Ratastel nohikud sõitsid taas mööda Eestimaad

Ongi läbi saanud see hullumaja nimega "Geeks on Wheels". Hullumaja siiski vaid parimas mõttes :) Olin/olen kevadise tuuri peakorraldaja ja võin ausalt öelda, et jäin lõpptulemusega väga rahule, mis siis, et pole ise enne kordagi tuurist osa võtnud.

Korraldamine oli väga stressirohke ja oli õhtuid, mil ma lihtsalt pusserdasin kõiki vajalikke asju teha ja samal ajal kahetsesin südamest, et peakorralduse endale olin võtnud, aga see oli kõik seda väärt. Täiesti ausalt - ma olen nii õnnelik, et ma alla ei andnud!

Meeskond oli meil lihtsalt super. Ma ei oleks osanud soovida paremaid tiimiliikmeid, kui teie seda olite. Aitäh, Martti, Claudia, Rene, Rasmus, Sander, Andres, Heli, Jaanus ja Janar!

Tuuri esimene päev

Tuuri viimane päev

Käisime läbi Rapla Ühisgümnaasiumist, Vääna Mõisakoolist, Turba Koolist, Tarvastu Gümnaasiumist ja Konguta Koolist. Kõikjal oli vastuvõtt väga soe ja sõbralik ning vaatamata suurele väsimusele, mis iga päeva lõpuks meie üle võimust võttis, olime laetud positiivsete emotsioonide ja hea energiaga.

Igas koolis viisime läbi kolme laborit - riistvara laborit, kus näitasime, milline on arvuti "anatoomia", tarkvara ja turvalisuse laborit, kus tutvustasime mõningaid kasulikke programme ja rakendusi ning viisime lapsed kurssi sellega, kuidas end internetis paremini kaitsta, ning programmeerimise laborit, kus õpetasime väiksematele code.org lehel leiduvate mängude abil algelisemat progemist ning vanematele Pythonit.

Programmeerimise labor Turba Koolis

Riistvara labor Turba Koolis

Lapsed näpivad arvutit

Tarkvara ja turvalisuse labor Vääna Mõisakoolis

Samuti panime igas koolis üles Xboxi ning demo- ja nännilauad. Xboxiga said lapsed oma tantsuoskusi harjutada ja näidata ning laudades niisama asju näppida või endale nänni korjata. Iga päeva lõpus tegime aulas ka suure Xboxi tantsuvõistluse, mille parimaid premeerisime mõnusate auhindadega.

Muud toredat tuurilt - pidasime maha palju (ja ma pean silmas PALJU) omavahelisi tantsulahinguid, korraldasime klaviatuuri kokkupanemise võistluse oma kahe riistvaralabori läbiviija vahel, saime väga palju mürtsu ja nalja ja ilmselt leidis nii mõnigi meie hulgast omale sõpru veel pikaks ajaks.

Rene võistlushoos

Rasmus klaviatuuriga jõudu katsumas

Paides pitsapausil

Turba Kooli õpilased jagasid meile pingpongi nippe

Aitäh teile kõigile, nohikud!

Edukas semestri algus

Uus semester on kestnud juba kolm nädalat ja siiani on kõik väga hästi. Paremini kui sügissemestri alguses. Sel semestril oleme käsile võtnud uue programmeerimiskeele - Java. Lisaks OOPi (objekt-orienteeritud programmeerimise) ainele võtan kõrvale ka valikainet "Java harjutused", et keelt veelgi paremini selgeks saada ja lisaülesandeid lahendada. Ühe ülesande olen juba ära teinud ja see oli paras pähkel, arvestades et ma alles kolin ühe keele pealt teisele ümber. Järgmine ülesanne tundub hetkel peale vaadates väga keeruline, loodan, et kirjutama hakates nii jube ei ole.

Muudes ainetes läheb ka väga normaalselt (vähemalt siiamaani). Ma ei ole veel ühestki ainest puudunud, jee! Okei, välja arvatud OOP ja IT sotsiaalsed aspektid eelmisel neljapäeval, aga siis käisin ma Tallinnas MSP päeval. Seega - ma pole kuskilt puhtalt laiskuse tõttu puudunud :)

MSP päev oli väga super. Hommikul vara (kl 5) ärkasin ja läksin bussi peale. MS kontoris saime veelkord täpsemalt kuulda MSPde privileegidest ja asjadest, mis Student Partneri meilikontoga kaasa tulevad. Edasi oli mitu huvitavat ettekannet/arutlust ja muidu toredat olemist. Õhtu lõpetas mõnus õhtusöök TAOs koos Rain Laanega. Vaid paaritunnise uneaja tõttu jõin päeva peale neli tassi kohvi, mis õhtul kodus voodisse minnes tuli välja, et oli suur viga - und ei tulnud absoluutselt. 

Šotimaal

Kuna jõudsin Maria juurde kohale varahommikul ja olin olnud kolm ööd järjest üsna magamata, olin üllatunud, et vaid kuuetunnise une järel üles ärkasin. Otsustasime käia natuke linnas, et osta poest midagi süüa. Jalutasime ringi, käisime siin-seal ja lõpuks ka Tescos. Õhtul kodus nautisin cheddarit ja panime enam-vähem paika oma siinse nädalaplaani.

Esmaspäevast kujunes pikk päev linnas - käisime pikalt jalutamas, istusime natuke Starbucksist (kuna Eestis seda imekohta ju pole!), chillisime pargis, käisime kahes tervisepoes jne. Perthis on kaks hästi suurt parki - South Inch ja North Inch. South Inchis on skatepark ja mänguväljakud, North Inchis on spordikeskus ja golfirajad. Me käisime South Inchis, kus ühel mänguväljakul oli selline lahe zip line'i moodi kiigeasi.

Parim Frappuccino!

Teisipäeval oli Marial vaja kooli minna, et ühe sõbranna laulule tausta laulda ja record'ida. Ma siis läksin kaasa, nägin Maria kooli ära ja sain esimest korda elus recording studio's hängida. Koolimaja on Marial kodust päris kaugel, vähemalt 40 minutit kõndisime. Tagasiteel ühines meiega Andrew, kellega käisime poes ja siis läksime kolmekesi Maria juurde, et Andrew'le proovimiseks eestipäraseid toite teha.

Mu nunnud - Maria ja Andrew

Kuskilt poola poest saime pelmeenide sarnaseid asju, mida keetsime. Samuti valmistasime keedumunaga kiluvõileibu ja kreeka jogurtiga kama. Andrew'le ei maitsenud mitte ükski asi... :D

Kolmapäeval võtsime ette pikema teekonna kaugemasse Tescosse, mis asub peaaegu teises linnaotsas. Tahtsin osta omale ühe Ben&Jerry's jäätise, kuna siin on see tunduvalt odavam kui Eestis ja siin on kõvasti laiem maitsevalik. Valisin Phish Food'i. Õhtul vaatasime Mariaga filmi "Tallulah", mis oli väga huvitav ja teistmoodi film. Jäätisega muidugi :)

Eilseks olime planeerinud väljamineku. Shannon tuli õhtuks meie juurde ning koos sättisime end valmis ja kuulasime muusikat jne. Kella üheksa-kümne vahel läksime neljakesi välja (vahepeal ühines meiega ka Andrew). Meil oli väga lõbus. Õhtu tipphetk oli ilmselt see, kui käisime Maria ja Shannoniga ühes takeaway's söömas chips & cheese'i. Mul oli kõht megatühi ja see oli maailma maitsvaim asi sel hetkel.

mina, Maria, Shannon

chips & cheese with garlic sauce

Täna on lihtsalt puhkamise päev, Maria magab veel praegugi (kell on pool viis õhtul)ja Shannon alles läks koju. Homme hommikul kl 10 alustan juba koduteed.

Seiklus Šotimaale

Lubasin endale küll, et kirjutan sel aastal korralikumalt blogisse, aga algus pole vist just kuigi tubli olnud. Eks ma siis katsu seda muuta.

Igatahes on kätte jõudnud mu viimane päev Šotimaal ja leidsin aega, et kirja panna mõned seiklused nii seoses siiatuleku, kui ka siinolekuga.

Alustasin oma seiklust 21. jaanuaril kell 2 öösel. Kuna soovisin oma reisi võimalikult odavalt teha, ei olnud mul bussi valides eriti suurt valikuvõimalust, sest vaja oli siiski enne lennu väljumist Riiga jõuda. Seega sain Riia lennujaamas "mõnusad" 16 tundi passida. Kuna ma ei olnud eksamiks õppimise tõttu eelmisel ööl silmatäitki maganud ja ka sel ööl oli bussis magamisega kehvasti, üritasin lennujaamas veidi sõba silmale saada. Suutsin seal kõva pingi peal (käed kohvri ja kotiga ühenduses) magada võib-olla umbes kaks tundi.

Riia lennujaamas

Mu lend väljus kell 22 õhtul, nii et lendasin täielikus kottpimeduses. Esmakordne kogemus. Maandusin Glasgow International'is kell 23:15 kohaliku aja järgi. Idee oli leida üles bussipeatus, kust saaksin bussijaama sõita, kuna külmas ja pimedas seda teekonda jalgsi läbida oleks väga väsitav olnud (8-9 miili, umbes 13,5 km). Leidsin bussipeatuse ja buss oli juba ees, see läks õnnelikult. 

All on Riia tuled

Jõudsin ilusti bussijaama, aga üllatus-üllatus - bussijaam on kl 23-6 suletud. Mis siis ikka, pidin õues ootama. Nüüd tundus päris loogilisena mõte, et oleksin võinud oodata lennujaamas ja alles mõne hilisema bussiga bussijaama sõita. Mu buss pidi väljuma kl 3:40, kell oli umbes 00:30. Sain seal sõbraks ühe nigeerlasega, kes elab Edinburghis ning rääkisime igavuse peletamiseks niisama asjadest.

Jääkülm öö Glasgow's

Kui ma lõpuks bussi peale sain, olin läbi külmunud ja isegi tunniajane bussisõit Perthi ei suutnud mind täielikult üles soojendada. Perth Broxden and Park bussijaama jõudsin kl 4:45 ja sealt oli mul viimased 5km kõmpida. Olin omale screenshottinud Google Maps kaarti, et teaksin, kuhu vaja minna, aga juba esimese ringtee juures olin üsna suures segaduses. Ainus silt, mis midagi näitas, ütles "Other road", niiet sellest eriti kasu ei olnud.

Peale mõneminutilist ringteel tiirutamist sõitis minust mööda üks auto. Nad jäid seisma ja küsisid, kas mul on kõik hästi ja et kuhu ma lähen. Nad olid väga armsad ja ma selgitasin neile, et kõnnin sõbranna poole. Ja siis nad näitasid üles šotlastele väga omast sõbralikkust ja lahkust ja pakkusid, et viivad mu autoga enam-vähem õigesse kohta ära. Olin nii liigutatud, et kinkisin neile tänutäheks ühe Kalevi šokolaadi, mis mul kohvris oli. Sedasi jõudsingi juba enne kl 5:30 Maria juurde.

Kakskümmend ja kuusteist

Mis siis eelmisel aastal head ja huvitavat juhtus ning kuidas jään 2016ndat meenutama?

2016 oli minu jaoks suur muutuste aasta. Aasta algas sellega, et kihlusime Marttiga. Muidugi oli abiellumine üks suuremaid otsuseid, mida ma siiani oma elus teinud olen. Aga siiani küll midagi kahetseda ei ole ja elu on ikka lill edasi.

Teiseks väga suureks muutuseks oli ülikoolis eriala vahetamise kasuks otsustamine. Ja saan 100% ausalt öelda, et tegu oli õige otsusega. Reaalselt septembrist saati, mil uuel erialal alustasin, olen olnud pidevalt energiat ja indu täis, otsinud omale uusi asju, millega tegeleda, tundnud rõõmu kooliskäimisest... Ma arvan, et ma poleks seda iial uskunud, et tunnen end informaatikas nii koduselt.

Muidugi on 2016. aasta toonud minu ellu väga palju toredaid ja armsaid inimesi. Alustuseks muidugi need kursakaaslased, kellega suhtlen - kohe alguses tekkis meil ülimõnus neljane grupp, keda isegi mõned kõrgemate kursuste tudengid vaatasid ja ütlesid, et nii lahe nelik on meil.

Mingi hetk tekkis mul veel teinegi nelik neist tüdrukutest, kellega koos sattusime K-tähega algavate perekonnanimede tõttu samadesse praksirühmadesse. Sealt jõudiski mu ellu Claudia, kes on tõesti nagu minu teine pool (sõbra mõttes siis, eks). Ma ei ole kunagi näinud inimest, kes oleks rohkem minu moodi. Meil on kõige haigemad asjad täpselt samad (nt täpselt sama veregrupp või siis fakt, et me mõlemad oleme jalgrattaga kukkudes murdnud rangluu parema otsa) ja meie mõtte- ja huumorimaailma töötab hirmuäratavalt sarnaselt.

Minu nunnu

Samuti olen alates erialavahetusest olnud väga involved igasugu organisatsioonidega - Microsoft User Group, Microsoft Partner Students ja Geeks on Wheels (sest GoW kevadtuuri peakorraldajaks saamine mahub ka veel eelmise aastanumbri sisse). Seoses nende toimetustega olen tutvunud veelgi rohkem ägedate inimestega ja tunnen, et olen leidnud omale mingi koha siin ilmas.

Muid vahvaid tegemisi eelmisest aastast:

• Käisime Marttiga Imagine Dragons'i kontserdil, mis oli ülivinge
• Töötasin 5 kuud toidupoes pagari ja letitöötajana - kogemus, millest piisab juba ühe korraga
• Käisime Marttiga tõrvikutega öisel kanuumatkal - väga väga ilus
• Käisime Marttiga Helsingis Linnanmäki lõbustuspargis, kus Martti ületas natukene oma kõrgusekartust
• Sain 21 - nüüd võin kandideerida Riigikokku ja siseneda kasiinosse.

Uuele aastale astume sedapuhku vastu tühjade purkidega. Nimelt otsustasime omale soetada kaks nunnut klaaspurki, kuhu hakkame uuel aastal (peaaegu) iga päev poetama värvilisi sedeleid, millel kirjas üks hea/rõõmus/tore asi sellest päevast, et aasta lõpus saaks lugeda üht ilusat värvilist ja õnnest pakatavat purgitäit.

Samuti luban võtta käsile oma lugemise ning ületada eelmise aasta hädine raamatute arv (7). Selleks võtan appi Reading Challenge'i.

Aastavahetus 16 --> 17

See oli minu ja Martti esimene aastavahetus Tartus. Olime algselt küll plaaninud sedasi, et põikame Jõgevamaa Peipsipoolsest osast läbi, võtame sealt Claudia ning sõidame Tallinna tähistama, aga plaanid läksid veidi teisiti. Claudia jäi siiski oma vanaema juurde ja meie Tartusse.

Peale mõnusat õhtusööki jalutasime kahekesi Raeplatsi ja sealt edasi Emajõe äärde, kus pidi keskööl ilutulestik toimuma. Rahvast oli päris palju, isegi politseinikud olid väljas. Ja politseiautodega oli kaarsilla juures olev tänav kinni blokitud, et tihedalt üle tee sabivate inimestega õnnetusi ei juhtuks.

Kell aina lähenes uuele aastale ja viimased 10 sekundit loeti suure rahvamassiga koos alla nagu kuskil filmis. See tunne oli vahva. Ja siis oligi kogu Emajõe-äärne täis täpselt kell 00 suudlevaid inimesi, meile pritsiti suure hooga šampustki peale. Meeleolu oli inimestel ikka nii ülev kui veel sai - polnudki kunagi varem aastavahetust niimoodi linnas tähistanud.

Pärast käisime läbi Edisonist, kus oli palju Martti seltsikaaslasi. Jõime kumbki ühe kokteili ja rääkisime inimestega juttu ning kella 2 paiku otsustasime koju tagasi jalutada.

Laura 20 ja jõulud

Jõulud olid meie peres sel aastal hoopis teistmoodi ja seda mitmes mõttes. Alustuseks tähistasime jõule päev varem kui tavaliselt, 23. detsembril, kuna issi pidi juba 23nda õhtul Helsingi laevale jõudma, et Soome suusatama minna.

Teiseks langes seekordse jõululõuna/õhtusöögi shopping ja valmistamine meie, noorte õlule, kuna Kaja poleks oma opist taastumise kõrvalt lihtsalt jaksanud kõike teha.

Kolmandaks oli meie perekoosseis jõuluõhtul viie inimese asemel seitse - kuupäevamuutuse tõttu liitusid meiega ka Martti ja Kaspar.

Fake-24nda hommikul tähistasime loomulikult Laura 20ndat juubelit. Tüüpiline lauluga äratamine-kingitused voodis-tort ja kohv hommikusöögilauas. Ainult lipu heiskamine jäi seekord miskipärast ära...?

Pilt tehtud u kuu aega enne 20 aasta täitumist (foto: Leivo Sepp)

Millalgi päeval tegime ostunimekirja ära ning käisime Laura ja Kaspariga suurel poetiirul (Martti jäi koju tukkuma). Suure jõulueine saime valmis enam-vähem täpselt kl 16ks nagu planeeritud oligi. 

Korralik kõhutäis kõigil saadud, asusime vaikselt kinkide kallale. Olime noortega ("lapsed" on mul meie kohta juba imelik öelda) ette valmistanud neljasalmilise laulu pealkirjaga "Päkapikuaed", mille salmikaupa ette kandsime. Väga tore oli ja nalja sai palju.

Peale kingitusi pakkis issi veel oma viimaseid asju ja meie tegime omale glögi soojaks ning mängisime viiekesi Carcassonne'i, mida on nimetatud üheks paremaks lauamänguks maailmas. Saime Marttiga Lauralt ja Kasparilt jõulukingiks oma olemasolevale lisapakile seltsiliseks veel ühe lisapaki, seega saime seda mängu nautida vähemalt kaks tundi.

Carcassonne'i mängimas