Energialaks

Mul oli esimestel koolipäevadel hull energia igasugu asju teha, igale poole minna, kõigiga rääkida... Ja see energia pole ikka veel kuhugi kadunud!!! Ma tunnen end nii hästi ja tahaks lihtsalt KÕIKE teha, kõiki aineid võtta, kõik max punktidele läbida... Selline hea maailmavallutaja tunne on.

Olen siiani osa võtnud pea kõigist üritustest, mis huvi on pakkunud. Tutvumisõhtud kursakatega, lauamänguõhtu jm särgid-värgid. Tulemas on veel nii palju lahedaid üritusi.

Ma olen kandideerinud kahe organisatsiooni liikmeks. Mul on insta esimesest päevast peale tekkinud uusi sõprussuhteid koolis nii enda kursuselt kui kõrgemalt. See kõik on nii mõnus ja ma tunnen nagu ma võiks praegu Everesti tippu ronida!

Tegus nädalavahetus

Esimene nädal informaatikat õppides on läbitud. Ei kahetse hetke seisuga eriala vahetamist ega uue eriala valikut. On olnud päris huvitav, samas pole me kindlasti keeruliste asjade juurde veel jõudnudki.

Kuna Liisi elab nüüd samuti Tartus, veetsin suure osa sellest nädalavahetusest temaga. Eile oli meil Marttiga väga autosõidurohke päev, kuna sõitsime ligi kolm tundi Kullamaale, et võtta seal osa sõprade kiriklikust laulatusest ning seejärel sõitsime kolm tundi tagasi ka. Õhtul läksin Liisi kutsel talle külla ning peale seda, kui Liisi oli mulle hunniku praekartuleid sisse surunud, otsustasime välja minna.

Ütleme nii, et see õhtu läks sujuvalt öösse üle ja me ei olnud lõpuks enam kuigi adekvaatses olekus. Aga meil oli superlõbus ja leppisime kokku, et lähme täna Lõunakeskusesse. Mille mina muidugi ära unustasin. Meenus see alles siis, kui mind kell 12 telefonikõnega üles aeti.

Lõunakas veetsime kuskil kolm-neli tundi ringi shopates ja jätsime mõlemad päris arvestatava osa oma viimasest palgast sinna... Kui olin juba ligi kolmveerand tundi kodus olnud, sõitis Liisi rattaga minu juurde ja me käisime veel toidupoes. Ja see oli naljakas, kuna Liisi sõitis reaalselt teise linna otsa, et minuga koos toidupoodi minna, aga meil oli nii tore! :)

Muudatused ja uus elu

Ja ülikool ongi uuesti pihta hakanud! Nagu mitmed sõbrad-sugulased juba teavad, siis tegelesin sel suvel eriala vahetamisega. Endise ajakirjanduse asemel asusin õppima informaatikat. Eriala vahetamises polnud minu jaoks mitte mingit stressi või muretsemist, mis siis, et pidin kõigi teiste ülikooli astujatega võrdselt alustama. Nimelt on Tartu Ülikoolis selline tore võimalus, et kui oled oma riigieksamid piisavalt hästi sooritanud ja sisseastumispunktid, mis eksamitulemustest arvutatakse, ülevatad 80 punkti piiri, oled automaatselt erialale vastu võetud. Olenemata sellest, kui palju inimesi su ees veel kandideerib. Ja kuna minu eesti keele ja (laia) matemaatika eksamid olid piisavalt heade tulemustega, sain murevabalt terve suve töötamisele keskenduda ja ei pidanud hirmuhigi valama ja pead vaevama, et kas ikka saan uuele erialale sisse.

Miks otsustasin vahetada? Olen eluaeg kirjutamist armastanud, seega mõtlesin, et ajakirjandus oleks huvitav ala ning midagi, millega tahaksin vast tulevikus tegeleda. See oli kindlasti huvitav ja ma ei välista võimalust, et ma ajakirjanikuks ei saa, aga ausalt - see lihtsalt polnud minu jaoks. Ma ei tundnud terve esimese semestri, et ma midagi peadpööritavalt uut juurde õpiksin. Ja ometi käisin ma ülikoolis! Martti seevastu tuli õhtuti koju ja rääkis oma hirmsatest kõrgema matemaatika tundidest ja näitas vahvaid asju, mida oli programmeerima õppinud ja ma vaatasin ja nägin, et tema õpib nii palju lahedaid asju. Kasulikke asju. Ja kes ütles, et ma kunagi informaatikaharidusega ajakirjanik ei või olla? Igatahes kevadel võtsin mõned informaatikaained ja lõpetasin programmeerimise 3 EAP-se kursuse tublisti äragi.

Nüüd olen siis informaatikarebane ja paar päeva kooliski käinud. Ja siiani olen rahul olnud, kuigi algus on minu jaoks kohati igav olnud, sest loengust loengusse pean kuulama väga sarnaseid punkti- ja hindamissüsteeme, mida iga aine õppejõud kohusetundlikult üle seletab. Ja ÕISis orienteerumine. Mul on kõik selge, mulle pole vaja näidata, kuidas ainetele registreeruda. Aga eks ma siis jätan vist mõne tuutoritunni vahele, kuna need on suunatud pigem neile, kes ülikoolielust veel kuigi palju ei tea... :)

Stereotüübid toidupoes

Olen viimased 4,5 kuud töötanud toidukaupluses klienditeenindajana. Lihtsalt suvise tööotsana, ei midagi rohkemat. Sellegipoolest olen nende mõne kuuga saanud piisavalt kogemusi, et oma maailmapilti tööturust avardada. Teenindaja töö ei ole hoopis mitte kergete killast ning kindlasti liiga vähe tunnustatud. Selles postituses aga tahaksin kergelt humoorikas võtmes välja tuua mõned klientide tüübid, keda tihtipeale valmistoidu leti ääres kohanud olen.

Vaatlejad. Tavaliselt näiteks lapsekäruga noorem/varases keskeas naisterahvas, üksik vanamemm või teismeeas tüdruk/poiss. Klient jalutab leti äärde, vaatab tükk aega salateid, sooja toitu ja grillitud tooteid, teeb näo, et mõtleb hirmsasti, mida küll tahta. Kui juurde astuda ja küsida, mis soovi on, siis nad kas naeratavad (või ei naerata) ja lahkuvad sõnagi lausumata, Üldiselt pole mul selliste vastu eriti midagi, aga mõnikord mõtlen küll, et pagan, see nende vaatlemine tõmbab mu tähelepanu neile, kuna äkki nad soovivad midagi ning ma ei saa teiste tööülesannetega samaaegselt tegeleda. Näiteks tuua salateid juurde, marineerida liha või pakendada kala.

Kiirustajad. Tavaliselt viisakas riietuses/ülikonnas (pooltel kordadest ka telefoni otsas olevad) meesterahvad või lihtsalt endast heal arvamusel inimesed. Nad tulevad pigem kiirel sammul leti äärde, ei ütle isegi "tere!" mitte, vaid asuvad kohe oma tahtmist lajatama. Kui mina julgen peale nende "300 vinegretti!" neile "tere!" öelda, siis ühmavad midagi vastu ja ootavad, et ma juba salatit tõstma hakkaksin. Kindlasti pole neil ju nii hirmus kiire, et ei jõuaks isegi neid teenindavale inimesele "tere" öelda? Või kui on, siis võiks enne lahkumist vähemalt kiire "atäh" öelda või sekundiks naeratadagi...

Jutustajad. Tavaliselt lastega emad, vanapaarid, üldse vanemad inimesed. Seda tüüpi kliendid ütlevad alati lahkesti "tere!", enda soove esitades ütlevad "palun" ja "aitäh" ning vahetevahel viskavad teenindamise ajal mõne humoorika killugi. Kui sinki sai soovitud 400st grammist 30 g võrra rohkem, siis rehmavad käega ja ütlevad, et las olla pealegi, küll ma need kaks üleliigset viilugi ära söön. Termokoti pakkumise peale ütlevad viisakalt "ei, aitäh, õues on soe, vast ei jahtu nii ruttu ära" või "võiks küll, söömiseni läheb veel aega". Erinevalt eelmise tüübi "ei" või "jah" asemel.

Muidugi on inimesi, kes on kuskil erinevate tüüpide vahepeal, aga need kolm on sellised kõige üldisemad, mida oskan välja tuua. Kuna olen kaubanduses väga värske, siis olen enda jaoks palju tähele pannud, millele enne siin töötamist poleks osanud mõeldagi.

Linnanmäkis hirmudest üle saamas

Juulis olime broneerinud omale ühepäevase Helsingi-kruiisi. Nimelt oli mul plaanis viia Martti Linnanmäki lõbustusparki, et aidata tal tema ekstreemsuste-kõrguse-hullumeelsuste-kiirete/raputavate asjade hirmust natuke üle saada. Mina olin Linnanmäkis juba kaks korda käinud ning tundsin neid atraktsioone üsna hästi, seega oskasin ma leida alustamiseks natuke rahulikumaid ja toredamaid kohti.

Esimesena käisimegi Ameerika mägedel. Rongi istudes oli Marttil küll vist selline nägu, et ta tahaks koju teki alla peitu joosta, aga ta leppis siiski sealistumisega. Kui sõit lõppes, arvas ta aga, et polnudki nii hull, kui ta oli kartnud, ja et võib isegi veel mõnele sõidule minna. Käisime kärestikulisel jõel suurte kummituubidega sõitmas. Ja mingi keerutava värgenduse peal, kus me mõlemad lihtsalt südamest naersime samal ajal kui teised hirmust karjusid. Ma ei saanud, lihtsalt nii naljakas hakkas mingi hetk ja siis unustas Martti ka hirmu ja naeris kaasa.

Vahepeal sõime jäätist (kuna ilmataat oli meid õnnistanud erakordselt sooja päevaga) ja käisime suveniiripoes lihtsalt ringi vaatamas. Ja suurel vaaterattal käisime ka, kuna see on selline must-do lõbustuspargis. Õhtupoole olime juba surmväsinud ja jõudsime viimaks sadamasse tagasi. Olime nii õnnelikud, kui Tallinnas Taxify meid kodu poole sõidutas.

Pühajärve mälestused

Üleeile käisin oma varbaga EMOs. Jep, oli imelik mingi varba pärast sinna minna, aga kui on vaja kiiret vastust, siis pole midagi teha. Perearstile saab tänapäeval aegu paraku kuskil nädalase ettebroneerimisega, millest pole tihtipeale üldse kasu. EMOs käigust nii palju, et midagi hullu mu varbal viga polnudki, saab niisama terveks.

Pärast seda toredat ja hästi mõttekat autosõitu mõtlesime, et kuna on ilus ilm, võiksime ikka midagi veel teha, mitte minna koju passima. Martti pakkus välja pikniku ja mina pakkusin asukohaks Pühajärve, kuna seal saime me kunagi esimest korda tuttavaks ja seal on niisama ka ilus.

Sõitsimegi Otepääle ja käisime seal poes, ostsime natuke süüa kaasa ja siis Pühajärve äärde. Muidugi mitte sinna, kus on avalik ujumiskoht jne, vaid meie malevakohta. Käisime Sihva külast läbi, kus me maleva ajal elasime ja vaatasime oma armsa koolimaja üle ning sõitsime töökoha juurest ka mööda. Meenusid "imelised" seiklused seal väikeses puhkemajas...

Viimaks seadsime sammud oma maleva ujumis(ja malevapulma-)koha poole. Seal on väike telkimisplats ja seal veetis üks pere mõnusat suvepäeva, aga me ei lasknud end neist häirida ja kõndisime mööda lühikest laudteed järve äärde. Oiii neid mälestusi ja toredaid hetki, mis me seal veetsime. Kui küüslaugupõllult tulles olime üleni mullahigised ja käisime lihtsalt tööriietes ujumas, sest ilm oli nagunii palav ja väga vahet ei olnud, kuidas ujuma minna. 

Peale rasket tööpäeva küüslaugupõllul

Või malevapulm, mis võrreldes mu eelnevate malevapulmadega oli pigem tagasihoidlik, aga siiski tore. Maria onu Heinona ("Johhaidiii!"). Kutid raseda naise ja pruudi emana. Martti oli vist ainus, kes päriselt ilus välja nägi (peale pruutpaari), kuna ta oli isamees ja kandis pintsakut. Kõigil teistel olid mingit totrad kostüümid seljas, näiteks Maria pidi loosi tahtel pükse peas kandma.

Onu Heino

Pruutpaar

Kui me seal järve ääres vaikselt oma piknikku nosisime, panimegi äkki tähele, et täpselt 3 aastat tagasi, 18. juulil algas meie malevavahetus, seega olime oma tutvumiskohta läinud juhuslikult nii õigel päeval - meie tutvumise aastapäeval. :)

Tõrvikutega kanuumatk öisel Emajõel

Juba poolteist kuud tagasi panime endid kirja öisele tõrvikutega kanuumatkale Emajõel. Olime väga põnevil, kuigi suutsime vahepeal isegi ära unustada, et matk on tulemas. Peale jaanipäeva Tartusse tagasi jõudes seadsimegi autonina matka alguspunkti suunas.

Kokku tuli meid kuskil 20 inimese ringis ning pärast lühiülevaadet jõel kehtivatest reeglitest ja kanuus kehtivatest ohutusnõuetest saimegi omale kanuud valida ja jõele minna. Marttil oli see esimene kord kanuuga sõita, seega võttis tal natuke aega, et kitsas kõikuvas paadis end mugavamalt tunda, aga saime kenasti hakkama. Mina istusin tagaotsas, kuna mul on natukene eelnevat kanuusõidukogemust ja sain endale tüürimehe ülesanded.

Alustasime päikeseloojangu kauneimal ajal ja suundusime esialgu ülesvoolu. Tõrvikud paadininades olid nii ilusad ja vesi oli peaaegu peegelsile. Matk oli hästi tore ja tegime palju ilusaid pilte ka (kuidas siis muidu!). Allavoolu pöörates oli päike juba loojunud, nii et ainsateks valgusallikateks oli veel natuke kumav taevas ja tõrvikud. Sõitsime kuni Vabaduse sillani ja siis tagasi matka alguspunkti. Kokku veetsime veel umbes kaks tundi. Mõlemad jäime retkega väga rahule. :)

Mina ja Martti (foto: joematkad.ee)

Matkaseltskond (foto: joematkad.ee)