Lohe saabumine

Juba tükk aega olime mõelnud, et Lulul võiks üks sõber olla, kellega mängida saaks. Muidu on tal jube kurb ja igav, kui meie näiteks terve päeva linnas tööl oleme ja tema siin üksi ringi longib. Natukene kahetsesime, et kohe Lulut ja tema õde koos ei võtnud, aga tol hetkel tundus see õige otsus. Ja tegelikult tagantjärgi ikkagi ka, sest nüüd on meil neid vingerpussitajaid kaks!

Teise kiisu leidsin Facebookis kassigrupis ja järel käisime tal Pärnumaal. Neljase pesakonna emme oli kurvalt auto all elu kaotanud, kui ta beebid alles 2-nädalased olid, aga õnneks oli teine kiisuemme, kellel oli endal ka neli poega ja kes meie kiisu pesakonna samuti enda hoole alla võttis. Valisin meie kiisu välja juba maikuus (sündinud on ta 1. mail), seega pidime ootama juuni lõpuni enne, kui saime ta koju tuua. Ja nüüd on ta meil olemas - väike Lohe! Nimi sai selline seepärast, et Lulu on meie väike haldjaprintsess (Tolkieni Luthieni järgi) ja igal printsessil peab ju enda Lohe ka olema. Pealegi tundus Lohe lihtsalt nii äge ja naljakas nimi, mida kassile panna.

Esimene perepilt Lohekesega

Juba algusest peale paras suslik

Emme sünnipäev

Kohe pärast jaanipuhkust oli muidugi emme sünnipäev. Eelmisel aastal tegime emmele ülivahva seikluse mööda Tallinnat ja Tallinnalähedasi kohti, mis oli hästi lõbus. Sel aastal olime kokku leppinud, et tuleme kõik meie juurde ja teeme mõnna lauamängupäeva hea söögiga. Nii läks ka - olime viiekesi + Lulu muidugi ka. Mängisime mitut erinevat lauamängu ja söögiks olime teinud suure potitäie kartulisalatit ja terve ahjuplaaditäie kotlette (natuke ka taimseid kikerhernekotlette Laurale mõeldes). Ja muidugi ülinämma sünnipäevakoogi, mille pealt emme sai küünlaid puhuda.

Ettevalmistused

Jaanipuhkus

Selle aasta jaanipäev venis toredasti kolmepäevaseks ürituseks. Jaanilaupäeval tuli meile külla kogu Siilitare rahvas, nii et olime üheksakesi. Olime enam-vähem ära jaganud, mida keegi kaasa toob/teeb - Siilitare poolt tuli jogurtimarinaadis kana, makaronisalat ja astelpaju-rabarberikook ja meie poolt lambasoolevorstikesed, värske grillsalat ja minu tehtud rullbiskviit. Martti oli hästi tubli ja grillis kogu selle hunniku liha ja vorste ära kuni meie näljaste nägudega ümber laua istusime.

Tegevusteks olid meil rõõmukuubikud (vt nt Brain Games'is "Happy cubes"), mis oli kõigi seas väga suur hitt, ja muidugi Mölkky, mis on lihtsalt täiega tore aiamäng. Rõõmukuubikud tekitasid lausa nii suurt elevust siilitarelaste hulgas, et nad otsustasid neid endale paari päeva pärast algavale autoreisile kaasa osta, et oleks pikal sõidul midagi lastel (ja suurtel) teha!

24ndal olime lahkesti palutud Eva sünnipäevale Siilitarre. Kuna see oli rohkem ikkagi laste pidu, siis meie saime suurema osa ajast istuda, snäkitada ja täiskasvanutega juttu puhuda.

Ja 25ndal käisime lõpuks ometi Sepa-Matul külas. Natuke aitasime seal tööd ka teha (heinaloogu ümber keerata ja pisikesi tammepuid otsida), aga muidu tegime lõkketuhas kartuleid ja grillisime vorsti ja rääkisime ma(j)aomanikujuttu.

Esimesed grillid

Kuna suvi on ikka grillimise aeg, siis olime veendunud, et üks asi, mille me kindlasti endale sel aastal soetame, on grill. Me ei tahtnud seda kõige tavalisemat ufot, samas ei soovinud me mingit üliuhket ja kallist atribuuti, sest mingeid suuri grillmeistreid meist ilmselt ei saa ja see poleks lihtsalt otstarbekas. Üheks tingimuseks oli meil see, et kindlasti peab grilli küljes olema mingi (kasvõi väikene) lauake/riiul, kuhu saab kaussi, vorstipakki või grilltarvikuid asetada. Samuti tahtsime, et kaas käiks hingedega, mitte poleks pealt lihtsalt ära tõstetav. Niimoodi saigi valituks Jupiter.

Nüüd jõudsime siis nii kaugele, et proovisime selle grilli ära ka ehk andsime suvele avapaugu. Jäime grilliga väga rahule ja liha tuli megamaitsev!

Mõned päevad hiljem saabus meile külla Liisi, kellega tegime ka esimese väikese aia/grillipeo. Olime ostnud endale väikese valge kokkupandava puust laua, mille viisime maja taha terrassile. Martti oli grillmeister ja meie Liisiga tegime mõnusa salati ja katsime laua. Ilm oli ka hästi ilus ja meil oli väga lõbus.

Tomatikasvatus

Sain ema käest mõned pisikesed tomatitaimed ja kaks tšillitaime ning ise olin kah paar tomatiseemet mulda pistnud, millest kaks ka tõusid. Ise panin (vist?) Vilmat ja emalt sain Venuse taimed. Esialgu kasvasid nad mul alumisel korrusel suurel aknalaual, aga millalgi tuli nad suurematesse pottidesse ümber istutada ja rõdule värske õhu kätte viia. Ostsime Bauhofist kõik vajaliku ja ühel ilusal päeval ladusin kraami murule laiali ja tegin selle nalja ära. Aa, mõned sibulad, mis olid köögis hakanud kasvama, pistsin ka mulda, et natukene rohelist sibulat saada. :) Kokku sai rõdule paras väike armee.

Lulu opp

Panime Lulule kevadeks steriliseerimisopi aja, aga enne opi kättejõudmist jõudsime ikkagi üle elada ühe jooksuaja. Lulu kräunus ikka kuskil kümme päeva päris hullusti, käis ringi ja püherdas maas, upitas peput üles ja küsis peikat. Algul oli seda päris naljakas vaadata, aga üsna ruttu hakkas mul Lulust kahju, sest ta ise ka väga aru ei saanud, mis temaga toimus - instinktid rääkisid tema eest.

Opile minnes oli kogu Petcity kliiniku personal väga sõbralik ja professionaalne. Pidin veel ära täitma vormi, et olen opiga nõus, Lulut kaaluti ja vaadati üle ning sinna ta jäigi. Meie suundusime nautima meeldivat laupäeva.

Lulule järgi minnes oli ta juba narkoosist üles ärganud ja pikutas oma puuris, opijärgne vest seljas. Opp läks igati hästi, komplikatsioone polnud ega midagi, aga Lulu nägi nii uimane ja õnnetu välja. Viisime oma beebi koju. Kui ta puurist vaikselt välja tuigerdas, siis kukkus ta põhimõtteliselt kohe pikali ja ei saanud enam ise püsti. Tal võttis ikka aega, et kõndima hakata. Vest piiras tema liikumisvõimet ka korralikult (ta ei saanud joosta), mis oli muidugi hea, sest jooksmine oleks ta haava lahti tõmmanud.

Vesti hoidsime tal seljas kümme päeva, et haav võimalikult hästi ära jõuaks paraneda. Naljakas oli ka see, et kuna tal oli käpa sees kanüül olnud, siis oli ühest kohast natuke karvu ära aetud ja seetõttu tundus ta käpp ekstra peenike. Karvad olid loomulikult ka poole kõhu pealt aetud, mis vesti ära võttes paistis kuidagi kurb. :D Kui vesti eemaldasime, sai Lulu kohe aru, et vabadus on saabunud, ja tuiskas mööda elamist ringi nagu pöörane. Ta polnud päris ammu saanud korralikult joosta ja mängida.

pAHHAArty

Millalgi hüppas Facebookis ette selline üritus nagu pAHHAArty ehk täiskasvanute pidu AHHAA keskuses. Otsustasime Claudiaga minna, sest tänu covidile polnud pikalt midagi toredat teinud. Ostsime piletid juba tükk aega ette ja peole jõudes oli naljakas vaadata, kuidas turvamees AHHAA keskuse ukselt alaealisi tagasi või kahtlase ilmega inimesi dokumenti tooma saatis. Meie saime igatahes probleemideta uksest sisse ning käepaela ja tervitusjoogi.

AHHAA lae all; Claudia kardab veits kõrgust

Kuna peo ametliku ajakava järgi oli alles kogunemise aeg, siis hulkusime natuke niisama teaduskeskuses ringi. Tagumises saalis, kus näitus mingi aja tagant muutub, oli sporditeemaline näitus ja ma usun, et see oli paljude jaoks terve õhtu kõige lemmikum asi. Seal sai kossu visata, 360-kraadist lauatennist mängida (laua asemel oli suur seest õõnes toru), jalkat taguda, väikest lauaalust jalkat mängida, mingi crazy asjaga pöörelda, kahekesi võidu seina peal helendavaid nuppe taguda (mis võttis ikka sitaks läbi), härja seljas püsida proovida ja veel igasugu asju teha.

Minijalka läbipaistva laua all (kõige lõbusam asi ever!)

Peokavas oli mitu asja, mida väga ootasime ja üks neist oli auto lõhkumine. AHHAAsse oli toodud üks auto, mida siis kõik soovijad said kuvaldaga täiest jõust lõhkuda ja enda stressi ja viha ja kõike muud välja elada. Loomulikult sai seda teha maksimaalselt kahekesi ja ees pidi olema mask, et mingeid kilde silma ei lendaks, aga see oli täiega lõbus! Peo lõpuks oli alguses viisakast autost alles täielik romu.

Auto lõhkumine

Teiseks tegevuseks, mida ootasime, oli shottide töötuba. See toimus ruumis, kus oli üles pandud UV-lambid ja kõikide jookide koostisosad helendasid. Laual oli kolm erinevat retsepti, mida siis pipetiga katseklaasi teha sai, aga võis muidugi ka enda möginat kokku segada. Tõeliselt teaduslik lähenemine alkoholile. :D

Shottide töötuba

Veel soovisime kindlasti käia AHHAA katusel, kus oli üles pandud teleskoop ja sai niisama taevajuttu puhuda. Kahjuks oli taevas poolpilves, sest ma olin juba lootnud, et saan Claudiale tähtkujusid näidata ja õpetada, aga teleskoobiga sai Kuud vaadata ja see oli ka äge. Claudia jaoks oli esimene kord midagi teleskoobiga uurida ja ta oli sellest väga elevil.

Õhtut sisustas ka ansambel Singer Vinger, kelle vanade lugude järgi suurem osa seltskonnast suure rõõmuga tantsis. Hardi Volmer tundus küll vahepeal natuke laksu all, sest ta rääkis ikka naljakat juttu, millest vahepeal väga aru ei saanud, ja see ajas meid Claudiaga väga naerma. Muidugi olime selleks ajaks tarbinud juba ka teatud koguse Väikse Kuuba mojitosid...

Singer Vinger laval

Muidugi käisime ka moonutuspeeglite ees enda üle irvitamas, peegellabürindis kõndimas, veemaailmas mängimas ja kõiksugu muid asju tegemas, mida keskusel pakkuda oli. Pidu lõppes peale keskööd ja oli üks lahedamaid, kus olen käinud lihtsalt sellepärast, et tegu polnud ainult täisjoonud inimestega suvalise klubimuusika järgi tantsimisega, vaid seal oli palju toredaid tegevusi ja reaalselt peo lõpuni välja oli huvitav ja lõbus.