Hüdroloogia välipraktika #3 - järve sügavuse kaardistamine

Välipraktika kolmas päev oli kõige mõnusam ja chillim. Õppejõud sõidutas meid Küti järve äärde, kus panime kõigepealt kokku kummipaadi. Natukene oli jändamist kajaloodi ja muu värgi paadi külge saamisega, sest hüdro praktikat viib tavaliselt kaks õppejõudu läbi ja selle praktika osaga tegeleb üldjuhul see teine õppejõud. Sel aastal on aga praktika väiksemates gruppides ja õppejõud viivad eri gruppidel asja eraldi läbi. Ühesõnaga, asi päädis sellega, et tegime teise õppejõuga, kes oli meie kursakaaslastega Kurtnas, videokõnet ning saime seeläbi asjad õigesti paadi külge.

Videokõne abil atribuutikat kokku seadmas

Kristel ja Kaarel lähevad järvele

Kaarel ja Kristel sõudsid paadiga mööda järve, tehes iga natukese maa tagant peatuse ning mõõtes järve sügavuse. Meie Kadiga olime kaldal, tegime nende peatuspaikade umbkaudse joonise ja märkisime üles sügavused igas punktis. Nende põhjal pidime hiljem joonistama järvele samasügavusjooned.

Ilm oli megalt ilus ja päikeseline (ligi 30 kraadi). Kaarel ja Kristel olid peagi ujukate väel ja meie kalda peal ka enam-vähem sulasime. Töö oli iseenesest mõnus, ei nõudnud liigset pingutust (v.a Kaarlil, kes mitu tundi järjest paati sõudis).

Umbes pool tundi enne meie aja lõppu (kell 13.15 pidi järgmine grupp alustama) saime veel Secchi kettaga järvevee läbipaistvust hinnata. Secchi ketas on ümmargune ketas, mis on valgeks ja mustaks värvitud ning pika nööri otsa kinnitatud. Seda tuleb aegamööda vee alla lasta ning hetkel, mil ketast enam ei näe, nööri pikkus fikseerida, ketas välja tõmmata ja ära mõõta, kui sügaval ketas mittenähtavaks muutus. See ongi siis vee läbipaistvus. Seda tegime mina ja Kadi, et saaksime ka ikka järvel ära käia. Paraja ehmatuse osaliseks sain, kui keset järve olles kuulsin äkki "Hei!" ja nägin Kristelit, kes oli otsustanud värskendava supluse teha. :)

Kadi Secchi ketta nööri ja Kristeliga

Hüdroloogia välipraktika #2 - hüdroloogiline profiil

Täna polnud kaugeltki nii lõbus kui eile, aga väga hull ka polnud. Vist. :D Sõitsime Porijõe äärde (kuhugi lampi kohta), kus olid maastikule pandud põhjavee sügavuse mõõtmise kaevud (pm torud maa sisse). Seal siis saime õpetuse, kuidas teha maastiku hüdroloogilist profiili, mida selleks tarvis on, mida nende andmetega pärast teha ja nii edasi.

Kadi põhjaveekaevu kõrgust mõõtmas

Mõõtsime siis kuues erinevas punktis (kuue kaevu juures) põhjavee taseme, mullaniiskuse, mullas leiduva hapniku koguse, mullatemperatuuri ning panime kirja kaevu ümbritseva taimestiku. Samuti pidime iga kaevu juures Valgevene tüüpi soopuuriga mulda puurima ja ära määrama, mis muld seal on, missugused on mullahorisondid ja missugune lõimis. See kõik oleks isegi tore olnud, kui ei oleks neid rõvedaid sääski. Poole ajast me lihtsalt vehkisime käte ja jalgadega, et neid vastikuid elajaid endast eemale peletada.

Hapnikusisalduse ja temperatuuri mõõtmise aparaat

Kadi määrab mullalõimist

Natuke nõme oli ka see, et see aparatuur, mis mulla hapnikusisaldust mõõdab, pidi õige tulemuse saamiseks päris kaua andureidpidi mullas olema, mistõttu me saime tõesed näidud vaid paari esimese punkti kohta. Ja saime aru, et tegelikult oleks ikka väga vaja ka geograafidele sellist algtasemel taimede tundmise praktikumi, sest me teadsime enam-vähem ainult naati ja kaske. Kunagi olevat floristika aine geograafidel täitsa ainekavas olnud, aga see võeti õppekavast välja ja nüüd pole seda isegi valikainete seas.

Hüdroloogia välipraktika #1 - vooluhulgad

Täna algas meie hüdroloogia välipraks. Kogunesime Kristeli, Kadi ja Kaarliga kella 8.15-ks Vanemuise 46 ette, et sealt õppejõuga Porijõe juurde sõita. Mina olin õnneks Einarilt kahlajad laenuks saanud ja õppejõul oli ka üks paar kahlajaid kaasas, seega mina ja Kristel pugesime nende suurte kummist traksipükste sisse ja hüppasimegi jõkke. Okei, enne saime natuke teooriajuttu ka.

Mõõtsime siis kõigepealt Porijõe sügavust eri kohtades, laiust ja siis voolukiiruseid sängi eri kohtades. Nende tulemuste abil saime arvutada vooluhulga. Nii naljakas oli kahlajatega mööda jõge kõndida, sest vesi surub sääred jalgade ümber kokku ja siis ei saa üldse aru, kas jalad on märjad või kuivad (tegelikult kuivad) ja jube naljakas tunne on kõndida.

Geograafid Porijões

Edasi sõitsime Vända kraavi juurde, kus mõõtsime Vända tehismärgala väljavoolukoha voolukiirust ja muid näitajaid. See oli selline 13 cm lai ja 3 cm sügav ojake. :) Seejärel sõitsime Tatra jõe juurde. Vot see oli elamus! :D Jõe põhi oli keskmiselt 20cm mudakihiga, mis tegi selles liikumise üsna keeruliseks, natuke ohtlikuks, aga peamiselt naljakaks. Kui natuke aega juba ühe koha peal seisid, et midagi mõõta, tuli jalgu mudast välja rebida. Kristel oleks seal ühe korra peaaegu selili käinud, õnneks sain temast viimasel hetkel kinni ja ta jäi kuivaks (ja puhtaks). Seal mõõtsime kahes erinevas kohas ja ma suutsin pilliroo eest ära tõmbamisega endale peopessa mingi rõveda pinnu saada.

Selline väike nireke oligi Vända kraav

Astusime jõkke ja vajusime mutta, sellest oli palju nalja :D (foto: Kadi Tralla)

Asjalikult mõõtmas (foto: Kadi Tralla)

Tatra jõgi, kus mõõtsime

Viimasena käisime Peeda jõe juures, kus jõgi oli üles paisutatud ja mõõtsime siis paisust allavoolu. Seal oli tükk tegemist, et mõõdulint üle jõe püsima saada. Mugavam on mõõtmisi teha, kui mõõdulint on üle jõe tõmmatud ja terve mõõtmiste tegemise aja seisab seal (eelmistel kordadel ei saanud me seda hästi teha). Mina suutsin teha kõige lollima vea ja mõõta jõe sügavust mitte põhjast veepiirini, vaid põhjast mõõdulindini (mis oli kuskil 10 cm veepiirist kõrgemal). Kui hakkasime voolukiiruse mõõtmise andurit õigele kõrgusele seadma (veepiirist 60% kogusügavusest), jäi see täpselt veepiirile ja mõtlesime, et mis jama on, kui saime aru, et ma mõõtsin ju sügavust valesti. :D

Mässan mõõdulindiga (foto: Kadi Tralla)

Meie tublid kirjutajad-arvutajad-mõtlejad

Mõõdame voolukiirust

Peale vees mässamist arvutasime veel vooluhulkasid ja siis sõitsime Tartusse tagasi. Kaarsillal demonstreeriti meile, kuidas mõõdetakse nt Emajõe vooluhulka spetsiaalse paadiga (see oli äge). Esimene praksipäev oli väga vahva (kui poleks olnud padukat Kaarsillal, mis mu jalanõud ja sokid läbi leotas).

Geomorfoloogia välipraktika

Neljapäeval käisime geomorfoloogia välipraktikumi ekskursioonil. Kogunemine hommikul kl 9 Van46 ees (seal samas kogunesid ka esmakursuslased, kes sõitsid topo praksi). Geomorfo praks nägi (sel aastal) välja selline, et sõitsime päev otsa bussikesega mööda Vooremaad ja Peipsiäärt ringi ja tegime siin-seal peatusi. Pinnavormide ekskursioon.

Kõigepealt käisime tartu servas asuva Kalmistu paljandi juures (inimtekkeline, paljandub Devoni liivakivi). Siis viisid bussirattad meid Vooremaa poole. Tegime peatuse Lähte kandis, Pala linna liivakarjääri juures. Ronisime seal veidi liivamägede otsas ringi ja õppejõud näitas meile erinevaid geomorfoloogilisi nähtusi. Kuna hiljuti oli vihma sadanud, saime näha ka vihmauuret, mis nägi äge välja.

Kalmistu paljand

Edasi Saadjärve poole, mille kaldal oli ka Jääaja Keskus, mille külastus meil plaanis oli. Õppejõud küll mainis, et veedame seal pool tunnikest või kõige rohkem kolmveerand, aga olime seal tunni ja vist isegi pisut peale. Ei saanud kõike korralikult vaadatud/loetudki, sinna peab kindlasti veelkord minema, sest tegu oli väga vahva ja mõnusalt üles ehitatud muuseumiga. Seal oli selline relax-tuba ka, kus olid lamamistoolid, rahulik muusika, hämarus ja lakke ja seintele lasti projektoritega tähistaevast ja virmalisi. Kui me selle leidsime, siis õppejõud kommenteeris, et ta ei tohi meid sinna sisse lasta, kuna siis ta ei saa meid sealt enam välja ja loomulikult me kõik ronisime siis kümnekesi seda imet vaatama. Pikutasime seal lamamistoolidel ja siis õppejõud vaatas kardina vahelt sisse ja kommenteeris, et "seda ma kartsingi". :D

Pala linna liivakarjääris

Vihmauure

Vihmauure läks lõpuks üle selliseks

Liivakarjääris (foto: Eliisa Lehtme)

Jääaja Keskuses ringi vaatamas

Relax-tuba Jääaja Keskuses

Peale Jääaja Keskust sõitsime Saadjärvest pisut eemale, et järvenõos järvesetteid puurida ja ise vaadata, mis sealt välja tuleb. Võtsime minibussist kogu vajaliku kola ja ronisime tee äärde kuhugi võsastikku, kus siis soopuuriga 3,2m sügavusele puurisime ja settekihte näha saime. See oli meeldejääv kogemus ja hästi põnev oli näha, kuidas sadade ja tuhandete aastatega olid erinevad kihid settinud ja mõelda kuidas see paik arenenud on.

Niimoodi suruti soopuuri maasse (kaks tüdrukut lenkus külge rippuma)

Viirsavi peaaegu 3m sügavusel

Seejärel sõitsime Vooremaal ringi, üle ja ümber voorte. Külastasime kaht mõhnastikku (Töljase ja Kaiu) ja üht beebi-oosi. Lõpupoole viis tee meid Peipsi äärde. Külastasime Kallaste liivakivipaljandit, mida olime küll aasta tagasi Eestimaa tundmise ekskursiooni käigus näinud, aga tore oli veelkord näha. Jutt oli teistsugune ja saime rohkem aimu Peipsi arenemisloost ka. Lõpuks sõitsime läbi Alatskivi Lahepera järve äärde ja seejärel koju tagasi. Ekskursioon oli tõesti huvitav ja meie maa kujunemislugu sai palju selgemaks.

Kaiu mõhnastik

Kallaste liivakivipanga juures

Mullateaduse välipraktika

Tavaliselt peaks mulla välipraks olema ka mitmepäevane ja ringisõitmiste ja rohkemate ülesannetega, aga koroona tõttu muudeti see meil lühemaks (kahes grupis ja kummalgi grupil vaid 1-päevane praks) ja pisut vist kergemaks ka. Kogunesime täna hommikul kell 9 hommikul Tiksoja lõkkeplatsi juures. Alguses siis tegime ühe proovikaevamise, kus õppejõud näitasid, kuidas tuleb kaevata ja mida sealjuures tähele panna. Auk peab olema meeter sügav (kui vesi just varem vastu ei tule), vaadeldava "seina" peal käia ei tohi, eri horisondid tuleb eri hunnikutesse kaevata, et pärast saaks õiges järjekorras tagasi panna jne.

meie esimese augu mullaprofiil

määrame pH taset

Pärast proovikaevet käisime veel üht varem valmis kaevatud auku vaatamas, kus oli mingi miljon horisonti ja arutlesime selle kõik läbi. Siis saime oma grupikesega minna enda auke kaevama. Esimese kaevasime kuusikus, kus pidi liivasem muld olema, kus saaks ka kihisemist (keemist) näha. Kaevasime elu eest, lõime juurikaid labidatega läbi (Merilin ründas üht jurakamat lausa kirvega) ja mingi rämeda rassimise peale sai see auk siis enam-vähem valmis. Suht ilus tuli isegi (ka õppejõud kiitsid :)).

Merilin kirvega juurikat ründamas

kaevurineiud

Siis pidime kindlaks määrama horisondid, nende värvuse, lõimise, pH, ülemineku ja väljakujunemisastme. Lisaks tuli veel kirjeldada ümbritsevat maastikku/reljeefi, taimestikku, loomastikku ja kliimat. Kui nõndaviisi olid kõik horisondid tehtud, tuli kindlaks teha, mis mullaga tegu on ja seejärel auk kinni ajada. Mingi hetk mõtlesime, et jube mõnus oleks, kui oleks ikka keegi meesterahvas, kes aitaks kaevata ja Martti oli nõus meile appi tulema! Vahva!

teise augu kaevamine

Teise augu kaevasime kuskil lõkkekoha pool, kus hittisime 80cm peal mingit kivivärki, mille peal oli korralik savikiht. Seda oli päris ränk kaevata ja otsustasime peale rassimist jäädagi 80cm peale. Kolmanda kaevamise tegime teisel pool teed, kus oli siirdesoo ja turvasmullad. See auk tuli vaevalt 55cm sügavune, kui vesi juba vulisema hakkas. Pidime ruttu pildid tegema ja asjad ära määrama, sest auk vulises vaikselt aina rohkem vett täis. Hea, et kummikud kaasa võtsin! Ja siis lõpuks oligi see läbi! Peale umbes 7-8 tundi. Saime higiste ja mullastena koju duši alla.

siirdesoo turvasmullaauk

jep, me pesime pärast seal turbaaugus oma käsi ...ja portselankausikesi :D

Meteoroloogia välipraktika #3 - praksi lõpp

Öö oli olnud isegi üllatavalt kerge (kuigi olin sellele eelnenud ööl maganud vaid 4h). Päeval läks asi keerulisemaks. Aeg venis kuidagi palju pikemalt. Vaatlused jätkusid ikka samamoodi, ainult kl 5.30 ärkas Kristel oma 4-tunnisest unest. Kell 6 tegime jälle ühe põhivaatluse. Mõni aeg peale kella seitset otsustasin ma, et proovin siiski magada. Vallutasin Kristeli madratsi (mul endal oli tavaline telgimatt kaasas, Kristelil aga täispumbatav madrats) ja padja ning kerisin end magamiskoti sisse.

Mida aga ei tulnud, oli uni. Ma pikutasin seal umbes 2h, mille jooksul ma vist isegi hästi natuke suikusin unne, aga iga väike krõps või sahin äratas mu jälle ärkvele (kuigi Kristel oli väga vaikne tegelikult). Millalgi tulid aga Roomet ja Tiia-Linda tagasi sisse (nad olid oma autodes uinakut teinud) ja hakkasid seal pilvede atlast vaatama ja pilvedest jutustama, nii et ma ei saanudki enam magada, ka üliõrnas unes mitte. Kristel sundis neid ikka vaiksemaks võtma ja sosistama, sest "Kreete magab", aga mingi hetk ma ei suutnud enam seal vedeleda ja andsin endast märku. Seega uni jäigi peaaegu olematuks.

Tiia sätib tuttu

Päeva peale läks ilm kõvasti ilusamaks ja taevas oli igasuguseid huvitavaid nähtuseid, mida kirjeldada (erinevad pilved :)). Mängisime veel terve "Cards Against Humanity" läbi, et huvitavam oleks (Tiia võitis). Vaatlused läksid suht ludinal juba ja olid pigem sellised väikesed igatunnised õueskäigud, mitte enam niivõrd ettevõtmised. Vahepeal Roomet ja Tiia pikutasid murul ja puhkasid, nii et tegime paar vaatlust Kristeliga kahekesi, aga seegi oli väga OK.

tudunäod ees, aga tuju on hea ja "Cards Against Humanity" on vahva

Praks sai meie jaoks läbi reede õhtul umbes kl 21.30, kui olime teinud viimase põhivaatluse ning selle andmetega vajalikud arvutused. Siis saimegi (väga) väsinuina koju sõita. :) Ainult aruanne on veel teha jäänud, aga õppejõu sõnul ootab ta seda kõige hiljem jaanipäevaks, seega saame enne end välja puhata. Tegelikult oli vahva praks, kuigi jube väsitav.

mina ja meteoroloogiline onn

Meteoroloogia välipraktika #2 - öised vaatlused

Kella 20ks tulime tagasi ilmajaama juurde, kus saime siis õppejõult täpsemad juhised, kuidas vaatluseid läbi viia. Iga 3h tagant peame tegema põhivaatluse, mis on siis põhjalikum ja tuleb rohkemaid asju mõõta ja vaadata. Ja iga tunni aja tagant tuleb teha vahevaatlus, kus on vaja kolmes kohas erinevaid temperatuure vaadata (õhutemp 2m kõrguselt, temp maapinnalt, õhutemp 2cm ja 50cm kõrguselt ja mullatemperatuurid 5, 10, 15 ja 20cm sügavuselt).

Kell 21.45 tegime õppejõuga koos ühe vahevaatluse ja seejärel läks õppejõud koos eelmise vahetusega ära. Meie jäime siis ilmajaama öövalvuriteks. Neid öiseid vaatlusi ootasin ma kõige vähem, kuna vihma sadas pidevalt ja pime on ka ja jube vastik on siis iga 45-60min tagant kuhugi põlla peale termomeetreid vahtima minna.

*** kell 22-23 ***

Sättisime oma asju, chillisime, snäkkisime. Kell 22.45 läksime vahevaatlust tegema, aga kuna me tegime nii, et igaüks läks ühte kolmest vaatluspunktist, siis saime mingi 5 minutiga tehtud, seega otsustasime järgmised korrad kuskil 50-55 minna.

*** kell 23-00 ***

Mängisime Aliast mina-Kristel vs Roomet-Tiia. Mina ja Kristel võitsime ülekaalukalt (kuigi Kristel püüdis väita, et ta ei ole Aliases üldse hea). Kell 23.40 ootas meid ees esimene põhivaatlus. Sellega oli ikka omajagu sahmerdamist, aga saime vist enam-vähem hakkama. Seal oli vaja ikka stopperiga jännata ja kindlatel aegadel (5x 10 minuti jooksul) psühromeetrite näitusid lugeda.

*** kell 00-01 ***

Kui sisse tagasi jõudsime, ootas meid ees veel rohkelt arvutamist mingi iidvana venekeelse meteoroloogiaraamatu tabelite ja veidrate graafikute järgi. See võttis oma pool tundi vähemalt. Kl 00.55 saime jällegi vahevaatlust teha (seekord läksime vaid Roometi ja Tiia-Lindaga, sest Kristel sättis end magama, et kl 5.30 üles tõusta ja asjad Roometiga üle võtta).

*** kell 01-02 ***

Mina sõin oma tatart ja jamasin Exceli tabelitega, kuhu vaatlusandmed kandma pidime, sest seal oli midagi vussis (tegelt olid ühed vaatlused lihtsalt õigele paberile kandmata ja sain kõik korda). Siis sõin veel tatart ja vaatasime mingeid jaburaid Rooside sõja videoid, kus inimesed arvasid, et Šveits on Läänemere ääres, Wales on Suurbritannia linn ja Aafrika on riik Lõuna-Ameerikas. Kell 1.55 jälle välja temperatuurinäitusid võtma.

*** kell 02-03 ***

Roomet ja Tiia-Linda läksid kohvi keetma. PS! Kell on 2.26 ja neid ikka veel ei ole, vist jäid õue juttu rääkima vms. Veerand tunni pärast saab jälle põhivaatlust teha, juhhuu! (-.-) Õnneks sadas piisavalt palju vihma, et ei pidanud anemomeetreid tööle panema (need mõõdavad tuule kiirust ja on väga niiskustundlikud).

keeran psühromeetrit üles

*** kell 03-04 ***

Arvutused saime seekord tehtud 2x kiiremini (15 minutiga). Roomet ja Tiia tegid meile hunniku lipikuid valmis, sest vihmaga on parem käia väikeste lipikutega temperatuure toomas, kui lasta iga kord vaatlustabelipaberil läbi vettida. Toas saab pärast ümber kirjutada lipikutelt. :)

lipikute töökoda vol.1

lipikute töökoda vol.2

Kell 3.55 oli juba piisavalt valge, et sain termomeetri näitusid lugeda ilma pealambita, mis tähendab, et edasi läheb ainult positiivsemaks - neid öiseid kottpimedaid vaatlusi oli kõige jubedam teha, sest näitusid lugeda on jube keeruline ja kõik tundub täpselt samasugune.

hommiku"valguses"

50cm ja 2cm kõrgusel olevad termomeetrid

*** kell 04-05 ***

Viimane vaatlus enne, kui Kristel ärkab ja ma saan magama. Või vähemalt üritada magada. :D

*** kell 05-06 ***

Me käisime Roometiga lähedalasuvaid geodeetilisi punkte vaatamas. Ühel oli luugi asemel mingi jube kivikolakas, aga teisel saime luugi lahti teha ja jätsime reeperile 2-sendise (geograafide traditsioon jätta reeperile sent/münt, et järgmised teaksid, et siin on geograaf käinud!).