Topograafia välipraktika #4 - nivelleerimine ja äikesetorm

Neljanda päeva hommikul sadas päris korralikult vihma ja oli võimalus, et me ei saagi välitöid tegema minna. Õnneks aga oli kl 9 juba piisavalt okei ilm, et saime ette võtta uue ülesande - nivelleerimise ehk kõrguste mõõtmise. Meie käigul olid kõige suuremad kõrgusvahed, mistõttu see töö natuke hirmutas meid.

Põhimõtteliselt, kahe punkti vahelist kõrgust nivelliiriga mõõtes on väga oluline punktidevaheline vahemaa - liiga pika distantsi pealt ei saa täpset tulemust ja on vaja tekitada vahele ajutised vahepunktid. Näiteks mõõdad punktide A ja B vahelist kõrgust, aga nende vahel on 150 meetrit (lubatud oli kuni 100m), siis tuleb A ja B vahele tekitada punkt a1, mõõta kõigepealt A ja a1 vaheline kõrgus, seejärel a1 ja B vaheline kõrgus ja saabki arvutada A ja B kõrgusvahe.

Lisaks vahemaale on oluline ka, kui järsk/lauge on nõlv. See käis osaliselt silma järgi ja osaliselt selle järgi, et mõõtelatil on vaid teatud kõrgus, milleni ta ulatub. See tähendab, et kui kahe punkti kõrgusvahe on silmnähtavalt väga suur, tuleb nõlva peale teha vähemalt üks lisapunkt ja jälle arvutada.

Roomet nivelliiriga

Meie käik oli selles osas eriline, et meie punktid olid kogu piirkonnast kõige mägisemal alal ja punktidevahelised kaugused olid samuti kõige suuremad. Saime ohtralt lisapunkte luua, aga meil oli väga lõbus ja saime töö päris hästi käppa. Suurem draama oli siis, kui suutsime Kristeliga kuidagimoodi nivelliiri niidiristi fookusest välja lükata ja punkti või paar mõõtsime mingi jube uduse niidiristiga (mis oli KOHUTAV). Olime juba Kiirale helistamas, kui suutsime ta tagasi fookusesse tuua.

Nii käis mõõtmine

Nivelliiriga 

Elise latiga

Keerulisust lisas see, et ilm oli väga-väga tuuline ja latt, mille pealt läbi nivelliiri näitusid lugeda tuli, kõikus tuule käes korralikult. Kõige jubedam oli see suurte kõrgusvahedega punktide vahel, sest latt tuli kõrgemale lahti tõmmata ja ilmselgelt kõrge ots, mida hoida ei ulatanud, võbises tuulega päris palju.

Elise hoiab latti

Olime oma mõõtmistega juba üsna lõpu poole jõudnud, kui eemal taevas paistsid kurjakuulutavad äikesepilved. Kuigi nivelliir oli kõigist senikasutatud aparaatidest kõige veekindlam (s.t pritsmekindel, ülejäänud ei kannata tilkagi), hakkasime kiirelt-kiirelt tööle, et jõuaksime ringi peale teha ja enne sadu tuppa.

Äikesevihmapilved

Päevale lisas särtsu Elise Preisi kõnd - ta mõõtis oma hämmastavalt täpse sammuga meetreid nivelliiri ja punktide vahel (et saaksime nivelliirile parima koha valida mõõtmiseks, kuna ta pidi kahe punkti vahel mõlemast punktist enam-vähem sama kaugel olema).

Elise Preisi kõnd (see tegelt oli palju naljakam)

Õnneks jõudsime enne vihma täpselt kõrgused mõõdetud, nivelliiri karpi tagasi ja tuppa. Lubatud sulgemisviga oli meie käigul 23,8 mm ja meie saime sulgemisveaks 16 mm. Suurim kõrgusvahe kahe punkti vahel oli ligi 4,8 m, seega olime oma sulgemisveaga ikka väga rahul.

Topograafia välipraktika #3 - digitahhümeeter ja raadiosaatjad

Kolmanda päeva veetsime tahhümeetri seltsis. Need on need kollastel statiividel istuvad masinavärgid, mida aeg-ajalt ka kuskil linnas näeb. Pidime mõõtma punktidevahelised kaugused ja samal ajal ka eelmisel päeval mõõdetud nurgad üle mõõtma. Kuna tegu oli digitaalse masinaga (me ei pidanud ise kuskilt peenikese lati pealt näitusid lugema), tulid mõõtmised täpsemad. Kõige tõenäolisemalt võis viga tulla tsentreerimisel ja loodimisel, sest juba pisike viga tagas korraliku vea nurgamõõtmistulemustes.

Elise prismaga ja Kristel statiiviga mässamas

Kristel ja Roomet panevad tahhümeetrit üles

Põnev oli aga kaugusi mõõta, sest saime lõpuks oma käigu kindla pikkuse teada (u 1,4km). Nurgamõõtmisel oli huvitav eelmise päeva tulemustega võrrelda ning tulemused olid väga väikeste vahedega, mille üle iga kord rõõmustasime (arvutasime nurgad kohe välja, et oleks hea võrrelda ja näha, kas kuskil on viga tehtud). Lubatud sulgemisviga oli taas 4' 30'' ning meie oma tuli 1' 49'', seega jäime väga ilusti lubatu sisse.

Digitahhümeetriga

Roomet tassib tahhümeetrikasti (õnneks olid sel kastil traksid)

Päeva tegid tunduvalt lõbusamaks (ja töö kergemaks) kaks raadiosaatjat, mis me enda grupile kasutada saime. Esiteks muidugi oli palju mugavam üksteisega suhelda, kui mõõtja(d) on ühes punktis ja prisma hoidja eemal teises punktis ja on vaja kiireid sõnumeid edastada (prismat kergelt kuhugi kallutada või teada anda, et oleme valmis, hakka liikuma). Nalja sai palju, sest leiutasime vahvaid viise, kuidas suhelda.

lõunapaus põllu peal

Saime oma töö valmis veelgi varem kui eelmisel päeval (digitaalse tööriistaga läks ikka tunduvalt kiiremini ja mugavamalt kui silma järgi vaadates ja siis omavahel vaieldes :) Mängisime teiste lõpetanutega koolimaja ees võrkpalli. Enne õhtusööki saime veel korraks nivelliirid kätte, et nende kasutamispõhimõtted selgeks saada ja järgmisel hommikul töö alustamine libedamalt läheks.

Raivo seletab nivelliiriga koos kasutatava lati olemust

Õhtusöögi ajal selgus, et Kristel on küll ajapikku "õppinud" pastat sööma, aga penne-kujulist pastat ei võta ta elu sees suu sissegi, sest sellel on auk sees. Meie jaoks tundus see nii veider ja naljakas. Ja kanatiivad pidid ka Kristeli arvates sellise kujuga, et neid lihtsalt ei saa süüa.

Topograafia välipraktika #2 - teodoliit ja elutingimused

Hommik oli vaevaline - öö oli möödunud keerukalt, sest peaaegu kõiki segas miski - kõrvalolija norskamine, sääsed, tervet tuba valgustav väljapääsumärk, madratsite kriuksumised... Hommikusöögiks toppisime end putru täis ja lõunaks valmistasime kaasa võileibu.

Teisel päeval saime enda käsutusse vana nõukaaegse teodoliidi, mida kasutatakse maamõõtmisel nurkade mõõtmiseks. Pidime siis enda käigul kõikide punktide vahelised nurgad ära mõõtma. Kuna meil oli Talli käiguga (vt eelmine postitus) paar ühist punkti, saime koos ühe Talli käigu grupiga alustada. Loomulikult sattus meie kätte veits katkine teodoliit, mistõttu otsustasime ühiste punktide nurgad mõõta kambakesi teise grupi teodoliidiga.

teodoliiti üles sättimas

Teodoliiti polnud just kuigi keeruline kasutada, aga omajagu võttis aega igas punktis ülespanek - asjad tuli iga kord uuesti õigesse suunda saada, tsentreerida, loodida, veelkord tsentreerida ja veel umbes kolm korda loodida, et ikka kindlasti kõik õigesti oleks. Igas punktis läksid asjad aina kiiremini, sest muutusime osavamaks, aga muidugi tabas meid punktis nr 33 katkise teodoliidi needus - üks loodikruvi tuli lahti (seda ei saanud enam isegi õppejõud tagasi ja pidime ülejäänud käigu kahe loodikruviga hakkama saama) ja seejärel avastasime, et mõõdetava punkti tähis oli viltu. Seetõttu pidime mitu kordusmõõtmist tegema ja jokutasime ühes punktis ligi 2 tundi (tavaliselt läks ühes punktis keskmiselt 20 minutit).

teodoliidiga

Kuidagi uskumatuna tundus, et saime oma mõõtmised juba kl 16.30 valmis, sest enne praksi olid vanemate kursuste tudengid meid hirmutanud, et osadel päevadel läheb asju vussi ja siis peab veel peale õhtusööki välja mõõtma minema. Olime poolkindlad, et tegime kuskil mingi suure vea ja peame kogu tiiru otsast peale tegema. Raivo tuli meile vastu ja küsis, kas sulgemisvea ka välja arvutasime. Meie sellest muidugi midagi ei teadnud ja läksime hirmuga tuppa arvutama. Lubatud sulgemisviga oli 4,5 minutit ja meie arvutasime enda sulgemisveaks 0,004 minutit, mida me jupp aega uskuda ei suutnud.

Roomet põlla peal aega veetmas

Vahepeal käisime ka poes, sest sealne kraanivesi oli... Noh, mürgine ta igatahes polnud, sest Roomet jõi seda küll. Õhtusöögi ajal tulime geniaalsele ideele pakkida võileivakarpidesse järgmiseks päevaks õhtust ühepajatoitu, et ei peaks kuiva võileiba närima. Ja "magamistoas" keerasime oma kummimadratsid teistpidi, et see kummiosa vastu põrandat nii palju häält ei teeks ja normaalsem magada oleks. Ja helendava väljapääsumärgi otsa viskasime rätiku ja teipisime ta seina külge kinni, sest see helendas nagu päike terve öö...

Topograafia välipraktika #1 - käigud ja sääsed

Juuni keskpaigas toimus meil kohustuslik aine "Topograafia välipraktikum". Tegu on kõige pikema (ja kõige keerulisema?) välipraktikumiga geograafia bakalaureuses. Järgmisel aastal tuleb meil veel neli välipraksi, aga need pidavat natuke lühemad ja kergemad olema.

Õhtu enne praksiminekut sebisin endale veel Roometi auto peal koha, sest palju lõbusam on 1,5h road trip teha heade sõpradega autoga kui bussiga. Asjade pakkimine oli jube keeruline, sest ma polnud päris kindel, mida seal vaja võiks minna ja samas tuli 10ks päevaks kõik vajalik kaasa võtta, et millestki puudus ei tuleks.

Praks ise oli tegelikult hästi vahva. Kohati oli ka tüütu ja natukene nõme, aga need osad tuli lihtsalt üle elada ja ära teha.

Esimene päev oli juba äärmiselt tegus. Peale mõõteriistade, instrumentide ja muu varustuse sissetassimist saime väikese sissejuhatuse ja seejärel juba esimese ülesande - kaardi põhjal potentsiaalsete punktide otsimise ja käigu paikapanemise. Kokku oli meil kolm käiku ja viis rühma, seega kahel käigul oli kaks rühma ja meie (rühm KELK) saime endale eraldi käigu (Staadioni käik).

käigud

Kohe alguses tekkis probleeme, kuna meie käigul olid osad punktid märgitud lähedalasuva oosi peale, aga oos oli tiheda võsaga kaetud. Ronisime võsas jupp aega (lisaks võsale voolas sealt ka väike jõgi läbi, mis asja just eriti palju lihtsamaks ei teinud) kuni loobusime ja leppisime õppejõuga kokku, et teeme enda käigus muudatusi. Asi nimelt selles, et käigu peal peab igast punktist näha olema mõlemad naaberpunktid, muidu ei saa mingeid mõõtmisi teha.

oosi ääres metsas

Kui olime selgeks saanud, et oosist meil asja ei saa, oli aega juba sealmaal, et pidime taas kogunema. Järgmised juhised käes, jätsime Roometi meile maa- ja numbrivaiu teritama ja läksime Kristeli ja Elisega enda uusi punkte otsima ja paika panema (heina sisse trampima). Kui vaiad ka valmis, siis näitas Raivo meile, kuidas maa- ja numbrivaiadega iga punkt ära tähistada ja saatis meid teele. Juba esimese päeva lõpuks olid kõik käigud maha märgitud!

Roomet saeb maavaia sirgemaks

Elise poseerib punktiga

Öö möödus... Sääserohkelt :) Olime rõõmsasti päev otsa enda klassiruumi (ööbisime Jäneda koolis) akent lahti hoidnud ja öösel maksis see meile kätte - klass oli sääski ja nende pininat täis ning magama jääda oli keeruline. Elise veel hommikul kommenteeris, kuidas teda segas kõige rohkem just see, et Roomet suutis kogu selle sääsepeo keskel rahulikult magada (käed risti rinnal nagu muumia).

Jaanipäev '19

Lõke, söök, pidu, jõgi... Nagu ikka - hästi mõnus oli :)

Eestimaad tundmas

Geograafidel on esimese õppeaasta lõpus selline vahva aine nagu "Eestimaa tundmine", mis kujutab endast põhimõtteliselt kolme päeva ringisõitmist, erinevate kohtadega tutvumist ja kaht mõnusat grilli- ja saunapeoõhtut.

Alguse sai see retk esmaspäevahommikul kell 9. Me polnud veel isegi Tartust välja jõudnud, kui olin juba aru saanud, et Taavi Pae on väga lahe õppejõud (eelnev kokkupuude temaga puudus). Sõitsime Peipsi ääres asuvasse Varnja külakesse, mis on üks väheseid vanausuliste külasid, mis Eesti aladel veel on. Nägime nende arhitektuuri, elu-olu ja väga huvitavad olid ülejäänud maapinnast tunduvalt kõrgemale ehitatud peenrad, kus sibulaid ja muud värki kasvatati.

sibula- ja muud peenrad

fassaad ehitati ilus, ülejäänu kuidagi suvaliselt

Sõit jätkus mööda Peipsi kallast põhja poole, sõitsime läbi väikeste kohtade nagu Kasepää, mis on Euroopa pikim - 7 km pikkune - tänavküla, ja Kallaste, kus vaatasime ilusat liivakivipanka, külastasime kalmistut ja viimase Lenini kuju kunagist asupaika (kuju püstitati Laulva revolutsiooni ajal, mil ülejäänud Eestis taolisi skulptuure juba maha võeti). Rannapungerjas jalutasime tuletorni juurde ja vaatasime, mida on erosiooni vastu ette võetud, et järveäärne (hihi, peaaegu kirjutasin 'mereäärne') kallas kokku ei kukuks.

Kallaste liivakivipangal

kohustuslik kursapilt

Jõudsime mööda Peipsi põhjakallast Venemaa piiri äärde Vasknarvasse, kus jalutasime tammi mööda Narva jõeni, tegime piiripostiga pilti ja katsusime jõevett. Tutvusime Narva jõe probleemiga - jõgi kasvab järjest setete rohkuse tõttu kinni. Seetõttu aga saab Eesti vaikselt teisel pool Narva jõge maad juurde, mida vene piirivalvurid aga eriti tunnistada ei taha :)

Vasknarva piiripunktis

(foto: Taavi Pae)

Esimesel päeval jõudsime käia veel Kuremäe kloostris, kus oli väga kaunis. Ma esiti mõtlesin, et ma ei ole seal kunagi käinud, aga tuli meelde, et olen (VIST Roheliste Rattaretkega, aga päris kindel ei ole). Igatahes oli tegu väga ilusa kohaga, hoopis teistsuguse kultuuriga. Kloostrihoonete vahel jalutades tekkis tunne, et olen kuskil hoopis teises riigis, sest Eestiga ja Eesti kultuuriga seal küll mingit pistmist ei olnud. Täitsime oma pudelid pühast allikast, mille veel pidi noorendav ja tervendav mõju olema, ja sõitsime Iisaku poole.

Kuremäe klooster

Iisakul ronisime vaatetorni ja chillisime niisama ringi. Nägime tee ääres kääbaskalmistut, mida ma ei olnud oma silmaga kunagi varem näinud. Sellega hakkaski päev õhtusse veerema ja sõitsime Kuru puhkemajja, kus saime oma telgid püsti panna, vaikselt grilli sussutada ja süüa teha ning hiljem sai sauna kah. Mina, olles eelmise öö vähestest unetundidest väsinud, ronisin juba kell 23 magamiskotti.

geotelkla

Teine päev viis meid kõigepealt Saka mõisa, kus saime väikse tuuri mõisa maadest, ja mõisa omanik jutustas meile, kuidas ta jõudis sinna, kus ta on. Elise ema oli samuti seal, et meiega geograafiajuttu puhuda. Ronisime järsust pankrannikust väga järsku treppi mööda alla, jalutasime all mere ääres ja siis teist treppi mööda üles. See oli täielik SURM. Ma olen nii vormist väljas, et ma olen imestunud, et ma üldse praegu siin seda kirjutamas olen, sest see trepp oli kõige jubedam asi maailmas.

Sõitsime edasi läbi Sinimäe Narvasse, kus saime nautida 5-kroonise vaadet, jalutada piirilinna (ja ühtlasi ka Eesti) idapoolseimasse punkti ja siis veel treppe! Käisime ära Narva kolledži juures, kust jalutasime linna keskele Paul Kerese kuju juurde, kus püüdsime tema viimast malemängu mõistatada.

Kui nüüd päris aus olla, siis olin ma tegelikult juba esimesest päevast peale pisut haiglane, aga teisel päeval mõjus see mulle juba päris korralikult. Pea oli vatti täis ja uimane ja tundsin, et palavik tõuseb ka. Seega osa ülejäänud päevast oli minu jaoks võrdlemisi hämane - ma ei pannud kirja ka, kust me läbi käisime. Laagripaika jõudes rääkisin Taaviga ja uurisin, kas oleks väga hull, kui ma juba samal õhtul koju läheksin. Ta ütles, et kui ma ise transpordi korraldatud saan, siis arvestust see ei mõjuta ja kehva enesetunde korral ta kätt ette ei pane. Seega sõitis mulle Martti järgi, mille üle ma olin ülitänulik, sest kõik, mida ma tol hetkel tahtsin, oli pleedi sees kerra tõmmata ja teed juua.

Kuni selleni, mil mul enesetunne juba metsa läks, oli tegu väga laheda reisiga ja Taavi on väga huvitava jutuga õppejõud. Ainus asi, mis mulle väsitavaks muutus, oli see, et pidevalt oli bussilt maha ja bussile tagasi minekut - see väsitas kuidagi ära, isegi kui kohad, kus me käisime, olid huvitavad. Aga ega muudmoodi saa paljusid kohti näha, nii et tuli "ära kannatada".

Muudatused elus ja EGEAs

Kevadsemester hakkab vaikselt läbi saama ja suvi on juba põhimõtteliselt käes (kui termomeetrit vaadata). Mõned eksamid on veel jäänud ja närvitsemist ikka jagub, aga see asi saab varsti läbi ja siis saab suve nautida. Sest esimest korda üle väga mitme aasta ei ole ma planeerinud suveks tööle minna. See teadmine on kuidagi... meeldiv. :)

Sain sel semestril oma esimese A (jah.) ja see juhtus väga... uskumatult? Ma ei tea, igatahes asi käis sedasi, et viimase öko loengu lõpus palus õppejõud kõigil, kes on kõikides loengutes kohal olnud, veel auditooriumi jääda. Ta andis kõigile võimaluse vastata ühele küsimusele (kõigil sama) ja kui vastust tead, saad aine A ja head aega. 

Järjekord oli suht pikk ja jõudsin seal ikka korralikult paanitseda. Tuli siis minu kord ja õppejõud näitas laua varjus paberile kirjutatud kolme mükoriisatüüpi ja palus nimetada puuduolev neljas. No ausalt ka, ma mäletasin seda loengut, kus ta mükoriisast rääkis, aga mul polnud õrna aimugi, millised need 4 tüüpi on. Aga ma suutsin selle vastuse puhta loogikaga ära vastata!!! Ma ei saanud vist ise ka aru, mis seal toimus - mu aju töötas mingil ülehelikiirusel ja ütles õige asja ja siis ma juba läksin pisar silmis trepist alla garderoobi ja ei suutnud uskuda, et ma õige vastuse lihtsalt VÄLJA MÕTLESIN.

Igatahes - täna oli EGEA üldkoosolek, kus valiti ja kinnitati ametisse ka uus juhatus. Millest ma nüüd osa olen, hihi. Kandideerimine käis ka kuidagi nii kiiresti, et ei pannudki tähele, kui ma juba seal klassi ees seisin ja teiste küsimustele vastasin, et mida ma EGEAs paremini tegema hakkan. Mis sellesse puutub, siis elame, näeme. Mul algab nüüd alles sisseelamisperiood, mille jooksul kõik oma ülesanded selgeks õpin.

EGEA juhatus: Merli, mina, Liza, Sigrid (foto: Margarita Oja)

uus EGEA juhatus (foto: Margarita Oja)

Ülehomme istun juba topograafia eksamil (mis tuleb megahirmus ja keeruline) ja siis esmaspäeval sõidame kursusega kolmepäevasele tripile Ida-Virumaale Peipsi äärde telkide ja värkidega. Siis on veel looduskaitse eksam ja mingid referaadid-asjad ja ongi semester läbi!