Jaanipäevapuhkus

Sõitsime esmaspäeval Lagedile, et veeta 5 päeva Lagedil/Tallinnas/Muugal ja lihtsalt natuke puhata (ausalt ka, see koroonaaegne kool võttis rohkem läbi kui tavapäraselt oleks võtnud ja minul oli 2 nädalat jutti olnud välipraktikad, seega mina vajasin seda puhkust küll täiega). Puhata saime muidugi üsna vähe, sest kõik need päevad olid tegevusi täis, aga väga mõnus ja tore oli sellegipoolest.

Esmaspäeval pidasime Lagedil Martti lõpetamise puhul väikese aiapeo. Teisipäeval oli muidugi jaanipäev, mis tähendas külalisi, palju süüa, lõket jõekaldal ja nii edasi. Mõnus oli - ilm oli super (ehk isegi natuke liiga palav).

Kolmapäeval aitasime Lagedil mõningaid töid teha, kastsime maasikaid ja vaarikaid ja natuke chillisime jõe ääres ka (lugesime raamatuid). Jube palav ilm oli, seega loomulikult vesi kutsus ja käisime palju jões ka. Kahjuks ujumisriideid kaasas polnud, aga sellest polnud midagi. Mõnusaks jahutuseks oli ka lihtsalt tammi parandamine/ehitamine, et ujumiskoht natukenegi sügavam oleks. Ahjaa, autot pesime ka (see tähendas suuremas osas veesõda jääkülma vee ja survepesuriga).

Neljapäeval käisime poes ja üritasime mulle päevitusriideid leida, aga igal pool olid selle lollaka lõikega, mis praegu jube moes on ja mulle ei meeldi see. Martti sai vähemalt endale ujukad. Ja Rivolt lõpukingiks uue telefoni (jah, ma olen natukene kade). :)

Reedel oli ema sünnipäev. Läksime talle (ja Ramsesele, kes oli eelmisel õhtul/öösel sinna jõudnud) Muugale järgi ning viisime ta üllatusena loomaaeda. Olime mõnusa pikniku ka kaasa pakkinud ja veetsime seal vähemalt neli tundi. Päev oli megalõbus. Pärast läksime Muugale, grillisime vorstikesi ja täidetud lavashi ja nautisime ilusat ilma.

Sõbrapilt piisonitega

Piknikupaus

Marttil baka tehtud!

Aega võttis, aga lõpuks sai see läbi. Paar aastakest kauem kui nominaalaeg, aga mis siis! Tehtud ta sai ja pealegi oli lõpp väga tubli - lõputöö kaitsmise sai Martti "A"! Praeguse olukorra tõttu olid kõik lõpuaktused ära jäetud, mistõttu käisime tema ülikoolidiplomil järel lihtsalt mingis Delta kabinetis. Aga Martti pani ikka triiksärgi selga ja ma kinkisin talle hommikul nelgid ka, et oleks natuke lõpetamise moodi ning tegime TÜ peahoone ees ikka ilusaid pilte ka.

Palju õnne, kallis!

Tähistasime Liisiga Sheriffis

Ainus official pilt Martti lõpetamisest (UTTV videoaktuselt)

Hüdroloogia välipraktika #4 - Luhasoo oja kirjeldus

See oli välipraktika päev, mida ma kõige vähem ootasin (ja mul oli õigus - see oligi üsna jube). Hommikul sõitsime Pangodi järve lõunaosas oleva Hurda lahe juurde, kust algas Luhasoo oja. Ülesandeks oli siis matkata mööda Luhasoo oja äärt ning märkida ära kõik, mida näeme voolukiiruse, sängi jms kohta. Õppejõud oli meile algselt öelnud, et piisab sellest, kui kõnnime mööda teed, mis oja ääres kulgeb ja iga mõne aja tagant põikame oja juurde ja kirjeldame, mida näeme. 

Sääl ta voolab

Seda saime teha umbes 500 meetrit. Edasi teed enam ei olnud. Ragistasime siis lihtsalt mööda metsa ja maapind oli selline "mõnusalt" niiske ja pehme. Lõpuks jõudsime mingite suvilateni, kus siis üks vanamees oma aias hüüdis meid, et me sealt edasi küll ei läheks, kuna sealt algab soo. Einoh, tore küll. Ronisime metsast välja ja mees lasi meil läbi oma aia kuhugi suvilavahelisele teele minna. Kõndisime siis mööda teed edasi ja püüdsime taas jõe äärde jõuda kuskilt. See aga väga ei õnnestunud ja pealegi suubus oja varsti Matsi järve. Suubumiskoha juurde me ka ei pääsenud, sest see oli seal kõik ikka väga soostunud.

Ma just koperdasin ja Kristel püüdis pildile

Panime mööda heinamaid, põlde, metsa edasi. Aeg-ajalt üritasime oja üles leida, aga see oli kohati kinni kasvanud ja kohati lihtsalt nii tiheda võsa sees, et me ei saanud sellele lähedale. Lisaks kõigele ründasid meid sääsed ja eriti vastikud suured parmud, kelle tõttu ei saanud hetkekski seisma jääda (paar peatust päikesekreemi määrimiseks ja vee joomiseks siiski tegime). Kõige rõvedam koht oli üks MEGAtihe võsa/tihnik, mis oli lisaks veel hästi järsu mäekülje peal, millest pidime läbi ronima, et põlluservale jõuda, mida mööda saime maanteeni kõndida.

Mööda põlluääri kõndisime palju

Lõpuks kõndisimegi vaid mööda teid ja tegime paar põiget oja juurde, kus seda paremini teha sai. Matk oli... Üsna jube. Õnneks olin ma taibanud pikad püksid panna (kahel meist olid lühikesed püksid ja nende jalad olid VÄGA võsa poolt kriibitud ja sääskede-parmude poolt söödud). Matka lõpetasime enam-vähem seal, kus Luhasoo oja Peeda jõkke suubus. Sinna tuli õppejõud meile autoga järgi ja tõi meile jäätist ka :) Aga ausalt ka, seda päeva ma ei kordaks mitte kunagi enam.

Ootame lõpp-punktis

Hüdroloogia välipraktika #3 - järve sügavuse kaardistamine

Välipraktika kolmas päev oli kõige mõnusam ja chillim. Õppejõud sõidutas meid Küti järve äärde, kus panime kõigepealt kokku kummipaadi. Natukene oli jändamist kajaloodi ja muu värgi paadi külge saamisega, sest hüdro praktikat viib tavaliselt kaks õppejõudu läbi ja selle praktika osaga tegeleb üldjuhul see teine õppejõud. Sel aastal on aga praktika väiksemates gruppides ja õppejõud viivad eri gruppidel asja eraldi läbi. Ühesõnaga, asi päädis sellega, et tegime teise õppejõuga, kes oli meie kursakaaslastega Kurtnas, videokõnet ning saime seeläbi asjad õigesti paadi külge.

Videokõne abil atribuutikat kokku seadmas

Kristel ja Kaarel lähevad järvele

Kaarel ja Kristel sõudsid paadiga mööda järve, tehes iga natukese maa tagant peatuse ning mõõtes järve sügavuse. Meie Kadiga olime kaldal, tegime nende peatuspaikade umbkaudse joonise ja märkisime üles sügavused igas punktis. Nende põhjal pidime hiljem joonistama järvele samasügavusjooned.

Ilm oli megalt ilus ja päikeseline (ligi 30 kraadi). Kaarel ja Kristel olid peagi ujukate väel ja meie kalda peal ka enam-vähem sulasime. Töö oli iseenesest mõnus, ei nõudnud liigset pingutust (v.a Kaarlil, kes mitu tundi järjest paati sõudis).

Umbes pool tundi enne meie aja lõppu (kell 13.15 pidi järgmine grupp alustama) saime veel Secchi kettaga järvevee läbipaistvust hinnata. Secchi ketas on ümmargune ketas, mis on valgeks ja mustaks värvitud ning pika nööri otsa kinnitatud. Seda tuleb aegamööda vee alla lasta ning hetkel, mil ketast enam ei näe, nööri pikkus fikseerida, ketas välja tõmmata ja ära mõõta, kui sügaval ketas mittenähtavaks muutus. See ongi siis vee läbipaistvus. Seda tegime mina ja Kadi, et saaksime ka ikka järvel ära käia. Paraja ehmatuse osaliseks sain, kui keset järve olles kuulsin äkki "Hei!" ja nägin Kristelit, kes oli otsustanud värskendava supluse teha. :)

Kadi Secchi ketta nööri ja Kristeliga

Hüdroloogia välipraktika #2 - hüdroloogiline profiil

Täna polnud kaugeltki nii lõbus kui eile, aga väga hull ka polnud. Vist. :D Sõitsime Porijõe äärde (kuhugi lampi kohta), kus olid maastikule pandud põhjavee sügavuse mõõtmise kaevud (pm torud maa sisse). Seal siis saime õpetuse, kuidas teha maastiku hüdroloogilist profiili, mida selleks tarvis on, mida nende andmetega pärast teha ja nii edasi.

Kadi põhjaveekaevu kõrgust mõõtmas

Mõõtsime siis kuues erinevas punktis (kuue kaevu juures) põhjavee taseme, mullaniiskuse, mullas leiduva hapniku koguse, mullatemperatuuri ning panime kirja kaevu ümbritseva taimestiku. Samuti pidime iga kaevu juures Valgevene tüüpi soopuuriga mulda puurima ja ära määrama, mis muld seal on, missugused on mullahorisondid ja missugune lõimis. See kõik oleks isegi tore olnud, kui ei oleks neid rõvedaid sääski. Poole ajast me lihtsalt vehkisime käte ja jalgadega, et neid vastikuid elajaid endast eemale peletada.

Hapnikusisalduse ja temperatuuri mõõtmise aparaat

Kadi määrab mullalõimist

Natuke nõme oli ka see, et see aparatuur, mis mulla hapnikusisaldust mõõdab, pidi õige tulemuse saamiseks päris kaua andureidpidi mullas olema, mistõttu me saime tõesed näidud vaid paari esimese punkti kohta. Ja saime aru, et tegelikult oleks ikka väga vaja ka geograafidele sellist algtasemel taimede tundmise praktikumi, sest me teadsime enam-vähem ainult naati ja kaske. Kunagi olevat floristika aine geograafidel täitsa ainekavas olnud, aga see võeti õppekavast välja ja nüüd pole seda isegi valikainete seas.

Hüdroloogia välipraktika #1 - vooluhulgad

Täna algas meie hüdroloogia välipraks. Kogunesime Kristeli, Kadi ja Kaarliga kella 8.15-ks Vanemuise 46 ette, et sealt õppejõuga Porijõe juurde sõita. Mina olin õnneks Einarilt kahlajad laenuks saanud ja õppejõul oli ka üks paar kahlajaid kaasas, seega mina ja Kristel pugesime nende suurte kummist traksipükste sisse ja hüppasimegi jõkke. Okei, enne saime natuke teooriajuttu ka.

Mõõtsime siis kõigepealt Porijõe sügavust eri kohtades, laiust ja siis voolukiiruseid sängi eri kohtades. Nende tulemuste abil saime arvutada vooluhulga. Nii naljakas oli kahlajatega mööda jõge kõndida, sest vesi surub sääred jalgade ümber kokku ja siis ei saa üldse aru, kas jalad on märjad või kuivad (tegelikult kuivad) ja jube naljakas tunne on kõndida.

Geograafid Porijões

Edasi sõitsime Vända kraavi juurde, kus mõõtsime Vända tehismärgala väljavoolukoha voolukiirust ja muid näitajaid. See oli selline 13 cm lai ja 3 cm sügav ojake. :) Seejärel sõitsime Tatra jõe juurde. Vot see oli elamus! :D Jõe põhi oli keskmiselt 20cm mudakihiga, mis tegi selles liikumise üsna keeruliseks, natuke ohtlikuks, aga peamiselt naljakaks. Kui natuke aega juba ühe koha peal seisid, et midagi mõõta, tuli jalgu mudast välja rebida. Kristel oleks seal ühe korra peaaegu selili käinud, õnneks sain temast viimasel hetkel kinni ja ta jäi kuivaks (ja puhtaks). Seal mõõtsime kahes erinevas kohas ja ma suutsin pilliroo eest ära tõmbamisega endale peopessa mingi rõveda pinnu saada.

Selline väike nireke oligi Vända kraav

Astusime jõkke ja vajusime mutta, sellest oli palju nalja :D (foto: Kadi Tralla)

Asjalikult mõõtmas (foto: Kadi Tralla)

Tatra jõgi, kus mõõtsime

Viimasena käisime Peeda jõe juures, kus jõgi oli üles paisutatud ja mõõtsime siis paisust allavoolu. Seal oli tükk tegemist, et mõõdulint üle jõe püsima saada. Mugavam on mõõtmisi teha, kui mõõdulint on üle jõe tõmmatud ja terve mõõtmiste tegemise aja seisab seal (eelmistel kordadel ei saanud me seda hästi teha). Mina suutsin teha kõige lollima vea ja mõõta jõe sügavust mitte põhjast veepiirini, vaid põhjast mõõdulindini (mis oli kuskil 10 cm veepiirist kõrgemal). Kui hakkasime voolukiiruse mõõtmise andurit õigele kõrgusele seadma (veepiirist 60% kogusügavusest), jäi see täpselt veepiirile ja mõtlesime, et mis jama on, kui saime aru, et ma mõõtsin ju sügavust valesti. :D

Mässan mõõdulindiga (foto: Kadi Tralla)

Meie tublid kirjutajad-arvutajad-mõtlejad

Mõõdame voolukiirust

Peale vees mässamist arvutasime veel vooluhulkasid ja siis sõitsime Tartusse tagasi. Kaarsillal demonstreeriti meile, kuidas mõõdetakse nt Emajõe vooluhulka spetsiaalse paadiga (see oli äge). Esimene praksipäev oli väga vahva (kui poleks olnud padukat Kaarsillal, mis mu jalanõud ja sokid läbi leotas).

Geomorfoloogia välipraktika

Neljapäeval käisime geomorfoloogia välipraktikumi ekskursioonil. Kogunemine hommikul kl 9 Van46 ees (seal samas kogunesid ka esmakursuslased, kes sõitsid topo praksi). Geomorfo praks nägi (sel aastal) välja selline, et sõitsime päev otsa bussikesega mööda Vooremaad ja Peipsiäärt ringi ja tegime siin-seal peatusi. Pinnavormide ekskursioon.

Kõigepealt käisime tartu servas asuva Kalmistu paljandi juures (inimtekkeline, paljandub Devoni liivakivi). Siis viisid bussirattad meid Vooremaa poole. Tegime peatuse Lähte kandis, Pala linna liivakarjääri juures. Ronisime seal veidi liivamägede otsas ringi ja õppejõud näitas meile erinevaid geomorfoloogilisi nähtusi. Kuna hiljuti oli vihma sadanud, saime näha ka vihmauuret, mis nägi äge välja.

Kalmistu paljand

Edasi Saadjärve poole, mille kaldal oli ka Jääaja Keskus, mille külastus meil plaanis oli. Õppejõud küll mainis, et veedame seal pool tunnikest või kõige rohkem kolmveerand, aga olime seal tunni ja vist isegi pisut peale. Ei saanud kõike korralikult vaadatud/loetudki, sinna peab kindlasti veelkord minema, sest tegu oli väga vahva ja mõnusalt üles ehitatud muuseumiga. Seal oli selline relax-tuba ka, kus olid lamamistoolid, rahulik muusika, hämarus ja lakke ja seintele lasti projektoritega tähistaevast ja virmalisi. Kui me selle leidsime, siis õppejõud kommenteeris, et ta ei tohi meid sinna sisse lasta, kuna siis ta ei saa meid sealt enam välja ja loomulikult me kõik ronisime siis kümnekesi seda imet vaatama. Pikutasime seal lamamistoolidel ja siis õppejõud vaatas kardina vahelt sisse ja kommenteeris, et "seda ma kartsingi". :D

Pala linna liivakarjääris

Vihmauure

Vihmauure läks lõpuks üle selliseks

Liivakarjääris (foto: Eliisa Lehtme)

Jääaja Keskuses ringi vaatamas

Relax-tuba Jääaja Keskuses

Peale Jääaja Keskust sõitsime Saadjärvest pisut eemale, et järvenõos järvesetteid puurida ja ise vaadata, mis sealt välja tuleb. Võtsime minibussist kogu vajaliku kola ja ronisime tee äärde kuhugi võsastikku, kus siis soopuuriga 3,2m sügavusele puurisime ja settekihte näha saime. See oli meeldejääv kogemus ja hästi põnev oli näha, kuidas sadade ja tuhandete aastatega olid erinevad kihid settinud ja mõelda kuidas see paik arenenud on.

Niimoodi suruti soopuuri maasse (kaks tüdrukut lenkus külge rippuma)

Viirsavi peaaegu 3m sügavusel

Seejärel sõitsime Vooremaal ringi, üle ja ümber voorte. Külastasime kaht mõhnastikku (Töljase ja Kaiu) ja üht beebi-oosi. Lõpupoole viis tee meid Peipsi äärde. Külastasime Kallaste liivakivipaljandit, mida olime küll aasta tagasi Eestimaa tundmise ekskursiooni käigus näinud, aga tore oli veelkord näha. Jutt oli teistsugune ja saime rohkem aimu Peipsi arenemisloost ka. Lõpuks sõitsime läbi Alatskivi Lahepera järve äärde ja seejärel koju tagasi. Ekskursioon oli tõesti huvitav ja meie maa kujunemislugu sai palju selgemaks.

Kaiu mõhnastik

Kallaste liivakivipanga juures