Stereotüübid toidupoes

Olen viimased 4,5 kuud töötanud toidukaupluses klienditeenindajana. Lihtsalt suvise tööotsana, ei midagi rohkemat. Sellegipoolest olen nende mõne kuuga saanud piisavalt kogemusi, et oma maailmapilti tööturust avardada. Teenindaja töö ei ole hoopis mitte kergete killast ning kindlasti liiga vähe tunnustatud. Selles postituses aga tahaksin kergelt humoorikas võtmes välja tuua mõned klientide tüübid, keda tihtipeale valmistoidu leti ääres kohanud olen.

Vaatlejad. Tavaliselt näiteks lapsekäruga noorem/varases keskeas naisterahvas, üksik vanamemm või teismeeas tüdruk/poiss. Klient jalutab leti äärde, vaatab tükk aega salateid, sooja toitu ja grillitud tooteid, teeb näo, et mõtleb hirmsasti, mida küll tahta. Kui juurde astuda ja küsida, mis soovi on, siis nad kas naeratavad (või ei naerata) ja lahkuvad sõnagi lausumata, Üldiselt pole mul selliste vastu eriti midagi, aga mõnikord mõtlen küll, et pagan, see nende vaatlemine tõmbab mu tähelepanu neile, kuna äkki nad soovivad midagi ning ma ei saa teiste tööülesannetega samaaegselt tegeleda. Näiteks tuua salateid juurde, marineerida liha või pakendada kala.

Kiirustajad. Tavaliselt viisakas riietuses/ülikonnas (pooltel kordadest ka telefoni otsas olevad) meesterahvad või lihtsalt endast heal arvamusel inimesed. Nad tulevad pigem kiirel sammul leti äärde, ei ütle isegi "tere!" mitte, vaid asuvad kohe oma tahtmist lajatama. Kui mina julgen peale nende "300 vinegretti!" neile "tere!" öelda, siis ühmavad midagi vastu ja ootavad, et ma juba salatit tõstma hakkaksin. Kindlasti pole neil ju nii hirmus kiire, et ei jõuaks isegi neid teenindavale inimesele "tere" öelda? Või kui on, siis võiks enne lahkumist vähemalt kiire "atäh" öelda või sekundiks naeratadagi...

Jutustajad. Tavaliselt lastega emad, vanapaarid, üldse vanemad inimesed. Seda tüüpi kliendid ütlevad alati lahkesti "tere!", enda soove esitades ütlevad "palun" ja "aitäh" ning vahetevahel viskavad teenindamise ajal mõne humoorika killugi. Kui sinki sai soovitud 400st grammist 30 g võrra rohkem, siis rehmavad käega ja ütlevad, et las olla pealegi, küll ma need kaks üleliigset viilugi ära söön. Termokoti pakkumise peale ütlevad viisakalt "ei, aitäh, õues on soe, vast ei jahtu nii ruttu ära" või "võiks küll, söömiseni läheb veel aega". Erinevalt eelmise tüübi "ei" või "jah" asemel.

Muidugi on inimesi, kes on kuskil erinevate tüüpide vahepeal, aga need kolm on sellised kõige üldisemad, mida oskan välja tuua. Kuna olen kaubanduses väga värske, siis olen enda jaoks palju tähele pannud, millele enne siin töötamist poleks osanud mõeldagi.

Linnanmäkis hirmudest üle saamas

Juulis olime broneerinud omale ühepäevase Helsingi-kruiisi. Nimelt oli mul plaanis viia Martti Linnanmäki lõbustusparki, et aidata tal tema ekstreemsuste-kõrguse-hullumeelsuste-kiirete/raputavate asjade hirmust natuke üle saada. Mina olin Linnanmäkis juba kaks korda käinud ning tundsin neid atraktsioone üsna hästi, seega oskasin ma leida alustamiseks natuke rahulikumaid ja toredamaid kohti.

Esimesena käisimegi Ameerika mägedel. Rongi istudes oli Marttil küll vist selline nägu, et ta tahaks koju teki alla peitu joosta, aga ta leppis siiski sealistumisega. Kui sõit lõppes, arvas ta aga, et polnudki nii hull, kui ta oli kartnud, ja et võib isegi veel mõnele sõidule minna. Käisime kärestikulisel jõel suurte kummituubidega sõitmas. Ja mingi keerutava värgenduse peal, kus me mõlemad lihtsalt südamest naersime samal ajal kui teised hirmust karjusid. Ma ei saanud, lihtsalt nii naljakas hakkas mingi hetk ja siis unustas Martti ka hirmu ja naeris kaasa.

Vahepeal sõime jäätist (kuna ilmataat oli meid õnnistanud erakordselt sooja päevaga) ja käisime suveniiripoes lihtsalt ringi vaatamas. Ja suurel vaaterattal käisime ka, kuna see on selline must-do lõbustuspargis. Õhtupoole olime juba surmväsinud ja jõudsime viimaks sadamasse tagasi. Olime nii õnnelikud, kui Tallinnas Taxify meid kodu poole sõidutas.

Pühajärve mälestused

Üleeile käisin oma varbaga EMOs. Jep, oli imelik mingi varba pärast sinna minna, aga kui on vaja kiiret vastust, siis pole midagi teha. Perearstile saab tänapäeval aegu paraku kuskil nädalase ettebroneerimisega, millest pole tihtipeale üldse kasu. EMOs käigust nii palju, et midagi hullu mu varbal viga polnudki, saab niisama terveks.

Pärast seda toredat ja hästi mõttekat autosõitu mõtlesime, et kuna on ilus ilm, võiksime ikka midagi veel teha, mitte minna koju passima. Martti pakkus välja pikniku ja mina pakkusin asukohaks Pühajärve, kuna seal saime me kunagi esimest korda tuttavaks ja seal on niisama ka ilus.

Sõitsimegi Otepääle ja käisime seal poes, ostsime natuke süüa kaasa ja siis Pühajärve äärde. Muidugi mitte sinna, kus on avalik ujumiskoht jne, vaid meie malevakohta. Käisime Sihva külast läbi, kus me maleva ajal elasime ja vaatasime oma armsa koolimaja üle ning sõitsime töökoha juurest ka mööda. Meenusid "imelised" seiklused seal väikeses puhkemajas...

Viimaks seadsime sammud oma maleva ujumis(ja malevapulma-)koha poole. Seal on väike telkimisplats ja seal veetis üks pere mõnusat suvepäeva, aga me ei lasknud end neist häirida ja kõndisime mööda lühikest laudteed järve äärde. Oiii neid mälestusi ja toredaid hetki, mis me seal veetsime. Kui küüslaugupõllult tulles olime üleni mullahigised ja käisime lihtsalt tööriietes ujumas, sest ilm oli nagunii palav ja väga vahet ei olnud, kuidas ujuma minna. 

Peale rasket tööpäeva küüslaugupõllul

Või malevapulm, mis võrreldes mu eelnevate malevapulmadega oli pigem tagasihoidlik, aga siiski tore. Maria onu Heinona ("Johhaidiii!"). Kutid raseda naise ja pruudi emana. Martti oli vist ainus, kes päriselt ilus välja nägi (peale pruutpaari), kuna ta oli isamees ja kandis pintsakut. Kõigil teistel olid mingit totrad kostüümid seljas, näiteks Maria pidi loosi tahtel pükse peas kandma.

Onu Heino

Pruutpaar

Kui me seal järve ääres vaikselt oma piknikku nosisime, panimegi äkki tähele, et täpselt 3 aastat tagasi, 18. juulil algas meie malevavahetus, seega olime oma tutvumiskohta läinud juhuslikult nii õigel päeval - meie tutvumise aastapäeval. :)

Tõrvikutega kanuumatk öisel Emajõel

Juba poolteist kuud tagasi panime endid kirja öisele tõrvikutega kanuumatkale Emajõel. Olime väga põnevil, kuigi suutsime vahepeal isegi ära unustada, et matk on tulemas. Peale jaanipäeva Tartusse tagasi jõudes seadsimegi autonina matka alguspunkti suunas.

Kokku tuli meid kuskil 20 inimese ringis ning pärast lühiülevaadet jõel kehtivatest reeglitest ja kanuus kehtivatest ohutusnõuetest saimegi omale kanuud valida ja jõele minna. Marttil oli see esimene kord kanuuga sõita, seega võttis tal natuke aega, et kitsas kõikuvas paadis end mugavamalt tunda, aga saime kenasti hakkama. Mina istusin tagaotsas, kuna mul on natukene eelnevat kanuusõidukogemust ja sain endale tüürimehe ülesanded.

Alustasime päikeseloojangu kauneimal ajal ja suundusime esialgu ülesvoolu. Tõrvikud paadininades olid nii ilusad ja vesi oli peaaegu peegelsile. Matk oli hästi tore ja tegime palju ilusaid pilte ka (kuidas siis muidu!). Allavoolu pöörates oli päike juba loojunud, nii et ainsateks valgusallikateks oli veel natuke kumav taevas ja tõrvikud. Sõitsime kuni Vabaduse sillani ja siis tagasi matka alguspunkti. Kokku veetsime veel umbes kaks tundi. Mõlemad jäime retkega väga rahule. :)

Mina ja Martti (foto: joematkad.ee)

Matkaseltskond (foto: joematkad.ee)

Jaanipäev

23. juunil olin ma kella 19ni tööl, mis tähendas, et saime hakata Tallinna (Lagedi) poole sõitma alles kella 20 paiku. Sellegipoolest oli meil äärmiselt vahva jaanipäev. Lagedil oli suur hulk inimesi, väga palju süüa (suutsin vaid pool taldrikut kartulisalatit süüa) ja väga väga lõbus. Jõe ääres süütasime suure lõkke ja pooled inimesed käisid saunaski.

Kadusin ära

Tänane päev pole olnud just parimate hulgas. Hommik venis. Otsustasime kella 12-13 vahel hakata Lagedile sõitma, et enne Tartusse minekut auto pidur korda teha (midagi tuli kuskilt lahti, mina neid autoasju ei jaga) ja autole väike survepesu ka anda.

Olime Ülemistele jõudmas, kui mul tuli mõte, et selle asemel, et poolteist tundi auto "remonti" jälgida, võiksin ma hoopis Ülemiste keskuses tšillida ja võibolla leiaksin omale isegi vajaolevad kinnised kevadsuvised jalanõud. Pärast saaks Martti mind sealt peale võtta ja Tartu maanteed mööda edasi minna.

Martti viskas mind Ülemiste keskuse külje peal asuvas bussipeatuses maha, aga kuna meie taga oli buss, mis tahtis peatusse keerata, siis tegin mahaminekuga kiirelt. Alles minut hiljem, kui tahtsin kella kontrollida, et oskaksin poodlemisel ajaga arvestada, avastasin, et telefoni olin suutnud autosse unustada. Telefoni kaante taskusse jäi ka mu pangakaart. Super. Seega polnud mul mitte midagi teha peale window shoppingu ja passimise, kuna isegi pooleliolev raamat ununes auto tagaistmele.

Seega veetsin poolteist tundi Ülemistes niisama. Natuke käisin poodides,aga eriti tuju ei olnud. Pooleteise tunni pärast leidsin voldiku Ülemiste keskuse plaani ja teenustega. Seal oli märgitud ära "tasuta tahvelarvutite kasutamise võimalus". Jess! See oli mu võimalus Marttiga ühendust saada, et ta mind leida oskaks.

Proovisin tahvlis Facebooki logida. Turvalisuse eesmärgil olin aga mõni nädal tagasi oma Facebooki parooli ära vahetanud ja uut ei suutnud mitte kuidagi meenutada. Selleks, et uut tellida, pidin sisse logima oma meilikontole. Selleks aga oli mul vaja autentimiskoodi, mida saan ainult telefoni kaudu. Woohoo. Viimaks tegin lihtsalt uue ajutise FB konto ja lisasin mõned sõbrad, et nende kaudu abi saada. Paarkümmend minutit hiljem oli kadunud Kreete leitud.

Lagedil saime tuju tõsta survepesuriga autot pestes. :)

Reunited

Maria on taas Šotimaalt Eestis. Loomulikult pidime kokku saama ja midagi toredat tegema ning nii leidiski Maria end bussiga Tartu poole sõitmas. Jalutasime jupp aega linnas ringi ning käisime uues Kvartali keskuses Vapianos söömas. Ilm oli superilus ja soe. Jalutasime Emajõe ääres pargis ja tegime pilte. Pärast tegime ülihead sööki (vegan kotlette, kuna Maria ei armasta väga liha süüa) ja chillisime rõdul päikese käes. Maria mängis ukulelet, ta on selles ikka palju osavam kui mina.