Jõulukuuse toomine

Oma uue kodu esimeste jõulude kuusepuu tõime kohaliku - Papal on siinkandis mitu tükki metsamaad, mida ta majandab, ja seal kasvatab ta ka jõulupuukesi. Vaikselt pügab ja kohendab neid, et neist ilusad kohevad ja tihedad kuusekesed kasvaksid. Ja eks need puud jõuavad vaikselt jõulupuuks saamise ikka, nii et saime endale nende seast ühe sobiva valida.

Kuusekese kodus üles seadmine oli sel aastal kuidagi eriti suur piin. Meil on loomulikult mingi kõige odavam ja nirum kuusejalg ka ja vandusime endile, et järgmisel aastal ostame korraliku jala. Kuidagimoodi saime selle puu ikka püsti, aga püstitamise käigus suutis Lulu juba kuuse sisse ronida, mööda tüve üles panna ja siis kuskilt ülevaltpoolt välja hüpata, mistõttu kinnitasime kuuse igaks juhuks puuvillase nööriga trepikäsipuu külge. Ja siis oli muidugi see kõige toredam - ehtimise - osa.

Päkapikk piilub kuuse seest

Kassikaitse

Selline hõbe-roosa (+ sutsuke kuldset) ta sai. Alumised oksad on tühjad muidugi Lulu tõttu :D

Soolaleivapeod

Kui uus kodu soetatud, tuleb teha ju ka soolaleivapidu(sid). Muidugi tikkusid erinevad inimesed meile juba külla, et näha, kuidas me nüüd elame ja missugune on meie uus kodu, seega otsustasime peod teha võrdlemisi varakult. Mis siis, et meil veel näiteks diivanit polnud. Kõik ju saavad aru, et see sisseelamine ja sisseseadmine võtab natuke aega. Isegi kui mõni kast veel kuhugi seisma jääb, on okei.

Planeerisimegi kolm pidu - kaks erinevate perekomplektidega ja ühe sõpradega, kolmel laupäeval järjest (4., 11. ja 18. detsembril). Esimesel peol käisid isa-Kaja, Liina-Rivo, Mumm ja Martti vanaema-vanaisa. Teisel sõbrad (Rain-Maili, Claudia-Al, Samuel-Laura, Margus) ja Rain-Maili said endale au olla esimesed külalisööbijad meie uues kodus. Kolmandal peol käis Siilitare rahvas + emme ja Ramses.

Pakkusime kõigile omatehtud kartulisalatit ja lisaks erinevaid variatsioone muudest asjadest (väikeseid verivorste, kringlit, kooki vms). Ja loomulikult tegime lõputult tuure kodu peal, mis kõigile väga meeldis. Väga vahvad ja lõbusad kolm laupäeva olid. Aga päris väsitavad ka. Ütleme nii, et detsembrikuu on väga pidune sel aastal, aga see-eest saab uuel aastal puhata. Võibolla?

Pilte tegin kahetsusväärselt vähe, seega paar üksikut siin on.

Regio piparkoogiõhtu

Ühel lumisel õhtul kogunesime regiolastega Lodjakotta, et küpsetada ja kaunistada piparkooke, juua glögi, kuulata jõulumuusikat ja üleüldse olla mõnusalt. Kuna oodatud olid ka töötajate lapsed, olid osad regiolased (sh mina) osa piparkooke juba ette küpsetanud, et lapsed saaksid kohe kaunistama hakata. Ja oi, neid piparkooke tuli palju! Ja kogu õhtu oli väga toredasti meeleolukas :)

Kolimisseiklused

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mul on kolimisega selline love-hate relationship. Ühest küljest on see jube tülikas ja tüütu ettevõtmine, teisest küljest aga saab (ja peab) kõik oma asjad korralikult läbi käia, ära sorteerida ja ebavajalikust vabaneda. Ja mulle väga meeldib asju organiseerida (nt uues kodus ära paigutada).

Selleks, et oleks, kuhu asju pakkida, käisime mitu korda Alko1000-s, kus oli kohe ukse kõrval suur laud, kuhu jäeti kõik pappkastid, mis olid toodete lahtipakkimisest üle jäänud. Sealt kuhjasime endale mitu autotäit tühje kaste ja see oli jube hea koht nende saamiseks, sest seal oli igasuguse suuruse ja kujuga kaste. Ja tasuta. Põhimõtteliselt võib vist öelda, et mina pakkisin kogu meie elu kokku, sest ma olen sellises tetrisemängus osavam ja ma viitsisin ka rohkem. Martti aitas kõige rohkem koristamise ja asjade tassimisega. :D

Jube segadus valitses sel pakkimise perioodil

Niimoodi see protsess käis :D

Mõned korrad käisime ise edasi-tagasi (kui nagunii oli liikuda vaja) ja viisime peamiselt ära kas väga esmavajalikke asju või mingeid veidra kujuga asju. Üheks nädalavahetuseks olime aga kokku leppinud, et Samuel ja Laura tulevad meile järelhaagisega appi, et suurem osa kaste ja kogu meie mööbel ära kolida. Oma mööblit oli meil no mõned esemed (voodi, kirjutuslaud, tool ja 3 riiulit). Igatahes olime abi eest supertänulikud!!!

Suurel kolimispäeval oli udune

Lahtipakkimine oli muidugi üks tüütumaid ettevõtmisi üldse. See võttis, ma arvan, ikka paar nädalat aega, sest mingist hetkest olid alles ainult sellised suvaliste asjade kastid, millega nagu ei osanudki kohe midagi ette võtta. Riideid, hügieenitarbeid ja lauanõusid oli kõige kergem lahti pakkida, sest neil oli kohe kindel koht olemas. Küll aga aitas meid selles osas juba varakult kokku lepitud soolaleivapeod, sest tahtsime, et maja juba kodu moodi välja näeks, kui inimesed külla tulevad.

Perelisa

Tegelikult juhtus see beebi praktiliselt kohe kui olime maja ostnud ja tema oli ka põhjus, miks me end väga ruttu uues kodus sisse seadsime - korteris polnud meil lubatud kassi pidada, aga meile oli väike must-valge ümmarguste silmadega karvakera juba südamesse pugenud.

Lulu hoiukodupilt. Kuidas saab selline kiisu mitte südamesse pugeda?!

Mina olin kindel, et tahan kassi võtta kas varjupaigast või hoiukodust, et üks õnnetu kodutu kiisu saaks endale päris oma kodu ja pere. Oma Luthieni (hüüdnimega Lulu) saime Cats Help MTÜ kaudu Harjumaalt hoiukodust. Lulu on umbes 3-kuune kiisu, kes leiti koos õdede-vendadega kuskilt märjast ja külmast paarinädalastena ja algul kardeti, et nad ei jäägi ellu. Õnneks olid nad kõik väikesed võitlejad.

Autos, teel koju

Lulu oli hoiukodus koos oma õega, kellega nad olid äravahetamiseni sarnased, välja arvatud must kriipsuke õe ninal. Kaalusime tükk aega, kas võtta nad äkki koos, aga lõpuks otsustasime siiski ühe kiisuga alustada. Koduteel lasin Lulul suure osa teest enda otsas ronida ja tududa. Tegu on ühe ääretult julge ja uudishimuliku kassiga!

Uue kodu võttis ta väga kiiresti omaks. Ei põgenenud voodi alla, vaid uudistas kõikjal ringi. Algul lasime tal ainult magamistoa ja vannitoa vahet käia, aga teisel hommikul tegime juba uksed lahti, sest ta ei võõrastanud eriti (loe: üldse). Esimese öö magas ta meie patjade vahel. Liivakastil oskab ta ilusti käia ja mängib ka (väga) suure innuga. :D

Lulu uut kodu avastamas

Magus uni

Päris Oma Kodu

Mul on väga-väga kaua olnud unistuseks üks kord päris Oma Kodu omada. Arvan, et see unistus võttis rohkem kuju gümnaasiumi ajal, kui Kalamaja korterist majja kolisime. See on mul kogu aeg vaikselt kuskil kuklas elanud ja ma pole sellele väga palju tähelepanu pööranud, sest pole õige aeg olnud - koolis vaja käia, siis ülikool, tudengielu jne. Aga ühel hetkel hakkas kuidagi tekkima mõte, et tegelikult võiks ju tasapisi uurima hakata ja end kinnisvaraturul pakutavaga kursis hoida.

Selle aasta kevadel hakkasime rohkem vaatama, et milliseid kohti pakutakse ja mis meile meeldida võiks. 4. mail tegime kodupangas läbi laenunõustamise, et kaardistada enda võimalused ja täpsemalt aru saada, mida laenu saamiseks vaja on ja millega arvestada tuleb. Saime palju targemaks. Tegelikult oli silmapiiril juba üks maja Kambja alevikus, mida ka vaatamas käisime ja millesse kohe ka armusime. Olime valmis sellest majast oma kodu tegema.

Saatusel olid aga teised mõtted ja kuigi olime juba laenutaotluse sisse andnud, napsati juuli keskel meie unistuste maja meilt nina alt ära, sest omaniku jutule tuli keegi tuttav/sõber, kes tahtis ise maja osta. Loomulikult tegi asjade selline käik meid kurvaks, aga hoidsime pea püsti ja otsisime edasi. Käisime vaatamas veel nelja-viite maja, mille hulgas oli vanemat sorti väike maja Kambja alevikus, alles ehitamata uusarendus Haaslaval, suure köögi ja rohkete magamistubadega peremaja Ülenurmel ja keskmine kodu Tartu lennuvälja läheduses. Siin-seal oli asju, mis meile meeldisid, aga mitte ükski polnud selline Vau.

Seejärel jäi otsimine katki umbes 1,5-2 kuuks. Olin kv.ee-s sisse lülitanud otsiagendi, mis saadab meile sobivate kriteeriumidega majade kuulutused meili peale, aga suuri lootusi ma ei hellitanud, et midagi sobivat peatselt turule tuleb, kuna kõik kuulutused olid meil risti ja põiki läbi käidud, mõnedes kriteeriumides olime järgigi andnud.

Kuni saabus oktoobri keskpaik. Üks maja, mille kuulutust olime ka varem vaadanud, aga liiga kõrge hinna pärast kõrvale jätnud, tuli müügile varasemast odavama hinnaga. Läksime maja vaatama. Selgus, et kuna omanikud on hinnas tublisti alla lasknud, oli huvilisi nagu seeni pärast vihma. Meile loomulikult maja tohutult meeldis, seal oli kõik olemas ja selline nagu me olime soovinud - normaalne planeering, aias ruumi tegutsemiseks jne.

Olime juba siis üsna kindlad, et see on See Õige. Mitu tundi hiljem, kui olime asja veel vaaginud ja omavahel arutanud, saime aru, et kui praegu ei tegutse, jääme oma kodust ilma ja kes teab, kas leiame veel midagi sama head. Juba selle maja leidmine tundus nii uskumatu, sest esimene maja, millest ilma jäime, oli juba nii ideaalne tundunud ja olin juba seda kaotades mõelnud, et me ei leia midagi sama head. Ei leidnudki, sest leidsime parema!

Helistasime omanikule tagasi ja ütlesime, et see on meie Kodu. Ja sealt hakkasid asjad veerema sellise kiirusega, et appi! Veel samal õhtul saatsime välja viis laenutaotlust. Tasapisi hakkasid neile vastused tulema ja saime nii positiivset kui negatiivset. Lõpuks jäi sõelale üks pank, kellega olime algusest peale tundnud, et asjad sujuvad. Taotluse täitmine oli üks lihtsamatest ja mugavamatest ja suhtlus käis kiirelt ning kenasti.

Vähem kui kaks nädalat pärast maja esmast vaatamaskäimist olid asjad liikunud nii kaugele, et panime kinni notariaega. Tol hetkel ei olnud ikka veel kohale jõudnud, et me päriselt saame selle maja, mis meile nii väga meeldib ja millest ilmajäämine oleks meie koduotsingu teadmata ajaks edasi lükanud. Selle (kokku umbes kuu) aja jooksul oleme tundnud elevust, hirmu, (ootus)ärevust, põnevust ja kõike mis sinna vahepeale jääb. 

14. oktoobril käisime maja esimest korda vaatamas ja 9. novembril oli notar. Võibolla need õiged asjad käivadki nii ruttu. Nüüd on meil Oma Unistuste Kodu. Ma arvan, et ma pole kunagi nautinud nii väga kodus olemist kui praegu.

Viin #4 - Donauturm, veel Apfelstrudelit ja koju!

Kuna check-out oli meie hotellis mõnusalt hiline (kl 12), otsustasime nautida hilisemat äratust. Ikkagi puhkus ju! Kui olime oma asjad kokku pannud ja kotid pärast check-outi hotelli kotihoidu andnud, võtsime suuna Donauturmile. See on kõrge teletornilaadne ehitis, mis asub Doonaust teisel pool, kus me polnudki veel käinud.

Hotelli hommikusöök

Sinnasõit võttis natuke rohkem aega, aga pärast metroosõitu saime jalutada läbi imeilusa pargi, kus puud olid kauneis sügisrõivais. Ilmselgelt oli Viinis soojem kui Tartus (väheke lõunapoolsem koht kah see Viin :D). Torni pileti olime ostnud juba loomaaiapiletiga korraga (seal müüdi selliseid combosid, et oleks odavam), seega saime kohe lifti suunduda.

Mulle tegi nalja see, et lifti operate'is töötaja, kes küsis, kuhu sõita soovid (kas kohvikusse, restorani või vaateplatvormile) ja siis vajutas sinu eest nuppu. Lifti lagi oli läbipaistev ja sai terve sõidu vältel valgustatud liftišahti vaadata. Meie sõitsime esmalt vaateplatvormile. Sealt avanes meile imekaunis vaade tervele Viinile ja seda ümbritsevatele mägedele. Ainult tuul oli hästi tugev, seega on enamikel piltidel mu juuksed täiesti oma elu elamas.

Pärast otsustasime veel kohvikukorrusele sõita ja kui me juba seal olime, tuli tuju, et naudime siis juba täie piletiraha eest ja (veel raha kulutades) sööme seal samas ka lõunat. Wienerschnitzel, muidugi. Seekordne oli loomulikult samuti ülimaitsev, lihtsalt mitte nii massiivne kui too esimese õhtu oma. Huvitav oli ka see, et kohvikukorrus tiirles hästi aeglaselt, nii et lauas istujad said ikka kogu aeg tervet Viini vaadata. Ainult mul oli pool ülejäänud päeva natuke paha olla sellest tiirlemisest...

Pärast Donauturmi käisime veel Sigmund Freudi muuseumis. See oli ka täitsa huvitav ja põnev oli lugeda Freudi elust ja käia neis ruumides, kus ta Viinis elas ja töötas. Ja kuigi olime mõelnud minna veel loodusmuuseumisse, siis otsustasime tihedagraafikulise linnareisi väsimuse tõttu lõpetada oma Viiniretk Café Landtmannis, et veelkord seda imelist Apfelstrudelit mekkida.

Seejärel sõitsime trammiga hotelli, võtsime oma kotid ja kõndisime suurde metroojaama, kust pidi minema metroorong S7, millega lennujaama saime. Algul olime natuke segaduses, kust nimetatud rong täpselt läheb (sest perroone oli seal mitmeid), aga õnneks jõudsime ikka õigeaegselt lennujaama. Kusjuures kõige kummalisem oli meie kodutee puhul see, et MITTE KUSKIL ei küsitud meilt isikuttõendavat dokumenti - ei Viini lennujaamas ega Riia lennujaamas, kus maandusime. 

Aa, Viini lennujaamas juhtus naljakas lugu ka - nimelt meid lasti juba viimasest piletikontrollist läbi (see, mis täpselt enne lennukile minekut on ja seal ei kontrollitud ka dokumente, muideks) ja passisime seal mingis koridoris pikemat aega, kui tuli mingi töötaja, kes ütles, et nad ei saa meid lennukisse lasta, sest terve flight crew, kaasa arvatud piloot, on kadunud ja neil pole aimugi, kus nad on. Meid suunati tagasi ootesaali ja passisime seal vist kuskil 1,5 h. Vahepeal saime teada, et meie lennu meeskond ei ole isegi mitte Viinis ja nende jõudmiseni läks ikka omajagu aega. Riias maandusime lõpuks kell 1.30 ja koju jõudsime kella 6 hommikul.

Kokkuvõtteks oli megaäge reis! Covidi tõttu oli see maskitamine ja eeskirjade järgmine küll pisut tüütum, aga tegelikult ei jäänud meil mitte midagi pandeemia tõttu tegemata. Seda muidugi suuresti tänu sellele, et oleme vaktsineeritud. Aga Viin on üks ilus linn. Pisut prügisem kui Tartu, aga muidu ilus. :)