Narada ja Riverdance

Kuna teisipäevaõhtuks olime ostnud endale Riverdance'i piletid, siis otsustasime päeva natuke rahulikumalt võtta, mitte tormata igasugu asju tegema, sest tahtsime õhtuse etenduse ajaks veel ärkvel olla.

Olime teisipäevaks planeerinud Naradaga kokkusaamise, mida olin väga oodanud. Narada sõitis oma kodukohast Corki lähedal koos oma koeraga meie airbnb juurde, kus jõime (Narada jõi) teed ning seejärel sõitsime Phoenix Parki, et seal natuke ringi jalutada ja seal Tea Roomis lõunatada. See pool päevast oli hästi tore ja väga-väga armas oli üle seitsme aasta Naradat näha.

Phoenix Park oli tohutult suur ja ma arvan, et me ei näinud sellest üht protsentigi... Igatahes Narada viskas meid pärast autoga natuke linna poole ära, et ise IKEAsse sõita. Meie jalutasime kesklinna, kus tegime natuke suveniiri-shoppingut, jõime kohvi ja jalutasime lihtsalt ringi. Enne teatrisse minekut sõime veel kõhud korralikult täis.

Õhtut ootasin ma tohutult. Juba kuskil 20 minutit enne etenduse algust jalutasime Gaiety teatri juurde ja otsisime oma istekohad üles. Väga head kohad olid - saalis igalt poolt vaadatuna täpselt keskel. Etendus oli imeline! Teatri lava oli küll väiksem kui nii mõneski muus kohas, aga mind see ei morjendanud üldse. Kartsin, et nädal-paar enne reisi ohjeldamatult Riverdance'i muusikat kuulanuna on mul neist lugudest kõrini, aga ei. Nautisin igat sekundit. Üks asi bucketlistis jälle maha tõmmata.

Etendus lõppes võrdlemisi hilja ja väljas oli juba pime, kui kodu poole hakkasime jalutama. Läksime teist teed pidi, et natuke huvitavam oleks. (Selfied, mis me teatris tegime, tulid nii kohutavad, et ma ei hakka ühtki siia toppima)

Esimene päev Dublinis

Äratus oli kell 9 ja otsustasime rahulikult võtta, sest oleme ikkagi puhkusel. :) Tegime vaikselt võikusid, sõime ja tegime end korda. Uni oli väga sügav ja magus ja magasime end hästi välja. Poolteist tundi hiljem suundusime linna poole. Meie esimene sihtpunkt oli turistikeskus, et endale linnakaart saada. Seejärel läksime istusime Starbucksi maha ja hakkasime enda eelnevalt koostatud nimekirjast päevaplaani kokku panema.

Esimesena sattusime pooljuhuslikult Trinity College'i campusele, mis oli suur ja väga kena. Mõtlesime pikalt, kas osta üsna kallid piletid sees ringivaatamiseks ja The Book of Kells'i minekuks, aga otsustasime tol hetkel selle vastu. Siis jalutasime mööda mõnusat väikeste poekestega ääristatud tänavat, külastasime üht gift shopi (sest mulle hullult meeldib igasugu pudi-padi vaadata) ja järgmiseks läksime Dublin Castle'isse.

Trinity College'i campusel

Trinity College'i campusel

Piletiraha eest saime ringi käia Castle'i ruumides, kus kunagi olid elanud tähtsad härrad, peetud pidulikke õhtusööke, ringi käinud uhked daamid, korraldatud bankette ja debütant-balle.

Kuna kõhud olid selleks ajaks juba päris tühjad, siis otsustasime lõunapausi teha. Leidsime ühe BBQ restorani, mis tundus üpris populaarne ja astusime sisse. Söök oli küll tsipa kallis, aga väga-väga maitsev - nautisime täiega. Mina sõin barbeque-burgerit ja kõrvale võtsin coleslaw salati ja sibularõngad ning Martti sõi kah head burgerit ja kõrvale oli kartulipuder ja mingi ubadega asi.

oma nämma burksiga

Seejärel seadsime sammud Christ Church Cathedrali. Katedraal ise oli väga uhke ja huvitav. Marttile jäid eriti meelde sealsed põrandad, mis olid tõesti imeilusaid keerulisi mosaiikmustreid täis. Saime käia ka krüptis, kus oli huvitavaid esemeid vaatamiseks välja pandud. Armas lugu, mida kuulsime, oli selline, et ühe põrandaplaadi sees on väidetavalt aastast 1230 pardi jalajälg, sest ta paterdas üle plaadi, kui neid alles tehti, aga plaat toodi ikkagi kirikusse kohale ja pandi põrandasse. :)

Martti Christ Church Cathedrali taustal

need imelised mosaiikpõrandad

Ühise piletiga saime kohe külastada ka kõrvalhoones asuvat Dubliniat ehk muuseumi viikingitest ja Dublini keskajast. Tegu oli väga põneva muuseumiga. Kogu muuseum oli äärmiselt põnevalt üles ehitatud, et tekkis tunne nagu kõnniks läbi selle loo ja elu. Rohkelt oli välja pandud esemeid, elusuuruses situatsioone ja isegi fun fact'e ja väikeseid mänge. Nägime ka keskaegse Dublini maketti.

Edasi jalutasime lihtsalt vanalinnas ja otsustasime Temple Bar'i minna, mis on mingis mõttes nagu Dublini ikoon - koht, mida kõik teavad ja kõik turistid külastavad. Võtsime endale mõlemad pindi Guinnessi (sest kuidas saab käia Iirimaal ja mitte juua vähemalt korra Guinnessi) ning istusime live iiri muusikat kuulama. Nii vahva oli ja saime isegi ehtsa "The Wild Rover" ära kuulata-plaksutada.

The Temple Bar

Marttil oli pisike kinnisidee ühest Dublinit külastanud paari videost nähtud sõõrikud ära proovida ja seal samas oligi Cloud Nine ehk jäätise- ja sõõrikukohvik/pood. Valisime endale proovimiseks red velvet sõõriku kreemitäidisega, cookies and creme sõõriku ja maapähklivõitäidisega šokolaadisõõriku. Sõime need kohe ära ka ja need oli päris korralikud magusapommid, samas väga maitsvad.

Siis asutasime end vaikselt koduteele. Käisime läbi veel Tescost, ostsime croissante, juustu ja vett ning jalutasime koju tagasi. Päeva üle oleme enam kui õnnelikud ja nüüd saame mõnusalt väsinuna diivanil istuda.

Teekond Dublinisse

Viimased päevad on väga tegevusrohked olnud. Reedel lõpetasin oma praktika Geoloogiateenistuses ja kohe peale tööpäeva lõppu sõitsime Marttiga Tartusse. Laupäeval pidime Dublini-reisiks pakkima ja puhkama... Nautisime kaht ööd omas kodus enne kui jälle minema. Laupäeva öösel  vastu pühapäeva saime kumbki magada umbes 2-3 tunni kanti, sest kuidagimoodi võttis pakkimine ja kõik muu nii kaua aega ja äratus oli juba kell 5 hommikul, et 6.30 bussi peale jõuda.

hommikuidüll Tartus

Bussiga sõitsime otse lennujaama ja saime sealgi veel niisama passida, sest olime ajavaruga tulnud. Turvakontrollist läbi minnes juba teadsin, et minu puhul see värav karjuma hakkab, seega isegi ei muretsenud :) Mind viidi body scan'i tegema, kust nad midagi ohtlikku ei leidnud. Hiljem kuulsin, et Marttile tehti mingi kiirnarkotest (hullud narkarid oleme).

Lend Helsingisse hilines väljumisega oma pool tundi, mis oli väga veider, sest lend ise kestis vaid 20 minutit (lühim lend, kus olnud olen). Helsingi lennujaam oli suurem kui Tallinna oma ja seal saime ka tunduvalt kauem passida - ligikaudu neli tundi. Seadsime end väsinuina kuskil mõnusasti sisse. Dublini lend kestis umbes 2,5 tundi ja me mõlemad suutsime selle lennu ajal vist natukene ka magada (Martti muidugi rohkem kui mina, sest ta on väga osav igal pool magama jäämises).

Esimesed muljed Dublinist olid minu jaoks sarnased Šotimaaga, sest arhitektuur ja linnapilt on üsna sarnased. Selle vahega, et liiklus oli KO-HU-TAV. Me pidime lennujaamast bussiga oma airbnb kohta sõitma ja nii Google Mapsi kui kohaliku linnatranspordi kodulehe väitel oleks sõit pidanud kestma ligikaudu tund. Me istusime bussis peaaegu kaks tundi!!! Mitu korda mõtlesime, et nüüd jäi küll keegi bussi alla või mõnel autol sõideti küljepeegel küljest ära, aga ju siis kohalikel juhtidel on piisavalt harjutamist olnud selle metsiku liikluskultuuri sees, et midagi dramaatilist ei juhtunud.

Meie airbnb on hästi pisike, aga muidu mõnus koht. Saame endale ise köögis süüa teha, voodi on hästi mugav ja pehme ja wc ka täitsa norm. Igatahes oleme rahul. Suurema osa ajast veedame nagunii linna peal igasugu lõbusaid asju tehes.

Kui olime oma asjad ära paigutanud, läksime välja, et kuskil õhtust süüa - kõhud olid juba hirmus tühjad. Leidsime Tony's Dineri, kust fish and chips'e tellisime ja neid sisse vohmisime. Ülitühja kõhu peale oli see päris hea, aga sinna teist korda vist ei lähe. Siis käisime veel väiksest Tescost läbi, et endale järgmiseks hommikuks võileivamaterjali osta ning seejärel koju.

Topograafia välipraktika #8 - RTK ja geodeetiline punkt

Üheksanda päeva tegevuseks oli meil RTKga mõõdistamine. See kujutas endast väikest rohelist UFOlaadset asjandust pika toki otsas. Tegelikult on see siis satelliidiühendusega atribuutika, millega saab väga täpselt koordinaate määrata ja siis punktid salvestada. Sellega käisime päev otsa ringi ja mõõdistasime punkte, millest valdav enamus olid reljeefipunktid, mõned aga ka mingid meie mõõtmistest puuduolevad punktid. Kokku mõõtsime kuskil 400 punkti. Topopraksi põhinali geograafidel on "RTK lost" - selline signaal tuleb siis, kui RTKga minna nt majaseina või kõrgema heki äärde ja siis ta ei saa satelliidiga ühendust, teeb valjut heli ja teatab, et "RTK lost" (reaalselt inimhääl ütleb seda seal). See oli alguses nii naljakas, aga pika peale tüütas ära, et pidevalt on "lost". Õnneks seda siiski liiga palju ei juhtunud.

Kivil istus väike konn, mõtles et ta üksi on (tegelt kolmekesi ja RTKga)

Tööpäev lõppes meil kl 14 ja seejärel võtsime ette väikese matka lähedalasuva geodeetilise punkti juurde. Geodeetilised punktid moodustavad üle terve Eesti nende punktide võrgustiku ja nende abil saab ükskõik mis kohas määrata näiteks täpse kõrguse. Meie praksikoha lähedal oli lisaks kirikuseinas olevale reeperile ka geodeetiline punkt. Neid tähistatakse spetsiaalsete kollaste aedadega. Peale matka näitas Raivo, kuidas kasutatakse digitahhümeetrit üksi mõõdistades. See oli ka huvitav õppetund.

Geodeetiline punkt on niimoodi tähistatud (foto: Tarmo Tanilsoo)

Geodeetiline punkt (foto: Tarmo Tanilsoo)

Praktika lõppes 10nda päevaga, mil enamus ajast kulus praktika aruannete koostamisele. Pidime juurde joonistama ka paar joonist/pilti oma mõõdetud aladest. Kui aruanded olid kõigil rühmadel heaks kiidetud, aitasime kogu praksivarustuse auto järelkärusse ära pakkida ja saimegi koju! Praks oli kokkuvõttes väga äge kogemus ja nii lahe on, et saime kõiki neid asju ise proovida. Kuidagi... rohkem geograafi tunne tuli :D

Topograafia välipraktika #7 - mensul ja grilliõhtu

Seitsmenda päeva veetsime mensullauaga. Olime viimane grupp, kes mensulit proovida sai ja ütleme nii, et... Ma saan aru, et seda kasutati kunagi ja see oli vajalik jne, aga praegu seal tundus see küll ikka ajast ja arust mõttetu tegevusena :D Või noh, mitte otseselt mõttetuna, võibolla pigem... liiga tüütuna, et seda teha? Igatahes oli see keeruline ja seal pidi olema ÜLItäpne ja see, kes latti hoidis, pidi olema nii paigal, kui vähegi võimalik (ja ignoreerima kõiki sääski, kes just täpselt sellel paigalolemise minutil otsustasid sind sööma tulla).

Raivo korrigeerib oma kindla käega reljeefijooni

Muidu oli päev tore, Kiira chillis meiega ja rääkisime igasugustest asjadest juttu, saime Maruga mängida jne. Õnneks oli meil mensullaua kohal valge telkkatus, mistõttu ei paistnud päike meile otse pähe. Meie töö tegi keerulisemaks see, et eelnev(ad) rühm(ad) oli(d) seal joonisel mingid reljeefijooned valesti tõmmanud, mistõttu me pidime tükk aega kõigepealt nende jooni õigeks ajama ja alles siis saime ise korralikult tegema hakata. Põhimõtteliselt on mensul siis selleks, et ühes punktis paigal olles ringiratast selle punkti ümber reljeef üles joonistada (käsitsi).

Selline näeb välja mensullaual tehtud joonistus

Kaheksanda päeva veetsime taas digitahhümeetri ja prismaga detailmõõdistusi tehes. Seekord olime enda töö paremini planeerinud, pannes paika punktid ja nende võtmise järjekorra. Panime püsti vabajaamapunkti, mille sidusime käigu punktidega 1 ja 2 ning umbes 5,5 tunniga olime mõõdistanud üle 300 punkti (umbes pooled neist olid reljeefipunktid). Töö pidime lõpetama 1,5h enne tööpäeva lõppu, sest digitahhümeetri akud olid tühjaks saanud ning olime kogu määratud ala kaardistatud saanud.

Elise ja prismaga

Kristel digitahhümeetriga

Sel õhtul otsustasime ka üheskoos kursakatega jalutada lähedaoleva võrguplatsi juurde, kus võrku mängida, lõket teha ja mõnusalt aega veeta. Mängisime suht pimedani võrku ja selle aja peale olid teised juba lükke üles teinud. Grillisime vahukomme ja muud kraami. Vahepeal tulid mingid kohalikud kutid meiega juttu rääkima, aga mulle isiklikult käisid nad jubedalt pinda, sest olid väga üleoleva olemisega ja jätsid oma jutuga väga tugevalt sellise mulje nagu ülikool oleks täielik ajaraiskamine ja et nende "elu eesmärk" on passiivne sissetulek ja et ei peaks elus pingutama jne. Ma ei tea, kuidas nad seda saavutada mõtlevad, aga see on nende asi. :D

Roomet mängib tulega :D

Väike kursapilt ikka ka praksi lõppu

Topograafia välipraktika #6 - detailmõõdistamine ja QGIS

Kuuendat päeva alustasime eelmisel õhtul pooleli jäänud tasandusarvutustega, millega saime valmis keskpäevaks. Hommikusöögi ajal oli näha, et ka teised grupid olid meie ideele võtta eelmise päeva õhtusööki karbiga lõunaks kaasa, jälile saanud. Täna hommikul oli kokatädi külmkapist laua peale juba palju rohkem söögikarpe toonud.

Digitahhümeetrit seadistamas

Täna pidi koolimajas olema põhikooli lõpuaktus, seega olime sealt mõneks tunniks pagendatud. Selle päeva tööks oli meil digitahhümeetriga detailmõõdistamine ehk saime digitahhümeetri ja prisma.  Prismaga saime küll mõõtma hakata alles pärastlõunal. Ühes kohas tekkis meil meie arvates veidi liiga suur horisontaaldistantsi erinevus (14mm) ja pidime Raivolt üle küsima, kas see ikka on okei, aga tema väitel oli.

Roomet prismaga ja mina punkte joonistamas

Digitahhümeetriga

Eemal on digitahhümeetriga Kristel, kes läbi tahhümeetri püüab Roometi käes olevat prismat leida

Sedapuhku oli eeltöö juhendamisel meie arvates pisut puudulikuks jäänud. Nimelt pidime mõõdetud punktid ka silma järgi paberilehele kandma, et oleks teada, mida oleme juba mõõdistanud ja kuhu veel vaja minna. Me arvestasime paberil ruumiga ikka väga valesti (sest ei teadnud, kui laiali me selle mõõtmisega minema peame) ja nii sai meie punktidest lihtsalt hunnik kirbusitta paberi keskel.

Õhtul rääkis Raivo paar naljakamat lugu vanematest praksidest, kus nt lehm sõi mensullaua joonistusest poole ära (kohutav katastroof, sest juttude järgi oli mensullaual korrektset joonist ikka jube keerukas teha). Või siis lugu sellest, kuidas praksis osalevad tudengid läksid kuhugi kohalikku pulma kontvõõrasteks, panid sealt pruudi pihta ja lõpuks said peksa (ja praksijuhendaja vist sai ka oma osa).

Peale õhtust koosolekut ja päevatöö arutelu oli meil sutsuke vaba aega ning siis hakkas Kiira meile QGISi õpetama. Saime temalt oma päeval tehtud mõõdistuse punktid failina, laadisime need QGISi ja joonistasime ära kõik joon- ja pindobjektid, mis võimalik. Kahjuks ei olnud me neid punkte kuigi palju saanud, aga see-eest saime ortofoto pealt vaadata, missuguseid punkte veel oleks vaja mõõdistada, et saaksime vajalikke objekte digida.

Topograafia välipraktika #5 - reeper ja lipuapsakas

Viienda päeva hommikul polnud me veel õieti õuegi jõudnud, kui meid kupatati tagasi tuppa, et kõikide käikude nurgamõõmiste sulgemisviga arvutada. Arvutused võtsid aega kõigest 15 minutit, seega saime üle tunni aja lihtsalt lebotada ja neljakesi Reaalsuskontrolli mängida, sest Raivol oli vaja kõikide rühmade vahet käia, et kõik oma tööga pihta saaksid hakata.

Seejärel saime ka oma välitööga peale hakata - saime ülesandeks sidenivelleerimise. See tähendab seda, et pidime kõikide käikude punktide kõrgused siduma riikliku kõrgussüsteemiga. Jäneda kiriku seinas oli reeper (väike rauast uksenupu taoline jublakas, millel on riiklikult fikseeritud kõrgus ja mille abil saab ükskõik millise punkti kõrguse siduda riikliku kõrgussüsteemiga). Me lõime uue käigu, mille punktideks oli igast käigust paar punkti ning mis algas ja lõppes reeperiga.

Nivelliir ideaalselt loodis

Elise latiga

Käik oli küll võrdlemisi pikk ja meie jaoks ka natuke keeruline, sest me polnud teiste käikude punktidega tööd teinud ja ei teadnud täpselt, kust ja kuidas kõige parem oleks, aga saime isegi päris hästi hakkama. Enne viimast mõõtmist sattusime paanikasse, sest ma hakkasin sulgemisviga juba kokku arvutama ja sain selleks üle 5 cm (mis oleks olnud kohutav!). Õnneks olin siiski komakohaga eksinud (kasutasime teist nivelliiri ja seal oli numbrite esitamine teistmoodi) ja sulgemisveaks jäi vaid 5,7 mm.

Preisikõnniga Elise

Viimase mõõtmise tegime taas Raivoga koos, et ta vaataks veel asjad üle. Kiriku juures oli ka lipuvarras ja märkasime, et lipp ei ole täies mastis. Raivo arvas, et ju on lipunöör niiske ilmastikuga veninud ja lipp allapoole vajunud - mina ei mõistnud, kuidas saab nöör ilmastiku tõttu üle meetri jagu venida, aga olgu. Raivo tõmbas tublisti lipu vardasse tagasi, pakkisime oma asjad kokku ja suundusime koolimajja. Alles tagasi olles jõudis meile kohale, et oli ju küüditamisohvrite mälestuspäev ja lipp oli leinaasendis. Roomet jooksis lippu kohendama ja meie saime oma rumaluse ja kiire tubliduse üle naerda. :)

Nivelleerimas

Õhtu veetsime vigasid arvutades (pidime kõikide käikude kõik vead tasandama, mis tähendas, et kuna meie olime igal mõõtmispäeval saanud kõige väiksemad vead, saime ikkagi oma vigadele mingid mõõdud juurde, et kogu viga kõikide käikude peale kokku oleks null). See oligi kõige pikem ja tüütum õhtu, kus pea magamaminekuni arvutasime ja jändasime numbritega. 

Mõõtmisprotsess - üks seisab latiga u 10-15min liikumatult kuni teised jändavad aparatuuriga.