Topograafia välipraktika #1 - käigud ja sääsed

Juuni keskpaigas toimus meil kohustuslik aine "Topograafia välipraktikum". Tegu on kõige pikema (ja kõige keerulisema?) välipraktikumiga geograafia bakalaureuses. Järgmisel aastal tuleb meil veel neli välipraksi, aga need pidavat natuke lühemad ja kergemad olema.

Õhtu enne praksiminekut sebisin endale veel Roometi auto peal koha, sest palju lõbusam on 1,5h road trip teha heade sõpradega autoga kui bussiga. Asjade pakkimine oli jube keeruline, sest ma polnud päris kindel, mida seal vaja võiks minna ja samas tuli 10ks päevaks kõik vajalik kaasa võtta, et millestki puudus ei tuleks.

Praks ise oli tegelikult hästi vahva. Kohati oli ka tüütu ja natukene nõme, aga need osad tuli lihtsalt üle elada ja ära teha.

Esimene päev oli juba äärmiselt tegus. Peale mõõteriistade, instrumentide ja muu varustuse sissetassimist saime väikese sissejuhatuse ja seejärel juba esimese ülesande - kaardi põhjal potentsiaalsete punktide otsimise ja käigu paikapanemise. Kokku oli meil kolm käiku ja viis rühma, seega kahel käigul oli kaks rühma ja meie (rühm KELK) saime endale eraldi käigu (Staadioni käik).

käigud

Kohe alguses tekkis probleeme, kuna meie käigul olid osad punktid märgitud lähedalasuva oosi peale, aga oos oli tiheda võsaga kaetud. Ronisime võsas jupp aega (lisaks võsale voolas sealt ka väike jõgi läbi, mis asja just eriti palju lihtsamaks ei teinud) kuni loobusime ja leppisime õppejõuga kokku, et teeme enda käigus muudatusi. Asi nimelt selles, et käigu peal peab igast punktist näha olema mõlemad naaberpunktid, muidu ei saa mingeid mõõtmisi teha.

oosi ääres metsas

Kui olime selgeks saanud, et oosist meil asja ei saa, oli aega juba sealmaal, et pidime taas kogunema. Järgmised juhised käes, jätsime Roometi meile maa- ja numbrivaiu teritama ja läksime Kristeli ja Elisega enda uusi punkte otsima ja paika panema (heina sisse trampima). Kui vaiad ka valmis, siis näitas Raivo meile, kuidas maa- ja numbrivaiadega iga punkt ära tähistada ja saatis meid teele. Juba esimese päeva lõpuks olid kõik käigud maha märgitud!

Roomet saeb maavaia sirgemaks

Elise poseerib punktiga

Öö möödus... Sääserohkelt :) Olime rõõmsasti päev otsa enda klassiruumi (ööbisime Jäneda koolis) akent lahti hoidnud ja öösel maksis see meile kätte - klass oli sääski ja nende pininat täis ning magama jääda oli keeruline. Elise veel hommikul kommenteeris, kuidas teda segas kõige rohkem just see, et Roomet suutis kogu selle sääsepeo keskel rahulikult magada (käed risti rinnal nagu muumia).

Jaanipäev '19

Lõke, söök, pidu, jõgi... Nagu ikka - hästi mõnus oli :)

Eestimaad tundmas

Geograafidel on esimese õppeaasta lõpus selline vahva aine nagu "Eestimaa tundmine", mis kujutab endast põhimõtteliselt kolme päeva ringisõitmist, erinevate kohtadega tutvumist ja kaht mõnusat grilli- ja saunapeoõhtut.

Alguse sai see retk esmaspäevahommikul kell 9. Me polnud veel isegi Tartust välja jõudnud, kui olin juba aru saanud, et Taavi Pae on väga lahe õppejõud (eelnev kokkupuude temaga puudus). Sõitsime Peipsi ääres asuvasse Varnja külakesse, mis on üks väheseid vanausuliste külasid, mis Eesti aladel veel on. Nägime nende arhitektuuri, elu-olu ja väga huvitavad olid ülejäänud maapinnast tunduvalt kõrgemale ehitatud peenrad, kus sibulaid ja muud värki kasvatati.

sibula- ja muud peenrad

fassaad ehitati ilus, ülejäänu kuidagi suvaliselt

Sõit jätkus mööda Peipsi kallast põhja poole, sõitsime läbi väikeste kohtade nagu Kasepää, mis on Euroopa pikim - 7 km pikkune - tänavküla, ja Kallaste, kus vaatasime ilusat liivakivipanka, külastasime kalmistut ja viimase Lenini kuju kunagist asupaika (kuju püstitati Laulva revolutsiooni ajal, mil ülejäänud Eestis taolisi skulptuure juba maha võeti). Rannapungerjas jalutasime tuletorni juurde ja vaatasime, mida on erosiooni vastu ette võetud, et järveäärne (hihi, peaaegu kirjutasin 'mereäärne') kallas kokku ei kukuks.

Kallaste liivakivipangal

kohustuslik kursapilt

Jõudsime mööda Peipsi põhjakallast Venemaa piiri äärde Vasknarvasse, kus jalutasime tammi mööda Narva jõeni, tegime piiripostiga pilti ja katsusime jõevett. Tutvusime Narva jõe probleemiga - jõgi kasvab järjest setete rohkuse tõttu kinni. Seetõttu aga saab Eesti vaikselt teisel pool Narva jõge maad juurde, mida vene piirivalvurid aga eriti tunnistada ei taha :)

Vasknarva piiripunktis

(foto: Taavi Pae)

Esimesel päeval jõudsime käia veel Kuremäe kloostris, kus oli väga kaunis. Ma esiti mõtlesin, et ma ei ole seal kunagi käinud, aga tuli meelde, et olen (VIST Roheliste Rattaretkega, aga päris kindel ei ole). Igatahes oli tegu väga ilusa kohaga, hoopis teistsuguse kultuuriga. Kloostrihoonete vahel jalutades tekkis tunne, et olen kuskil hoopis teises riigis, sest Eestiga ja Eesti kultuuriga seal küll mingit pistmist ei olnud. Täitsime oma pudelid pühast allikast, mille veel pidi noorendav ja tervendav mõju olema, ja sõitsime Iisaku poole.

Kuremäe klooster

Iisakul ronisime vaatetorni ja chillisime niisama ringi. Nägime tee ääres kääbaskalmistut, mida ma ei olnud oma silmaga kunagi varem näinud. Sellega hakkaski päev õhtusse veerema ja sõitsime Kuru puhkemajja, kus saime oma telgid püsti panna, vaikselt grilli sussutada ja süüa teha ning hiljem sai sauna kah. Mina, olles eelmise öö vähestest unetundidest väsinud, ronisin juba kell 23 magamiskotti.

geotelkla

Teine päev viis meid kõigepealt Saka mõisa, kus saime väikse tuuri mõisa maadest, ja mõisa omanik jutustas meile, kuidas ta jõudis sinna, kus ta on. Elise ema oli samuti seal, et meiega geograafiajuttu puhuda. Ronisime järsust pankrannikust väga järsku treppi mööda alla, jalutasime all mere ääres ja siis teist treppi mööda üles. See oli täielik SURM. Ma olen nii vormist väljas, et ma olen imestunud, et ma üldse praegu siin seda kirjutamas olen, sest see trepp oli kõige jubedam asi maailmas.

Sõitsime edasi läbi Sinimäe Narvasse, kus saime nautida 5-kroonise vaadet, jalutada piirilinna (ja ühtlasi ka Eesti) idapoolseimasse punkti ja siis veel treppe! Käisime ära Narva kolledži juures, kust jalutasime linna keskele Paul Kerese kuju juurde, kus püüdsime tema viimast malemängu mõistatada.

Kui nüüd päris aus olla, siis olin ma tegelikult juba esimesest päevast peale pisut haiglane, aga teisel päeval mõjus see mulle juba päris korralikult. Pea oli vatti täis ja uimane ja tundsin, et palavik tõuseb ka. Seega osa ülejäänud päevast oli minu jaoks võrdlemisi hämane - ma ei pannud kirja ka, kust me läbi käisime. Laagripaika jõudes rääkisin Taaviga ja uurisin, kas oleks väga hull, kui ma juba samal õhtul koju läheksin. Ta ütles, et kui ma ise transpordi korraldatud saan, siis arvestust see ei mõjuta ja kehva enesetunde korral ta kätt ette ei pane. Seega sõitis mulle Martti järgi, mille üle ma olin ülitänulik, sest kõik, mida ma tol hetkel tahtsin, oli pleedi sees kerra tõmmata ja teed juua.

Kuni selleni, mil mul enesetunne juba metsa läks, oli tegu väga laheda reisiga ja Taavi on väga huvitava jutuga õppejõud. Ainus asi, mis mulle väsitavaks muutus, oli see, et pidevalt oli bussilt maha ja bussile tagasi minekut - see väsitas kuidagi ära, isegi kui kohad, kus me käisime, olid huvitavad. Aga ega muudmoodi saa paljusid kohti näha, nii et tuli "ära kannatada".

Muudatused elus ja EGEAs

Kevadsemester hakkab vaikselt läbi saama ja suvi on juba põhimõtteliselt käes (kui termomeetrit vaadata). Mõned eksamid on veel jäänud ja närvitsemist ikka jagub, aga see asi saab varsti läbi ja siis saab suve nautida. Sest esimest korda üle väga mitme aasta ei ole ma planeerinud suveks tööle minna. See teadmine on kuidagi... meeldiv. :)

Sain sel semestril oma esimese A (jah.) ja see juhtus väga... uskumatult? Ma ei tea, igatahes asi käis sedasi, et viimase öko loengu lõpus palus õppejõud kõigil, kes on kõikides loengutes kohal olnud, veel auditooriumi jääda. Ta andis kõigile võimaluse vastata ühele küsimusele (kõigil sama) ja kui vastust tead, saad aine A ja head aega. 

Järjekord oli suht pikk ja jõudsin seal ikka korralikult paanitseda. Tuli siis minu kord ja õppejõud näitas laua varjus paberile kirjutatud kolme mükoriisatüüpi ja palus nimetada puuduolev neljas. No ausalt ka, ma mäletasin seda loengut, kus ta mükoriisast rääkis, aga mul polnud õrna aimugi, millised need 4 tüüpi on. Aga ma suutsin selle vastuse puhta loogikaga ära vastata!!! Ma ei saanud vist ise ka aru, mis seal toimus - mu aju töötas mingil ülehelikiirusel ja ütles õige asja ja siis ma juba läksin pisar silmis trepist alla garderoobi ja ei suutnud uskuda, et ma õige vastuse lihtsalt VÄLJA MÕTLESIN.

Igatahes - täna oli EGEA üldkoosolek, kus valiti ja kinnitati ametisse ka uus juhatus. Millest ma nüüd osa olen, hihi. Kandideerimine käis ka kuidagi nii kiiresti, et ei pannudki tähele, kui ma juba seal klassi ees seisin ja teiste küsimustele vastasin, et mida ma EGEAs paremini tegema hakkan. Mis sellesse puutub, siis elame, näeme. Mul algab nüüd alles sisseelamisperiood, mille jooksul kõik oma ülesanded selgeks õpin.

EGEA juhatus: Merli, mina, Liza, Sigrid (foto: Margarita Oja)

uus EGEA juhatus (foto: Margarita Oja)

Ülehomme istun juba topograafia eksamil (mis tuleb megahirmus ja keeruline) ja siis esmaspäeval sõidame kursusega kolmepäevasele tripile Ida-Virumaale Peipsi äärde telkide ja värkidega. Siis on veel looduskaitse eksam ja mingid referaadid-asjad ja ongi semester läbi!

EGEAga metsa istutamas

Käisime EGEAlastega Viljandimaal metsa istutamas. Põhjus lihtne - EGEA-Tartu korraldab sel aastal Balti ja Põhjamaade regiooni kongressi ning vaja kuskilt raha teenida :) Igatahes haarati ka teisi EGEAlasi peale kongressi organiseeriva tiimi kaasa ja käisime üheskoos keskkonda (ja EGEAt) aitamas. Päev oli pikk, töö raske, aga tunne oli hea ja lõbus oli ka.

(pildid näppasin siit-sealt, mis keegi tegi)

Piusal jõmpsikaid väsitamas

Pakkusime Marttiga, et korraldame Kambja jõmpsikatele ühe vahva päeva, et emme-issi saaksid natuke rahulikult olla, omi asju teha ja end taas energiaga täita. Mõeldud-tehtud. Sai üks kena laupäev kokku lepitud ja plaanid paika sätitud - vihmase ilma korral teeme tubasemaid tegevusi, ilusama ilmaga sõidame Piusale. Õnneks oli ilus ilm!

Hommikul saimegi oma kolm last kätte ja sõitsime Piusale. Seal oli mõnus mänguväljak, kus mängisime ikka jupp aega. Mina ja Martti lõbutsesime liivakopaga, sest meie lapsepõlves sellist imeasja küll kuskil ei olnud.

Vaieldamatult lemmik oli aga muidugi liivamägedes seiklemine. Lapsed läksid nii hoogu ja neil oli ikka elulõbus seal. Seal olid väikesed tiigikesed, mis varase hommiku tõttu olid veel jääkaane all ja kuhu oli hullult vahva kive, oksi ja jäätükke loopida. See kindlustas küll vähemalt tunniks ajaks, kui mitte kauemaks, neile tegevuse.

Päeva poole läksid muidugi kõigil kõhud tühjaks ja siis tegime väikese makaronisalati- ja banaanipikniku. Ja edasi sama hooga - liivamägedesse püherdama, kulli ja pimesikku mängima, künkaid vallutama ja ohjeldamatult jooksma ja naerma. Üks paremaid asju on näha, kuidas lapsed õues lõbutsevad ja naeravad.

Tagasiteel jäid nad kõik muidugi suurest väsimusest tuttu. Hüppasime tee peal poest ka läbi, et banaane juurde osta (kuna sai lubatud). Koju jõudes ärkasid nad tasapisi üles, sõid igaüks kolm banaani ja lontsisid siis koduukse poole sellise väsimusega nagu oleks nad päev otsa sunnitööd teinud.

Taimedega värvimine

Niivõrd äge on see, et Tartu Ülikool pakub vabaainetena põnevaid kursuseid. Muuhulgas on näiteks aine "Taimedega värvimine", mida ma sel semestril võtan. Värvime seal siis luumaterjali ja lõnga. Eile oli meil esimene kolmetunnine praktikum, kus meile värvimise põhimõtteid tutvustati ja siis saime luujuppidega ise ka proovida-katsetada. Värvitaimeks olid seekord sibulakoored. Ilusad kuldsed tulid välja, väga äge.

Kristeliga luujuppe valimas. (foto: Tuulike Kivestu)

keskendunud (foto: Tuulike Kivestu)

pühademunavärvilisi luujuppe riidetükkidest välja harutamas (foto: Tuulike Kivestu)

Ja muidugi ei saanud ma pidama ja pidin kohe hankima kõiksugu kraami, mida koduseks nõiatöökojaks tarvis läheb. Uuskasutuskeskusest sain sobiva poti (küll natuke liiga väikese, aga küll kunagi suurema saab hankida) ja mingi naljaka puust toki segamiseks ja tõstmiseks. Maarjajääd sain kodu lähedalt poest ja sobiva termomeetri Bauhofist. Kogu komplekt läks kokku maksma alla 20 €.

Siis sõitsime Marttiga Pangodi järve äärde metsa, kust korjasime kuuse- ja männikäbisid ja natuke kuusevõrseid ka, aga neid veel eriti palju ei olnud. Jalutasime natuke metsas ringi ka, seal oli tegelikult 1-kilomeetrine RMK matkarajake. Siis suundusime käbisaagiga kodu poole ja ma panin oma nõiakatla tööle.

lõng peitsimas (ei ole spagetid :D )

Pesin ja peitsisin pisikese kera loodusvalget villast lõnga, keetsin kuusekäbidest ilusa tumeda punakaspruuni värvi ja värvisin lõnga ära. Pärast lõnga uuesti pestes tuli välja, et värv oli siiski võrdlemisi hele, aga väga kena tooniga. Kokku kestis see ühe väikese lõngakerakese ümber mässamine umbes neli tundi.

tulemus selline

võrdlus originaallõngaga