunii seal, siis lähen ikka.

Pidu oli täitsa vahva. Toimus mingi korbi ruumides, kus ma polnudki veel sattunud (varem on Valge Reps toimunud Sakalas või ERMis). Seltskond oli hea, mis siis, et ma ei teadnud reaalselt mitte ühtegi rebast ja ka teiselt kursuselt vaid mõnda üksikut nägu. Osalesime traditsioonilisel viktoriinil, mille võitsime, aga meie meeskonna nimi oli Kindel Võit, nii et mida me ikka ootasime. :D Auhinnaks natuke nodi ja suur Regio Eesti kaart. Tänks, Regio. Veinitasime ja jutustasime Kristeliga üsna ööni ja seejärel tuli Martti mulle järgi.

Terminaator 35!

Kohe, kui sügisel Termika sünnipäevakontserdi pileteid müügis nägin, ostsime endale kaks pääset, et osa saada sellest Eesti suurimast rokkshowst, mida meile lubati. Mina olen Termika fänn olnud vist juba lasteaiast saati, kui emme kodus ikka nende lugusid kuulas. Mäletan hästi neid 1997. ja 2001. aasta albumite kaasi ("Kuld" ja "Risk"). Ja 2007. a albumi "20" sain minu mäletamist mööda CD kujul 12. sünnipäevaks. Lapsepõlvelemmik on "Ütle miks", mis mulle siiani väga meeldib, aga lemmikute hulka on lisandunud "Torm", "Ainult sina võid mu maailma muuta", "Ingli puudutus" ja "Loomade farm".

Kontsert-show oli ülivinge! Saku Suurhallis saime kokku ka Merli, Rauno, Hendriku ja ühe nende sõbraga, kellega oli ülitore tervet õhtut nautida. Kontsert kestis üle 3h ja lõpuks olime ikka väga väsinud, sest loomulikult olime me terve aja pigem lava ees. Kontserdil olid ka mõned külalisesinejad (Jaagup Kreemi tütar, Ott Lepland, Hendrik Sal-Saller ja veel üks-kaks muusikut, keda ma varem ei teadnud).

Naljakas oli see lugu ka, mis suurhalli ees parklas toimus - me jõudsime pigem varakult, et kindlasti parkimiskoht saada, aga autod olid seal parkinud nii segamini, et reaalselt me ei saanud isegi aru, kus mingi rida peaks olema, seega me parkimise lihtsalt kuhugi teiste juurde.