Jõemõisa ja Tammeluha

Tegime tänase ilusa ilma puhul veel ühe pisikese matka - sedapuhku Jõemõisa ja Tammeluha matkaradadel. Jõemõisa rada oli lühike - vaid pool kilomeetrit - aga mõnus sinka-vonka üles-alla rajake läbi üsna tiheda metsa. Tammeluha rada läks kõigepealt laudteena üle laia lageda luha ning seejärel tegi ringi peale Pedassaarele. Suurvee ajal on Pedassaar tõeline saar ning luht üleni vee all. Tuul oli küll natuke tugev, aga päikese käes oli sellele vaatamata hea soe olla. Metsa vahel ainult oli pisut jahedam.

Teate, kui raske oli selle palgi peal püsida! :D

Gauja rahvuspargis

Eelmisel nädalal leppisime Samueli ja Lauraga kokku, et teeme midagi vahvat koos. Esialgu mingit plaani nagu ei tulnudki, sest popimad ja ilusamad Lõuna-Eesti matkarajad (Taevaskoja, Meenikunno jmt) on juba mitu korda läbi käidud. Siis aga ütlesid Samuel ja Laura meile, et oleksime kl 8.30 hommikul võileibade ja veepudelitega valmis ning ülejäänu jääb üllatuseks. Ühe vihje soostusid nad meile siiski andma ja selle abil arvasime kiirelt ära, et minek on Lätti. Baltimaade piirid on ju lahti.

Kolmapäeval tegimegi mõnusa roadtripi Lätimaale. Käisime kahel erineval matkarajal, mõlemad Gauja rahvuspargis. Esimene peatus oli Sietiniezis'e paljand, mis on põhimõtteliselt nagu meie Taevaskoja, aga veits ägedam. Võibolla tundus ta ägedam sellepärast, et Taevaskojas on juba palju käidud ja see on juba selline tuttav, aga see Sietiniezis tundus kuidagi... põnevam - mitte lihtsalt liivakivisein, vaid igasugu lõhesid ja muid vorme leidus seal rohkesti.

See "matkarada" oli võrdlemisi lühike, võibolla tuli kilomeeter täis... Teine peatus oli Cirulisi loodusraja juures, kus sai käia kahel rajal - üks oli lühike, kus sai allikaid vaadata, ning teine oli kuskil 6 km pikkune matkarada, mis kulges esiti mööda Gauja jõe kallast ning pärast metsas üles-alla. Seal saime näha ka mingi iidvana koopa sissepääsu (põhimõtteliselt auk maas, aga ta pidi jube sügav ja suur olema). Ja liivakiviseina uuristunud koopasse saime ka sisse ronida.

Pärast tegime veel väikese poepeatuse ja ostsime jäätist, sest päev oli hästi soe ja ilus. Megatore roadtrip/matk oli ja vahva vahel lähiriikide loodus ka avastada! :) Pole see Läti ka nii igav midagi.

Koroonapäevik #8

Tasapisi hakkab kõik stabiliseeruma. Käisime eile väljas - Creppis söömas ja lihtsalt natuke linna peal. Ma ei ole juba ammu nii palju inimesi näinud! Veider lausa. Ma kohe mõnuga vaatasin ja vaatlesin, sest ma olen nii kaua nelja seina vahel istunud (või käinud sellistes kohtades, kus inimesi eriti ei ole).

Väliprakside kohta tuli ka natuke infot - kaks neljast hetke seisuga toimuvad, veidi teistmoodi (väikestes rühmades ja eraldi), aga ikkagi toimuvad. Jube nõme oleks olnud neid alles augustis tegema hakata. Aga kahe praksi kohta veel ei tea, kas ja kuidas korraldatakse.

Eksamitega olen siiani väga ilusti hakkama saanud, ilmselt isegi paremini, kui ilma eriolukorra ja koroonata, aga see on ilmselt ka õppejõudude jaoks oodatud - kõik saavad ju kodus materjale kasutada, seega ainus viis kindlustada, et eksamit teeb ikka õige inimene ja ilma väga suure abita, on eksami tegemisele ajalise piirangu seadmine. Kui tead, siis tead, kui ei tea, ei tea ja pole ka aega väga otsima hakata. Aga mul ei ole vist ükski semester veel nii ilusate hinnetega olnud, kui see praegune. :D

Vihmasadu lõunaka lähistel

Eriolukord lõppes Eestis 18. mail 2020.

Balti riikide vahet võib juba vabalt sõita, piirikontrolli ei toimu.

Juunikuust saab jälle kinno ja teatrisse! :D

Koroonapäevik #7

MUL ON KÕRIAUGUNI SELLEST KOROONAST!

Eriolukorda pikendati 17. maini, mis on lihtsalt super (tegelt jube nõme, kuigi ilmselt mõistlik). Positiivseid teste lisandub iga päevaga aina vähem (täna tuli vaid 1), seega olukord justkui stabiliseerub ja paraneb. Ülikoolides on semestri lõpuni e-õpe, mis saab meie välipraksidest, mis peaksid juunikuus toimuma, seda veel ei tea. Kas ikka tehakse (väiksemates gruppides) või lükatakse edasi? Martti bakatöö kaitsmine toimub videovahendusel ning igasugused lõpuaktused jäävad täiesti ära, millest natuke on kahju, aga pole midagi teha.

Aga kooliga on küll hullumaja - tundub, et kõigile õppejõududele väga meeldib kuhjata meile igasugu erinevaid kodutöid ja ülesandeid, sest tundub, et kogu aeg tuleb neid uksest ja aknast juurde, aga tehtud saab palju vähem, sest lihtsalt ei jõua. Üks päev oli väga lootusetus olukorras ja siis kuulasin järjest Terminaatori "Tunneli lõpus" ja tundsin, et need sõnad on 100% minu elu tol hetkel.

Terminaator "Tunneli lõpus"

Vaikselt vist hakkavad asjad looma, aga ikka tundub, et kooliasju on rohkem teha kui oleks siis, kui toimuksid tavapärased loengud. Loodetavasti jääb siis rohkem külge ka. :D

Ühel päeval võtsime kätte ja sõitsime Võrtsjärve äärde Jõesuu vaatetorni ja niisama ringi jalutama. Seal oli vahva ja ilm oli ka nii ilus.

Jõesuu vaatetornis

Keraamikapulm

Tähistasime sel aastal juba 4. pulma-aastapäeva (nimetusega 'keraamikapulm'). Me ei olnud suuri plaane selleks päevaks teinud, sest noh, koroona. Küll aga tõi Martti poest (peale auto Forssi viimist) vajalikke asju kartulisalati ja koduste kotlettide tegemiseks (need tulid IMEhead!).

Üks väga-väga armas üllatus oli ka pakk, mille saabumisest küll teadsime, aga sisu oli saladuseks. Isa ja Kaja tegid meile maailma armsaima kingituse ja saatsid meile kulleriga mahlapressi (kruviga, just sellist tüüpi nagu olen juba aastaid endale soovinud) ja kilode kaupa apelsine. Loomulikult panime masinavärgi kohe üles ja tegime endale suured tassitäied värskelt pressitud apelsinimahla - tõeliselt maitsev vitamiinipomm!

õnnelikud kakud oma apelsinimahlaga

Ja õhtul veetsime virtuaalselt aega pereliikmete seltsis - tegime MS Teams'is videokõne, kus jutustasime ligi kaks tundi isa, Kaja, Mummi, Ramsese ja Lauraga. See oli väga vahva ja armas lõpetus toredale päevale. Nii hea on sellisel hullul ajal ka lähedasi näha ja nendega vestelda. :)

meie armas lähipere :)

Koroonapäevik #6 - trenn, kool ja sotsiaalelu

Koroona ajal ei ole kodus eriti muud teha kui õppida ja koduste hobidega tegeleda. Aprilli alguses võtsin kätte ja otsustasin hakata trenni tegema - muidu ainult kasvan laiusesse siin karantiinis. Olen nüüdseks üheksa päeva jutti iga päev trenni teinud. Esimestel päevadel tuli u 35 minutit, aga mõnel päeval on juba tund või enamgi täis tulnud. Ja pean ütlema, et enesetunne on parem küll. Ei, kaalu mõttes ei tunne küll veel mingit vahet (selleks on 9 päeva liiga lühike aeg), aga ma jään õhtuti palju paremini magama, mis minu puhul on väga suur asi.

Kooliga on asjad natuke keerulisemad. Jube raske on leida endas motivatsiooni ja kooliasjadega tegeleda, kuna kodus on nii palju segavaid faktoreid. Alles paaril viimasel päeval olen asjadega enam-vähem järje peale saanud (eks tähtajad hakkavad kukkuma ja õige tudeng teebki asju viimasel minutil :D).

Sotsiaalelust nii palju, et... Näost-näkku suhtlemist ma tõesti igatsen. Et saaks sõpradega istuda, juttu ajada, naerda... No ei tee iga päev pikki kõnesid ju - kõigil omad asjad ajada jne, aga enne kogu seda koroonat sai ju kooliski iga päev kokku, jutustada ja sotsialiseeruda. Nüüd ei ole sedagi ja tunnen end vahepeal kodus natuke üksikuna (mis siis, et pidevalt Messengeris mingid jutud käivad; seda õiget inimkontakti on ka ikkagi vaja).

Käisime eile poes ja nägin seal üht paari - mees seisis käruga, mis oli ääreni kraami täis ja naine tõi otsis veel mingit jogurtit sinna juurde, kui mees hõikas naisele, et "Kuule, meil ei mahu kodus need asjad külmkappi ära!". #corona

Edit: vaatasin just kaht eelmist blogipostitust ja realise'isin, et see praegune postitus on jube sarnane neile, aga noh, see on meie elu praegu. :D Ja eks need ühesugused postitused kajastavadki vist kõige paremini seda, kui tuim see isolatsiooniperiood reaalselt on :D

Koroonapäevik #5 - kodus passimine on igav!

Olen nüüdseks juba nii palju kodus istunud, et hakkan ära harjuma. "Hulluks" lähen iga päevaga aina vähem - tegevust on ju tegelikult nii palju! Näiteks olen eriolukorra ajal läbi lugenud juba mitu raamatut. 

Loomulikult teinud ka kooliasju, aga neid on väga palju keerulisem teha, kui ise füüsiliselt kuhugi (loengusse) kohale minema ei pea. Lihtsalt keskendumine on keerulisem ja üldse võtta kätte ja hakata tegema... Noh, siiani olen suutnud ikka kuidagi asjad ära teha, aga mitmed tähtajad hiilivad vaikselt lähemale.

Kuna liikumine on mul praegu reaalselt väga minimaalne, hakkasin aprillikuust kodus trenni tegema, mis ka natuke väsitab ja muudab õhtul magamajäämise kergemaks (kehalisest heast enesetundest rääkimata).

Teste tehtud 19 091, neist positiivsed 1018.

Surnud 13.