Tartu Maastikumaratonile kaasa elamas

Kevadisse jooksuplaani mahub meil palju! Tartu Maastikumaratonile läksime sel aastal aga kaasaelajatena, sest tundus lahe. Ja oligi, megalahe!

Valisime kodus hoolikalt, et kuhu me raja äärde läheme, et saaks autoga ligi ja ei oleks täpselt teeninduspunktis ka. Ja samuti tahtsime me, et oleksime pigem "lambikas" kohas, mitte kuskil, kus nagunii on palju kaasaelajaid. Muidugi valmistasime toredad sildid, millega jooksjatele naeratusi näole tuua (sõna otseses mõttes). Kaasa läksime elama umbes-täpselt poolmaratoni jooksjate poole tee peale. Autoga kohale sõites oli viimane teejupp ikka no täielik pommiauk. Mõtlesime korraks isegi, et oli seda nüüd vaja ette võtta. :D Aga parkisime end kuhugi teeserva ära ja jalutasime veits alla kilomeetri sinna, kus tahtsime oma siltidega chillida.

Ja me saime jooksjatele nii palju emotsioone jagatud! Megavahva oli! Paljud kommenteerisid, et oleme nii heas kohas ja nii toredad sildid ja üldse toredad kaasaelajad. Me olime muidugi seal kohas ainsad ka (paarsada meetrit pärast meid oli teeninduspunkt). Martti hoidis silti "Vajuta siia, saad jõudu!" ja seda vajutati ikka korralikult. Iga kord, kui keegi "nupule vajutas", hüüdis Martti kõvasti järgi "JÕUDU! JÕUDU! JÕUDU!". Appi, meil oli nii lõbus! Andis täiega energialaksu päevaks kaasa!

Ja eriti lahe oli pärast näha Tartu Maratoni Facebooki lehel meie pilti "esmaste emotsioonide" postituses.

Foto: Tarmo Haud

Suurjooks ümber Viljandi järve

Eile jooksin oma elu esimese Viljandi järvejooksu. Olin päääris närvis, sest rada oli 12 km ja olin pigem kuulnud ainult jutte, et "see on nii raske rada". Meil on kodu ümbruses erinevad teelõigud ja tõusud omavahel ära nimetatud. Martti, kes eelmisel aastal oli seal juba jooksnud, ütles, et kõige hullem tõus on nagu kaks meie kodust u 2,5 km kaugusel olevat Maasikamäge.

Start anti Viljandis traditsioonilise Vangelise "Conquest of Paradise" saatel ja esimesed 1,5 km läksid päris kenasti, aga siis jõudsime Huntaugu mäele. No see mägi oli pigem nagu neli Maasikamäge ja sellest üles ronimine võttis ikka parasjagu läbi, nii et ma üles jõudes mõtlesin, et kas jaksangi enam joosta. Natuke maad edasi sörkides leidsime aga Kajaga üksteist ja ta liitus minuga edasiseks. Kaja ajas muudkui juttu ja nii oli väga tore edasi kulgeda. Pärast tuli välja, et Huntaugu mägi oli Marttil üldsegi meelest läinud ja et ta oli mingit teist tõusu mõelnud, mida Maasikamäega võrdles.

Kuna olime Marttiga sisse lülitanud ja Garmin LiveTracki, siis saime üksteise liikumisel silma peal hoida. Alates u 6. kilomeetrist vaatasin kaardilt, et ta kogu aeg selline 50-100 meetrit minust eespool ja varsti märkasin teda päriselt eespool jooksmas ka. Sealt alates jahtisin Marttit õige mitu kilomeetrit ja tegin endale eesmärgiks Martti enne finišit kinni püüda. Probleem oli aga selles, et Martti arvas kaarti vaadates, et mina olen TEMAST eespool ja üritas mingit nähtamatut Kreetet püüda, mis tähendas, et tema aina üritas pingutada, et "mulle järele jõuda", mis tegi mul omakorda tema püüdmise raskemaks.

Paar kilomeetrit enne lõppu sain Martti kätte. Mul oli vist selleks hetkeks rohkem energiat (või tahtejõudu) alles ja Marttil oli pärast meie kohtumist juba päris raske, aga Kaja ikka utsitas teda edasi, et saaksime käest kinni finišeeruda, mis lõpuks ka juhtus. Väga armas lõpp väga raskele jooksule. :) Aa ja mul on nüüd parema jala suur varvas lilla, sest rada oli nii tõusude- ja langusterohke, et jalg kippus palju vastu tossunina põrkuma.

Pärast läksime VLND-sse ja võtsime burgeri ja friikaid.

Rajavalikud: pargist (mitte linnast), mööda teed (mitte mudarada)

Numbrid: 11,95 km, keskmine tempo 8:42 min/km

Tartu Ülikooli kevadjooks

Jooksuhooaeg on täies hoos! Vaid loetud päevad peale Sinilillejooksu tuli ju osaleda ka Tartu Ülikooli kevadjooksul (5 km). Start anti TÜ spordihoone juurest ning jooks kulges suures osas mööda Emajõe kallast (ka üle Kaarsilla) ja Tähtvere spordipargis. 

Ilus ilm oli, mõnus meeleolu ja tulemusega võin igati rahule jääda - keskmine tempo 7:35 min/km.

Tiksuga

Sinilillejooks

Oleme püüdnud sel jooksuhooajal juba aegsasti jooksutrennidega algust teha, sest juba 1. mail on meid ootamas Viljandi järvejooks, mis on 12 km ja päris raske rajaga. Ja mina ei taha minna sinna niisama jalutama. Seega kõige esimese võistlusstardi tegime juba täna Tartu Sinilillejooksul. Ma natuke kartsin, sest trennis on sääred ikka omajagu kangust ilmutanud ja hooaja algus läheb ikka raskelt. Lootsin, et kui mul õnnestub see 3,2 km ära joosta 7:30 min/km tempoga, siis olen endaga rahul.

Tegime enne starti mõnusa soojendusvõimlemise ja siis antigi stardipauk. Loomulikult koos teistega minnes läks tempo kohe alguses päris üles, sinna 7 min/km kanti ja võibolla sutsu kiiremakski. Hoidsin pidevalt kellal silma peal, et end kohe esimese kilomeetriga lukku ei jookseks. Kui kilomeeter täis sain, tuli esimene jooksja juba vastu (rada oli 1,6 km ühtepidi ja siis sama teed tagasi). Täitsa lõpp! Lodjakoja juurde jõudes olin juba veits väsinud, aga püüdsin ikka tempot enam-vähem hoida ja iga sammuga vähenes ju veel läbida vajaminev vahemaa. Kahel korral kõndisin u 50 meetrit, aga peamiselt selleks, et pulssi natuke alla saada.

Kilomeetriajad tulid järgmised:

1 km        7:03
1 km        7:06
1 km        7:23
0.24 km   6:31

Lõppkokkuvõtteks tuli siis keskmiseks tempoks 7:08 min/km ehk olin enda vormi ikka päris tugevalt alahinnanud. Jäin ise jooksuga superrahule. Järgmine start on juba kolmapäeval, TÜ kevadjooksul, kus läbida tuleb 5 km.

Eesti Raamatu Aasta

Ettevõtmise kodulehel on kirjas selliselt: 2025. aastal möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest ning nõnda toimub alates eesti kirjanduse päevast, 30. jaanuarist 2025 kuni emakeelepäevani, 14. märtsini 2026 Eesti Raamatu Aasta, mille jooksul tähistatakse mitmesuguste näituste, sündmuste ja muude ettevõtmistega eestikeelse raamatu ning eesti kirjakeele suurt sünnipäeva.

Mulle sellised ettevõtmised väga meeldivad ja mõtlesin, et soovin ka pühendada sel aastal rohkem aega lugemisele ja raamatutele üldiselt. Viimasel ajal on mulle tundunud, et igasugu manifesteerimised ja soovide universumisse mõtlemised-hõikamised toovadki tihtipeale seda, mida oled soovinud. Aga võibolla on see ka tagasi vaadates ja analüüsides oskus näha, kuidas su esialgsed soovid päriselus juhtunuga klapivad ja leida lihtsalt endale sobilikke mustreid.

Igatahes võin kokkuvõtvalt öelda, et minu Eesti Raamatu Aasta möödus vägagi raamatuliselt ja ägedalt. Toon välja mõned ettevõtmised ja juhtumised, mis mulle rõõmu tõid.

Jaanuaris alustasime Marttiga raamatuaastat Vaikse lugemisdiskoga fahrenheit 451° raamatutoas (Aparaaditehases). Tegu oli väga hubase ruumiga, kus kõik soovijad said mõnusalt maha istuda, teed juua ja vaikuses raamatut lugeda.

Vaikne lugemidisko

Sama soojaga lasime veebruaris edasi, kui Tasku Rahva Raamat korraldas lugemispeo, millest osa võtsime. Samuti toimus seal pime raamatuvahetus, kus mina osalesin. Iga osaleja pakkis ära ühe raamatu, mis on kas tema lemmik või kuidagi meelde jäänud ja tõi selle vahetusse. Lõpuks sai iga osaleja pakkidele kirjutatud lühikese kirjelduse põhjal endale uue raamatu valida ja seejärel avati üheskoos pakid ja avastati oma kingitusi.

Lugemispidu Rahva Raamatus

Märtsis korraldasime endale oma kodus lugemiskohtingu - tegime väikese snäkivaagna ja võtsime rahulikult mitu tundi, et koos diivanil kerra tõmmata ja lugeda.

Kodune lugemiskohting

Märtsis tabas mind aga selline üllatus - käisin sõbranna pool niisama jutustamas-veinitamas ja kuna ta teab, et olen suur lugeja, kutsus ta mind enda raamatuklubi seltskonda, mis oli umbes paar nädalat tagasi loodud ja kus nad asusid just oma esimest kokkulepitud raamatut lugema. Olin raamatuklubis olemisest juba ammu unistanud ja ka Marttile vahel öelnud, et see oleks põnev kogemus, seega olin kohe rõõmuga nõus.

Aprillis toimuski meie esimene kohtumine ja me oleme nüüdseks järjepidevalt iga kuu üheskoos ühe raamatu lugenud ja neid kokkusaamistel arutanud. Liikmeskond on aasta jooksul veidi täiendustki saanud - meid on nüüdseks kokku 7. Olen kogu selle seltskonna eest ülimalt tänulik - meie huvid on piisavalt sarnased, et igakuiselt ühe raamatu lugemiseks leidmine pole suuremat probleemi tekitanud, aga vaatenurgad piisavalt erinevad, et arutelud on läinud vägagi huvitavaks ja mõnel korral lausa tuliseks, kui me oma seisukohti kaitseme ja selgitame. Raamatute analüüsivõime on muutunud mul kindlasti kordi paremaks!

Esimene kohtumine (raamatuks ülihea Ashley Postoni "The Seven Year Slip")

Kuues kohtumine septembris (Gareth Brown "The Book of Doors")

Tegime omale raamatuklubiga ühised pusad!

2025. aasta lõpetas meie endi korraldatud Antisotsiaalne Lugemispidu, mis küll selles mõttes haledalt feilis, et kedagi lõpuks ei tulnudki (eri põhjustel), mis mul natuke tuju alla viis, aga tegelikult oli meil kahekesi kassidega ka väga mõnus ja ma olin lausa nii palju vaeva näinud, et valmistanud magusaid ahjus röstitud mandleid (neid Olde Hansa stiilis).

Antisotsiaalne Lugemispidu

Ah jaa, ja muidugi osalesime Marttiga terve aasta vältel Goodreadsi lugemisväljakutsetes! Iga 2-3 kuu tagant avaldati seal uued teemad koos nende alla sobivate raamatute nimekirjadega, millest tuli siis endale lugemiseks midagi valida, et teema taha linnuke kirja saada. 2025. aasta (kalendriaasta, mitte raamatuaasta) jooksul lugesin läbi 36 raamatut (13 915 lk). Neist 18 olid Goodreadsi challenge'i all ja 11 raamatuklubi raamatud (paar üksikut neist ka kattusid omavahel). Mul on rõõm tõdeda, et raamatuklubi on püsinud ja jätkub ka 2026. aastal. Peagi tähistamegi oma esimest aastapäeva! Elagu raamatud!

Kuu aega iga päev 1 miil jooksu

Juba sügisel leppisime Marttiga kokku, et uuest aastast oleks mul ka aeg kätte saada see üpris hirmsana näiv Garmini badge - jookse 30 päeva järjest vähemalt 1 miil päevas. Vaikselt tõmbasime kampa ka Liisi ja kui Jeran endale Garmini ostis, siis temagi.

Uue aasta esimesel päeval tegimegi suure avapaugu ja jooksime oma esimese miili (tegelikult jooksime esimesel päeval lausa 2,5 km). Ausalt öeldes olid esimesed u 10 päeva kõige raskemad, sest jalad ei tahtnud väga koostööd teha, lihased kiskusid krampi (kas külmast või natuke pikemast pausist püsivate jooksutrennide vahel, ei teagi). Tasapisi läks aga paremini ja mõnel päeval jooksin ühe miili asemel kakski.

Esimene jooks 1. jaanuaril

Vahel jäi jooks väga hilja peale

Aga alati rõõmsalt lõpuni

Liisi kaotasime üsna kiirelt väljakutse algul, sest ta suutis endale mingi tervisehäda hankida. Jeran aga püsis vapralt meiega lõpuni kaasas (olnud alustanud küll päev hiljem, aga see ei loe). Kokkuvõttes oli tegelikult kogu see asi isegi päris tore. Mõnel päeval oli jube raske end diivanilt tossudeni liigutada. Mõnel päeval jäi jooks muude tegemiste tõttu väga hilisesse õhtusse. Aga ära tegime! Ainult sellest mina aru ei saa, miks see totakas väljakutse Garmin Connectis ainult 1 punkti peab andma. Korralik eneseületus ju!

Viimane jooks sattus imeilusale pärastlõunale

Eesmärgid uueks aastaks

Pisike kokkuvõte eelmisest aastast:

1. Loen läbi vähemalt 32 raamatut. ✓ (kokku tuli 36)
2. Käin suusatamas. ✓ (lund oli haledalt vähe, aga sai käidud paar korda)
3. Osalen Maijooksul. ✓
4. Kasvatan oma aias söödavat kraami. ✓
5. Ehitan midagi kodus/aias. ✓ (otsustasin, et see loeb, et saime ülemisele korrusele katuseaknad pandud, mis siis, et ise ei paigaldanud)
6. Proovin midagi uut. ✓ (no siin ei ole midagi muud öelda kui PADEL)

2026. aastaks panin kirja sellised mõtted:

1. Lõpetan baka!!! (sest see sai nüüd päriselt-päriselt käsile võetud)
2. Loen läbi 40 raamatut.
3. Jooksen vähemalt 500 km.
4. Suusatan rohkem kui 10 km.
5. Postitan käsitöö-Instagrami regulaarsemalt.
6. Annan välja oma esimese sokiõpetuse.
7. Osalen spordiüritusel vabatahtlikuna.
8. Õpin/proovin midagi uut.
9. Jooksen vähemalt kaks poolmaratoni.
10. Jooksen välismaal (võistlusel).