Teekond Dublinisse

Viimased päevad on väga tegevusrohked olnud. Reedel lõpetasin oma praktika Geoloogiateenistuses ja kohe peale tööpäeva lõppu sõitsime Marttiga Tartusse. Laupäeval pidime Dublini-reisiks pakkima ja puhkama... Nautisime kaht ööd omas kodus enne kui jälle minema. Laupäeva öösel  vastu pühapäeva saime kumbki magada umbes 2-3 tunni kanti, sest kuidagimoodi võttis pakkimine ja kõik muu nii kaua aega ja äratus oli juba kell 5 hommikul, et 6.30 bussi peale jõuda.

hommikuidüll Tartus

Bussiga sõitsime otse lennujaama ja saime sealgi veel niisama passida, sest olime ajavaruga tulnud. Turvakontrollist läbi minnes juba teadsin, et minu puhul see värav karjuma hakkab, seega isegi ei muretsenud :) Mind viidi body scan'i tegema, kust nad midagi ohtlikku ei leidnud. Hiljem kuulsin, et Marttile tehti mingi kiirnarkotest (hullud narkarid oleme).

Lend Helsingisse hilines väljumisega oma pool tundi, mis oli väga veider, sest lend ise kestis vaid 20 minutit (lühim lend, kus olnud olen). Helsingi lennujaam oli suurem kui Tallinna oma ja seal saime ka tunduvalt kauem passida - ligikaudu neli tundi. Seadsime end väsinuina kuskil mõnusasti sisse. Dublini lend kestis umbes 2,5 tundi ja me mõlemad suutsime selle lennu ajal vist natukene ka magada (Martti muidugi rohkem kui mina, sest ta on väga osav igal pool magama jäämises).

Esimesed muljed Dublinist olid minu jaoks sarnased Šotimaaga, sest arhitektuur ja linnapilt on üsna sarnased. Selle vahega, et liiklus oli KO-HU-TAV. Me pidime lennujaamast bussiga oma airbnb kohta sõitma ja nii Google Mapsi kui kohaliku linnatranspordi kodulehe väitel oleks sõit pidanud kestma ligikaudu tund. Me istusime bussis peaaegu kaks tundi!!! Mitu korda mõtlesime, et nüüd jäi küll keegi bussi alla või mõnel autol sõideti küljepeegel küljest ära, aga ju siis kohalikel juhtidel on piisavalt harjutamist olnud selle metsiku liikluskultuuri sees, et midagi dramaatilist ei juhtunud.

Meie airbnb on hästi pisike, aga muidu mõnus koht. Saame endale ise köögis süüa teha, voodi on hästi mugav ja pehme ja wc ka täitsa norm. Igatahes oleme rahul. Suurema osa ajast veedame nagunii linna peal igasugu lõbusaid asju tehes.

Kui olime oma asjad ära paigutanud, läksime välja, et kuskil õhtust süüa - kõhud olid juba hirmus tühjad. Leidsime Tony's Dineri, kust fish and chips'e tellisime ja neid sisse vohmisime. Ülitühja kõhu peale oli see päris hea, aga sinna teist korda vist ei lähe. Siis käisime veel väiksest Tescost läbi, et endale järgmiseks hommikuks võileivamaterjali osta ning seejärel koju.

Topograafia välipraktika #8 - RTK ja geodeetiline punkt

Üheksanda päeva tegevuseks oli meil RTKga mõõdistamine. See kujutas endast väikest rohelist UFOlaadset asjandust pika toki otsas. Tegelikult on see siis satelliidiühendusega atribuutika, millega saab väga täpselt koordinaate määrata ja siis punktid salvestada. Sellega käisime päev otsa ringi ja mõõdistasime punkte, millest valdav enamus olid reljeefipunktid, mõned aga ka mingid meie mõõtmistest puuduolevad punktid. Kokku mõõtsime kuskil 400 punkti. Topopraksi põhinali geograafidel on "RTK lost" - selline signaal tuleb siis, kui RTKga minna nt majaseina või kõrgema heki äärde ja siis ta ei saa satelliidiga ühendust, teeb valjut heli ja teatab, et "RTK lost" (reaalselt inimhääl ütleb seda seal). See oli alguses nii naljakas, aga pika peale tüütas ära, et pidevalt on "lost". Õnneks seda siiski liiga palju ei juhtunud.

Kivil istus väike konn, mõtles et ta üksi on (tegelt kolmekesi ja RTKga)

Tööpäev lõppes meil kl 14 ja seejärel võtsime ette väikese matka lähedalasuva geodeetilise punkti juurde. Geodeetilised punktid moodustavad üle terve Eesti nende punktide võrgustiku ja nende abil saab ükskõik mis kohas määrata näiteks täpse kõrguse. Meie praksikoha lähedal oli lisaks kirikuseinas olevale reeperile ka geodeetiline punkt. Neid tähistatakse spetsiaalsete kollaste aedadega. Peale matka näitas Raivo, kuidas kasutatakse digitahhümeetrit üksi mõõdistades. See oli ka huvitav õppetund.

Geodeetiline punkt on niimoodi tähistatud (foto: Tarmo Tanilsoo)

Geodeetiline punkt (foto: Tarmo Tanilsoo)

Praktika lõppes 10nda päevaga, mil enamus ajast kulus praktika aruannete koostamisele. Pidime juurde joonistama ka paar joonist/pilti oma mõõdetud aladest. Kui aruanded olid kõigil rühmadel heaks kiidetud, aitasime kogu praksivarustuse auto järelkärusse ära pakkida ja saimegi koju! Praks oli kokkuvõttes väga äge kogemus ja nii lahe on, et saime kõiki neid asju ise proovida. Kuidagi... rohkem geograafi tunne tuli :D

Topograafia välipraktika #7 - mensul ja grilliõhtu

Seitsmenda päeva veetsime mensullauaga. Olime viimane grupp, kes mensulit proovida sai ja ütleme nii, et... Ma saan aru, et seda kasutati kunagi ja see oli vajalik jne, aga praegu seal tundus see küll ikka ajast ja arust mõttetu tegevusena :D Või noh, mitte otseselt mõttetuna, võibolla pigem... liiga tüütuna, et seda teha? Igatahes oli see keeruline ja seal pidi olema ÜLItäpne ja see, kes latti hoidis, pidi olema nii paigal, kui vähegi võimalik (ja ignoreerima kõiki sääski, kes just täpselt sellel paigalolemise minutil otsustasid sind sööma tulla).

Raivo korrigeerib oma kindla käega reljeefijooni

Muidu oli päev tore, Kiira chillis meiega ja rääkisime igasugustest asjadest juttu, saime Maruga mängida jne. Õnneks oli meil mensullaua kohal valge telkkatus, mistõttu ei paistnud päike meile otse pähe. Meie töö tegi keerulisemaks see, et eelnev(ad) rühm(ad) oli(d) seal joonisel mingid reljeefijooned valesti tõmmanud, mistõttu me pidime tükk aega kõigepealt nende jooni õigeks ajama ja alles siis saime ise korralikult tegema hakata. Põhimõtteliselt on mensul siis selleks, et ühes punktis paigal olles ringiratast selle punkti ümber reljeef üles joonistada (käsitsi).

Selline näeb välja mensullaual tehtud joonistus

Kaheksanda päeva veetsime taas digitahhümeetri ja prismaga detailmõõdistusi tehes. Seekord olime enda töö paremini planeerinud, pannes paika punktid ja nende võtmise järjekorra. Panime püsti vabajaamapunkti, mille sidusime käigu punktidega 1 ja 2 ning umbes 5,5 tunniga olime mõõdistanud üle 300 punkti (umbes pooled neist olid reljeefipunktid). Töö pidime lõpetama 1,5h enne tööpäeva lõppu, sest digitahhümeetri akud olid tühjaks saanud ning olime kogu määratud ala kaardistatud saanud.

Elise ja prismaga

Kristel digitahhümeetriga

Sel õhtul otsustasime ka üheskoos kursakatega jalutada lähedaoleva võrguplatsi juurde, kus võrku mängida, lõket teha ja mõnusalt aega veeta. Mängisime suht pimedani võrku ja selle aja peale olid teised juba lükke üles teinud. Grillisime vahukomme ja muud kraami. Vahepeal tulid mingid kohalikud kutid meiega juttu rääkima, aga mulle isiklikult käisid nad jubedalt pinda, sest olid väga üleoleva olemisega ja jätsid oma jutuga väga tugevalt sellise mulje nagu ülikool oleks täielik ajaraiskamine ja et nende "elu eesmärk" on passiivne sissetulek ja et ei peaks elus pingutama jne. Ma ei tea, kuidas nad seda saavutada mõtlevad, aga see on nende asi. :D

Roomet mängib tulega :D

Väike kursapilt ikka ka praksi lõppu

Topograafia välipraktika #6 - detailmõõdistamine ja QGIS

Kuuendat päeva alustasime eelmisel õhtul pooleli jäänud tasandusarvutustega, millega saime valmis keskpäevaks. Hommikusöögi ajal oli näha, et ka teised grupid olid meie ideele võtta eelmise päeva õhtusööki karbiga lõunaks kaasa, jälile saanud. Täna hommikul oli kokatädi külmkapist laua peale juba palju rohkem söögikarpe toonud.

Digitahhümeetrit seadistamas

Täna pidi koolimajas olema põhikooli lõpuaktus, seega olime sealt mõneks tunniks pagendatud. Selle päeva tööks oli meil digitahhümeetriga detailmõõdistamine ehk saime digitahhümeetri ja prisma.  Prismaga saime küll mõõtma hakata alles pärastlõunal. Ühes kohas tekkis meil meie arvates veidi liiga suur horisontaaldistantsi erinevus (14mm) ja pidime Raivolt üle küsima, kas see ikka on okei, aga tema väitel oli.

Roomet prismaga ja mina punkte joonistamas

Digitahhümeetriga

Eemal on digitahhümeetriga Kristel, kes läbi tahhümeetri püüab Roometi käes olevat prismat leida

Sedapuhku oli eeltöö juhendamisel meie arvates pisut puudulikuks jäänud. Nimelt pidime mõõdetud punktid ka silma järgi paberilehele kandma, et oleks teada, mida oleme juba mõõdistanud ja kuhu veel vaja minna. Me arvestasime paberil ruumiga ikka väga valesti (sest ei teadnud, kui laiali me selle mõõtmisega minema peame) ja nii sai meie punktidest lihtsalt hunnik kirbusitta paberi keskel.

Õhtul rääkis Raivo paar naljakamat lugu vanematest praksidest, kus nt lehm sõi mensullaua joonistusest poole ära (kohutav katastroof, sest juttude järgi oli mensullaual korrektset joonist ikka jube keerukas teha). Või siis lugu sellest, kuidas praksis osalevad tudengid läksid kuhugi kohalikku pulma kontvõõrasteks, panid sealt pruudi pihta ja lõpuks said peksa (ja praksijuhendaja vist sai ka oma osa).

Peale õhtust koosolekut ja päevatöö arutelu oli meil sutsuke vaba aega ning siis hakkas Kiira meile QGISi õpetama. Saime temalt oma päeval tehtud mõõdistuse punktid failina, laadisime need QGISi ja joonistasime ära kõik joon- ja pindobjektid, mis võimalik. Kahjuks ei olnud me neid punkte kuigi palju saanud, aga see-eest saime ortofoto pealt vaadata, missuguseid punkte veel oleks vaja mõõdistada, et saaksime vajalikke objekte digida.

Topograafia välipraktika #5 - reeper ja lipuapsakas

Viienda päeva hommikul polnud me veel õieti õuegi jõudnud, kui meid kupatati tagasi tuppa, et kõikide käikude nurgamõõmiste sulgemisviga arvutada. Arvutused võtsid aega kõigest 15 minutit, seega saime üle tunni aja lihtsalt lebotada ja neljakesi Reaalsuskontrolli mängida, sest Raivol oli vaja kõikide rühmade vahet käia, et kõik oma tööga pihta saaksid hakata.

Seejärel saime ka oma välitööga peale hakata - saime ülesandeks sidenivelleerimise. See tähendab seda, et pidime kõikide käikude punktide kõrgused siduma riikliku kõrgussüsteemiga. Jäneda kiriku seinas oli reeper (väike rauast uksenupu taoline jublakas, millel on riiklikult fikseeritud kõrgus ja mille abil saab ükskõik millise punkti kõrguse siduda riikliku kõrgussüsteemiga). Me lõime uue käigu, mille punktideks oli igast käigust paar punkti ning mis algas ja lõppes reeperiga.

Nivelliir ideaalselt loodis

Elise latiga

Käik oli küll võrdlemisi pikk ja meie jaoks ka natuke keeruline, sest me polnud teiste käikude punktidega tööd teinud ja ei teadnud täpselt, kust ja kuidas kõige parem oleks, aga saime isegi päris hästi hakkama. Enne viimast mõõtmist sattusime paanikasse, sest ma hakkasin sulgemisviga juba kokku arvutama ja sain selleks üle 5 cm (mis oleks olnud kohutav!). Õnneks olin siiski komakohaga eksinud (kasutasime teist nivelliiri ja seal oli numbrite esitamine teistmoodi) ja sulgemisveaks jäi vaid 5,7 mm.

Preisikõnniga Elise

Viimase mõõtmise tegime taas Raivoga koos, et ta vaataks veel asjad üle. Kiriku juures oli ka lipuvarras ja märkasime, et lipp ei ole täies mastis. Raivo arvas, et ju on lipunöör niiske ilmastikuga veninud ja lipp allapoole vajunud - mina ei mõistnud, kuidas saab nöör ilmastiku tõttu üle meetri jagu venida, aga olgu. Raivo tõmbas tublisti lipu vardasse tagasi, pakkisime oma asjad kokku ja suundusime koolimajja. Alles tagasi olles jõudis meile kohale, et oli ju küüditamisohvrite mälestuspäev ja lipp oli leinaasendis. Roomet jooksis lippu kohendama ja meie saime oma rumaluse ja kiire tubliduse üle naerda. :)

Nivelleerimas

Õhtu veetsime vigasid arvutades (pidime kõikide käikude kõik vead tasandama, mis tähendas, et kuna meie olime igal mõõtmispäeval saanud kõige väiksemad vead, saime ikkagi oma vigadele mingid mõõdud juurde, et kogu viga kõikide käikude peale kokku oleks null). See oligi kõige pikem ja tüütum õhtu, kus pea magamaminekuni arvutasime ja jändasime numbritega. 

Mõõtmisprotsess - üks seisab latiga u 10-15min liikumatult kuni teised jändavad aparatuuriga.

Topograafia välipraktika #4 - nivelleerimine ja äikesetorm

Neljanda päeva hommikul sadas päris korralikult vihma ja oli võimalus, et me ei saagi välitöid tegema minna. Õnneks aga oli kl 9 juba piisavalt okei ilm, et saime ette võtta uue ülesande - nivelleerimise ehk kõrguste mõõtmise. Meie käigul olid kõige suuremad kõrgusvahed, mistõttu see töö natuke hirmutas meid.

Põhimõtteliselt, kahe punkti vahelist kõrgust nivelliiriga mõõtes on väga oluline punktidevaheline vahemaa - liiga pika distantsi pealt ei saa täpset tulemust ja on vaja tekitada vahele ajutised vahepunktid. Näiteks mõõdad punktide A ja B vahelist kõrgust, aga nende vahel on 150 meetrit (lubatud oli kuni 100m), siis tuleb A ja B vahele tekitada punkt a1, mõõta kõigepealt A ja a1 vaheline kõrgus, seejärel a1 ja B vaheline kõrgus ja saabki arvutada A ja B kõrgusvahe.

Lisaks vahemaale on oluline ka, kui järsk/lauge on nõlv. See käis osaliselt silma järgi ja osaliselt selle järgi, et mõõtelatil on vaid teatud kõrgus, milleni ta ulatub. See tähendab, et kui kahe punkti kõrgusvahe on silmnähtavalt väga suur, tuleb nõlva peale teha vähemalt üks lisapunkt ja jälle arvutada.

Roomet nivelliiriga

Meie käik oli selles osas eriline, et meie punktid olid kogu piirkonnast kõige mägisemal alal ja punktidevahelised kaugused olid samuti kõige suuremad. Saime ohtralt lisapunkte luua, aga meil oli väga lõbus ja saime töö päris hästi käppa. Suurem draama oli siis, kui suutsime Kristeliga kuidagimoodi nivelliiri niidiristi fookusest välja lükata ja punkti või paar mõõtsime mingi jube uduse niidiristiga (mis oli KOHUTAV). Olime juba Kiirale helistamas, kui suutsime ta tagasi fookusesse tuua.

Nii käis mõõtmine

Nivelliiriga 

Elise latiga

Keerulisust lisas see, et ilm oli väga-väga tuuline ja latt, mille pealt läbi nivelliiri näitusid lugeda tuli, kõikus tuule käes korralikult. Kõige jubedam oli see suurte kõrgusvahedega punktide vahel, sest latt tuli kõrgemale lahti tõmmata ja ilmselgelt kõrge ots, mida hoida ei ulatanud, võbises tuulega päris palju.

Elise hoiab latti

Olime oma mõõtmistega juba üsna lõpu poole jõudnud, kui eemal taevas paistsid kurjakuulutavad äikesepilved. Kuigi nivelliir oli kõigist senikasutatud aparaatidest kõige veekindlam (s.t pritsmekindel, ülejäänud ei kannata tilkagi), hakkasime kiirelt-kiirelt tööle, et jõuaksime ringi peale teha ja enne sadu tuppa.

Äikesevihmapilved

Päevale lisas särtsu Elise Preisi kõnd - ta mõõtis oma hämmastavalt täpse sammuga meetreid nivelliiri ja punktide vahel (et saaksime nivelliirile parima koha valida mõõtmiseks, kuna ta pidi kahe punkti vahel mõlemast punktist enam-vähem sama kaugel olema).

Elise Preisi kõnd (see tegelt oli palju naljakam)

Õnneks jõudsime enne vihma täpselt kõrgused mõõdetud, nivelliiri karpi tagasi ja tuppa. Lubatud sulgemisviga oli meie käigul 23,8 mm ja meie saime sulgemisveaks 16 mm. Suurim kõrgusvahe kahe punkti vahel oli ligi 4,8 m, seega olime oma sulgemisveaga ikka väga rahul.

Topograafia välipraktika #3 - digitahhümeeter ja raadiosaatjad

Kolmanda päeva veetsime tahhümeetri seltsis. Need on need kollastel statiividel istuvad masinavärgid, mida aeg-ajalt ka kuskil linnas näeb. Pidime mõõtma punktidevahelised kaugused ja samal ajal ka eelmisel päeval mõõdetud nurgad üle mõõtma. Kuna tegu oli digitaalse masinaga (me ei pidanud ise kuskilt peenikese lati pealt näitusid lugema), tulid mõõtmised täpsemad. Kõige tõenäolisemalt võis viga tulla tsentreerimisel ja loodimisel, sest juba pisike viga tagas korraliku vea nurgamõõtmistulemustes.

Elise prismaga ja Kristel statiiviga mässamas

Kristel ja Roomet panevad tahhümeetrit üles

Põnev oli aga kaugusi mõõta, sest saime lõpuks oma käigu kindla pikkuse teada (u 1,4km). Nurgamõõtmisel oli huvitav eelmise päeva tulemustega võrrelda ning tulemused olid väga väikeste vahedega, mille üle iga kord rõõmustasime (arvutasime nurgad kohe välja, et oleks hea võrrelda ja näha, kas kuskil on viga tehtud). Lubatud sulgemisviga oli taas 4' 30'' ning meie oma tuli 1' 49'', seega jäime väga ilusti lubatu sisse.

Digitahhümeetriga

Roomet tassib tahhümeetrikasti (õnneks olid sel kastil traksid)

Päeva tegid tunduvalt lõbusamaks (ja töö kergemaks) kaks raadiosaatjat, mis me enda grupile kasutada saime. Esiteks muidugi oli palju mugavam üksteisega suhelda, kui mõõtja(d) on ühes punktis ja prisma hoidja eemal teises punktis ja on vaja kiireid sõnumeid edastada (prismat kergelt kuhugi kallutada või teada anda, et oleme valmis, hakka liikuma). Nalja sai palju, sest leiutasime vahvaid viise, kuidas suhelda.

lõunapaus põllu peal

Saime oma töö valmis veelgi varem kui eelmisel päeval (digitaalse tööriistaga läks ikka tunduvalt kiiremini ja mugavamalt kui silma järgi vaadates ja siis omavahel vaieldes :) Mängisime teiste lõpetanutega koolimaja ees võrkpalli. Enne õhtusööki saime veel korraks nivelliirid kätte, et nende kasutamispõhimõtted selgeks saada ja järgmisel hommikul töö alustamine libedamalt läheks.

Raivo seletab nivelliiriga koos kasutatava lati olemust

Õhtusöögi ajal selgus, et Kristel on küll ajapikku "õppinud" pastat sööma, aga penne-kujulist pastat ei võta ta elu sees suu sissegi, sest sellel on auk sees. Meie jaoks tundus see nii veider ja naljakas. Ja kanatiivad pidid ka Kristeli arvates sellise kujuga, et neid lihtsalt ei saa süüa.