Suve lõpp Tahkusel

Käisime Martti ja Lauraga augustikuu viimasel nädalavahetusel Tahkusel Hiljal külas. Ramses oleks ka tulnud, aga tal oli kahjuks töö samal ajal. Nii hea meel oli üle väga pika aja jälle näha ja jutustada. 

Muidugi käisime me Marttiga laupäeval ka Soomaal ühel matkarajal, kus me veel käinud ei olnud. Meiekose matkarada oli ühes suunas 2,8 km, lisaks sai teha rajal mitu kõrvalepõiget ja ühe 0,5 km võrra pikema lisatiiru Raudna jõe ääres. Me kõrvalepõikeid ei teinud, aga selle lisatiiru peale sattusime täitsa kogemata ja alles pärast saime aru, et sealt kõndisime.

Meiekose matkaraja põhirada

Matkarada kulges suuremalt jaolt mööda võrdlemisi mudast metsasihilaadset teed, aga see lisatiir oli murusem rada ja kohati üpris märg või lausa üle ujutatud. Mina sain varbad natuke niiskeks, Martti aga uputas oma jalanõud lausa üle. Ja seetõttu ei olnud talle probleem mind ka ühest eriti märjast kohast üle kanda, mis oli naljakas. :D

Tagasiteeks oli valida kas sama raja tagurpidi läbimine või jalutada 2,3 km mööda kruusatee serva. Me valisime viimase variandi, et mudast ja veest pääseda. Õhtul saime loomulikult mõnusat maasauna ja korralikult vihelda ka. Uni oli väga magus, sest väsimus oli suur ja tuba oli niiii mõnus kottpime (luksus, mida linnas elades on keeruline saavutada).

Lugesime õhtul 19. saj luulet

Pühapäeval läks tubli osa ajast selle peale, et pakkida kaasa igasuguseid saaduseid - keldrist saime porgandeid, moosi ja sõstramahla, aiamaalt korjasime saialilleõisi ja aedube ning lisaks andis Hilja meile veel terve kuhja hiigelsuuri suvikõrvitsaid, magusaid tomateid ja krõmpse kurke. Nipet-näpet lisandus veelgi - purgike köömnetega köömnetee tarvis jne.

Kui sõitma hakkasime, saime paraja ehmatuse auto poolt - mingi "tore" punane hoiatustuli hakkas armatuuril vilkuma ja arvas, et piduritega on midagi mäda. Õnneks oli Google Mapsi arvates 7 km kaugusel autotöökoda, mis ka avatud oli, nii et sõitsime sinna. Sealsed töömehed arvasid, et vast kannatab Tartuni ikka sõita. Tee peal õnneks midagi ei juhtunudki, aga päev-paar hiljem teenindusse viies tuli välja, et esipiduri pidurivoolikud olid täitsa katki ja tuli välja vahetada. Lõpp hea, kõik hea! :)

Trad.Fest!

Üpris ootamatult kukkusid meile sülle selleaastase Trad.Fest!i pääsmed ja augusti keskel sinna autonina pöörasimegi. Me teadsime vaid, et tegu on Trad.Attack!i korraldatava suvise festivaliga, aga väga palju oodata ei osanud, sest kavagi oli täielik saladus.

Selle liblika jaoks koguti sadu ja tuhandeid heegeldatud pitslinikuid

Kohale jõudes tibutas pisut vihma, aga meeleolu oli hea, nii et väike vihm ei seganud meid karvavõrdki. Festival toimus Viljandimaal kuskil metsade vahel hästi mõnusas kohas. Kohe alguses tegime väikse söömingu ja seejärel vaatasime niisama ringi.

Festivalil on igal aastal mingi huvitav eripära ja seekord olid Vabarnad+Tõnu Tubli otsustanud, et esinevad ainult bändid/koosseisud, kus nad on ise liikmed. Välja arvatud üks bänd (Neon Fir), kelle nad kutsusid esinema mingi noorte bändide konkursi raames. Muidu esinesid Zetod, Tõnu Tubli soolo, Jalmar ja Sandra... Oh, neid esinejaid oli veel, aga ma isegi ei mäleta enam kõiki. Õhtule pani vinge punkti aga Trad.Attack! täies koosseisus.

Trad.Attack!i lõpukontsert

Muinasjutuline teekond läbi metsa parkla poole

Selle metsa taga...

Juba maikuus registreerisime endid Jaan Tätte korraldatavale festivalile Vilsandil, kus nüüd juuli viimastel päevadel käisime. Me polnud kumbki kunagi varem Vilsandil käinud ja see oli olnud üks mu väikeseid unistusi juba ma ei tea kui palju aastaid, seega olin VÄGA elevil. Martti naeris mu üle, kui ma terve pika autosõidu Papissaare sadamasse mingeid elevusetrikke tegin autos. :D

Üks õige geograaf teeb alati suure Õ/Ö juures peatuse

Minekupäev oli väga vihmane ja kohati isegi tormine. Terve päev sadas kordamööda korralikke padukaid ja siis jälle paistis soojendav päike. Paadisõit Papissaarest Vilsandile oli üliäge - meri oli tormine, lained olid üsna suured ja loomulikult istusime me Marttiga kogemata väiksema ja vanema paadi peale (seltskonda viis üle korraga kaks paati). Aga see "kogemata" osutus väga õigeks otsuseks - sõit oli vinge, laine viskas ikka üle pea ja paati sisse (õnneks olime telgi ja magamisasjad suurde musta prügikotti pannud).

Umbes selline sõit oligi :D

Jaani õuele jõudes (sadamast saime Jaaniga minibussiga) tuli pilve tagant hetkeks päikegi välja ja kiirustasime kõik kohe telki üles panema enne kui jälle vihmahoog tuleb. Saime oma telgi TÄPSELT enne järjekordse paduka algust üles ja pagesime räästa alla suurema vihmahoo möödumist ootama. Peagi saime juba lõunasööki (vürtsikas tomati-läätsesupp, mis oli IMELINE). Peale lõunat konsulteerisime Vilsandi kaardi ja paari teadjamaga ja kuigi mina soovisin kohe Vesiloole rännata, otsustasime vaid väikese jalutuskäigu Jaani sadamasse teha, sest Vesiloo ring oli plaanis järgmiseks päevaks kogu kambaga koos, kui ilm pidi ka parem olema.

Räästa all varjus

Maailma parim tomati-läätsesupp koos ülihea koduküpsetatud saiaga!

Jaani pingil mõtisklemas

Tuulised näod Jaani sadamas

Festivali piletid :)

Õhtul oli loomulikult Jaan Tätte Jr (Meisterjaani) kontsert, mis algas rahulikult, aga siis tõmbas keegi tantsu käima ja asi lõppes vinge päikeseloojanguaegse tantsupeoga Vilsandi mändide all. Peale kontserti läksime üsna kohe ka telki, sest olime pikast päevast väsinud (sõitu Tartust alustasime hommikul kl 7).

Teise päeva hommikul pärast sööki käisime kogu seltskonnaga (u 110-120 inimest) Jaani juhtimisel Vesilool. Marsruudi pikkus oli umbes 4 km ja teel pidi läbi jalutama ka laidudevahelisest põlvini merest. Vesiloo oli elamus omaette - kõnnid mööda 5 m laiust valli, mõlemal pool meri ja ees laiukesed. Tuul puhus peaaegu ripsmed küljest ära, aga ilm oli õnneks muidu kena.

Pärast Vesilood veetsime natuke niisama aega, suhtlesime teiste inimestega. Pärast lõunat käisime Vilsandi tuletornis, kust avanes väga kaunis vaade saarele ja lähedalasuvatele laidudele. Saime pooljuhuslikult ka osa väikesest spontaansest saaresafarist - sõitsime autokastis ja nägime ära Vilsandi surnuaia 4 hauaga ja Aaperse ranna, mis oli väga ilus. Oleks seal ujunudki, kui ilm oleks soojem olnud... Jääb järgmiseks korraks. :)

Õhtul mängis ja laulis meile muidugi Jaan Tätte ise ning lugude vahele jutustas ta lugusid laulude tekkimisest ja muust toredast. Tema laule oli hoopis teine tunne kuulata, kui istusid sel samal saarel, kus paljud neist sündinud on, ja nägid neid samu teeradu, kus mingi laul alguse oli saanud. See õhtu oli nii mõnus, et suutsin isegi unustada, et mu jalgadel oli külm (unustasin enne pikad püksid jalga panna).

Eesootav öö oli minu jaoks aga väga õudne. Juba hilisõhtul hakkas mul kõht kuidagi valutama/keerama ja uni ei tulnud ega tulnud. Olin üleval umbes kella viieni hommikul, käisin vahepeal vetsus ja istusin õues, vaatasin kuud. Sain öö peale kokku maksimaalselt 2h magada, sest nii halb oli olla ja ükski asend ei olnud seetõttu mugav. Hommikul sadas veel üsna korralikult vihma ka, mistõttu polnud meil Marttiga üldse soovi telgi soojusest välja ronida.

Õnneks läks vihm üle ja saime telgi päikese käes äragi kuivatatud. Mul oli endiselt nii halb olla, et ei söönud isegi hommikusööki. Peagi ootaski meid paadisõit tagasi (mis seekord oli rahulik) ja langetasime raske otsuse, et minu tervise seisukorra tõttu jätame planeeritud 5-päevase Hiiumaa reisi ära. Hiljem tuli välja, et see oligi ainuõige otsus, sest õhtuks jäi haigeks ka Martti ja istusime mitu päeva mingi rõveda kõhuviirusega kodus.

Telgikuivatus

Vilsandi esimesel õhtul oli festivalil mingi väiksem kamp sama viirusega haigeks jäänud, nii et pesime seal hoolikalt käsi (pesu- ja desovahendid olid igal pool väga kättesaadavad), aga nakatusime sellegipoolest. Kogu lugu jõudis isegi meediasse, mis oli suht naljakas. :D

Kaheksa aastat armastust

Täna sai meie suhte algusest kaheksa aastat täis ja seda sai päris toredasti tähistatud. Öösel kl 2, kui Martti tuli poest (tõi hommikuste pannkookide tarbeks piima; ja ärge judge'ige meie magamisgraafikut, puhkusel võibki see pekkis olla! :D), pakkus ta välja, et kuna taevas on täiesti selge ja kuu suur ja ümmargune, võiks linnast natuke välja sõita ja kuud vaadata. Mõeldud-tehtud!

Võtsime matid kaasa ja sõitsime Kambja poole mingile lambisele niidetud heinamaale heinapallide vahele pikutama. Kuu oli üliilus (3h oli täiskuust puudu), aga ma oleks isegi soovinud, et oleks noorkuu olnud, sest siis oleksid tähed palju paremini välja paistnud. Vaatamata tohutule valgusele, mida täiskuu meile ja taevale heitis, tuvastasime taevast mõned tähtkujud (okei, mina tuvastasin :D) ja saime niisama palju nalja.

Öine kuuvaatlus

Ja tänane hommik algas pannkookide ja omatehtud vaarikamoosiga. Päeval käisime endale järgmise nädala lõpus algavaks nädalaseks matkaks magamiskotte ostmas ja õhtupoole jalutasime linna, et süüa mõnusalt õhtust La Dolce Vitas, mis on meil Tartus üks lemmikumaid restorane, kus ikka midagi tähistamas käime. Koju läksime väikese ringiga Emajõe äärest.

Teel linna :)

Vaarikamoositehas

Kuna meie kaks aastat tagasi tehtud mustikamoosivarud said selleks suveks ilusti otsa, oli aeg purgid uuesti täis vaaritada. :) Kuna mustikamoosi oleme kõige rohkem teinud, siis sel aastal otsustasime teha puhast vaarikamoosi (kunagi tegime vaarika-mustsõstramoosi, mis oli ka hea). Mu absoluutsed lemmikud on vaarika- ja õunamoos. Viimast tahaksin ka sel aastal teha proovida, aga võibolla oleks see liiga palju moosi... :D

Vaarikaid saime osaliselt Lagedilt (Liina tõi) ja osaliselt ostsime ühe toreda naisterahva käest, kelle leidsin Facebookis aia- ja metsasaaduste grupist. Kokku oli marju peaaegu 5 kg (osa Lagedi vaarikaid sõime niisama ka ära). Suhkrut läks kogu selle laari peale 2 kg (moosisuhkrut) ja moosi saime ligikaudu 7 liitrit. See on viist suurim laar, mida oleme kunagi teinud. Seetõttu kaalun veel õunamoositegu (kuigi ikka hirmsasti tahaks teha).

Regioga Lätis

Eile käisime regiolastega (+ mõned regiovälised inimesed) Lätireisil. Tõeline väljamaareis! :D Viimati käisime välismaal... Eelmisel suvel. Lätis.

Külastasime Anton Irve (Vabadussõjas soomusrongide boss, kes seal metsas surma sai) mälestussammast, Rubene kirikut, kus elas ja töötas Läti Henrik, ja Ümera lahingu lahingupaika(sid). Rubene kiriku juures kuulasime loomulikult ka juttu Regios äsja ilmunud Läti reisijuhi kohta.

Anton Irve mälestussamba juures

Rubene kirik

Elise intervjueerib Läti suursaadikut

Lisaks saime ühes ülimõnusas söögikohas (nimi meelest läinud) süüa. Seal oli terve õu täis igasugu ägedaid puust skulptuure ja turnimisvahendeid ja üldse tore oli.

Seltskonnaga olid kaasas ka geograaf Taavi Pae ja arheoloog Ain Mäesalu, kes mõlemad rääkisid palju põnevat ajaloolist ja kultuurilist juttu ning täitsid meie päeva ja pead rohkete teadmistega.

Palju tarka juttu Ümera lahingu kohta

Ridalis lendamas

Tänast päeva saab kirjeldada sõnadega nagu vinge, põnev, seikluslik, emotsiooniderohke ja ülilõbus. Kuigi tänasesse päeva kuuluvad muuhulgas ka 12h käigus olemist, suur väsimus ja VÄGA korralikud päikesepõletusrandid, siis tegu oli sellegipoolest ühe lõbusama ja ägedama päevaga sel aastal.

Hommikul kl 9 sõitsime Regio kambaga Ridali lennuväljale. Algul tutvusime niisama inimeste, loomade ja oludega, seejärel aga pidi meil programmi järgi toimuma kolmetunnine esmaabikoolitus. Olin algul mõelnud, et oh issand, kas ma pean eesootavast vahvast päevast esimesed 3h kulutama mingeid slaide vahtides ja kuulates, kuidas erinevaid kehaosi siduda, aga õnneks oli koolitus vabas õhus ja vormis ning koolituse läbiviija oli väga energiline, mõnusa jutu ja hea huumoriga naisterahvas, kellega need paar tundi lausa lendasid mööda.

Muidugi oli päeva suurimaks atraktsiooniks purilennukiga lendamine. Lennurajale läksime ühe- ja kahekaupa järgemööda, sest purilennukeid, millega meid lennutati, oli kaks. Purilennuk, teadupärast, on siis lennuk, millel puudub mootor ning õhku saab selle mootorlennuki taha trossi/köiega aheldatuna.

Üks purilennukeist, millega lendasime

Mootorlennuk purilennukit tõmbamas

Jõudis siis minu kord kätte. Ma vist olin kõigist kõige rohkem elevil. Mul ei olnud ausalt hirmuraasugi, ainult suur elevus ja põnevus ja nii väga tahtsin juba taeva alla saada! Selga pidi panema langevarjukoti, mis lennutajate sõnul nii "madalatel" kõrgustel täiesti mõttetu pidi olema. Istusin siis lennukisse, mind tõmmati rihmadega kinni ja lend võis alata. Ütlesin piloodile, et minuga võib igasugu trikke ja asju ka teha (olime enne maa pealt näinud, kuidas mõnega tehti).

Enne minekut

Mootorlennuk tõmbas meid üles ja tegi suure kaare ümber lennuvälja. Olime kuskil 600 m kõrgusel ja kiirust oli keskmiselt 135 km/h. Siis eraldusime mootorlennukist ja jäime omal jõul (olgu, tõusvate õhuvoolude jõul) liuglema. Piloot keeras mul pilti natuke viltu ka, tiireldes ühe tiiva otsa ümber, aga muud "ekstreemset" minuga ei juhtunud. Mul oli sellest natuke kahju, sest oleks mingit vinget surmasõlme tahtnud kogeda, aga tegelikult oli see sõit niisama ka vahva.

Horisont oli päris viltu vahepeal

Õhus

Hiljem muidugi selgus, et keegi regiolastest oli kuskil sõna poetanud, et ma olevat trikitamist tahtnud ja teine piloot, kes trikivärki ka tegi, korjas mu kõige lõpus veel teisele sõidule peale ja siis sain ikka kõhu õõnsaks ja pähe mõtte "kas ma nüüd kukungi alla" :D See oli nii vinge, et ma olekski võinud sinna jääda!!!

Ülejäänud päeva jooksul tegime süüa, sõime, ajasime juttu ja mängisime mõnusa seltskonnaga lauamängu. Päev oli tõesti väga-väga äge, väsitav, palav, lõbus jne. Paremini ei saakski üks suvine päev mööduda :) Ja seltskond oli muidugi ka super!

(Video autor: Elise Jalonen (ja Leida Lepik))